Vandeadvokaat: eelisseisundi andmine peab neutraalse, avatud ja vaba interneti pooldaja panema küsimusi esitama

Vandeadvokaat Karmen Turk. Foto: PM/Scanpix/Eero Vabamägi

Geenius kirjutas üleeelmisel nädalal võrguneutraalsuse üle kaalutleva artikli. Palusime advokaadibüroo Triniti vandeadvokaat Karmen Turkilt, kes on alates 2014. aastast osalenud Euroopa Nõukogu töös eksperdina intenetivabadusega seotud komiteedes, kommentaari, kas internetikogukond peaks kahtlustama Telia võimalikku eksimust võrguneutraalsuse osas.

2012. aastal pälvis Turk ACTA-teemalise avaliku arutelu algatamise eest Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu aasta tegija auhinna. Mullu anti talle pressisõbra ruupor seoses tema võitlusega sõna-, interneti- ja ajakirjandusvabaduse eest Eestis ja Euroopas.

 

Zero-rating (nullmääraga toim.) praktikad on olnud tuliseks vaidlusesemeks üle maailma juba aastaid. Ühelt poolt, tuleb küsida, miks ei või äriettevõte otsustada, mida ja kuidas pakkuda. Teiselt poolt, interneti baaspõhimõtted eeldavad vaba ja avatud interneti olemasolu ning just neid nähakse selle “miskina”, mis on teinud interneti ökosüsteemist innovatsiooni mootori.

Aastakümnete jooksul oleme harjunu, et internet on platvorm, millel on kõigele seal pakutavale lõppkasutajatel, sisu, rakenduste ja teenuste pakkujatel ning internetiühenduse teenuse osutajatel kerge juurde pääseda. Võrguneutraalsuseks loetaksegi toimimismehhanismi, mille puhul iga bitti koheldakse nagu iga teist bitti. Sellele põhimõttele, nagu igale teisele, on erandid.

Tavapäraseks erandiks on võrguressursside tõhus kasutus ja edastuskvaliteedi tagamine, mis ei ole äriliselt motiveeritud. Näiteks kortermaja internetiühendus võib ülekoormuse vältimiseks olla tervikuna aeglustatud tipp-kasutuskellaaegadel ning see ei oleks võrguneutraaslusega vastuolus. Need põhimõtted on õigus-poliitiliste põhimõtetega harmoniseeritud üle-euroopalises määruses numbriga 2015/2120.

Globaalseid vaidlusi on põhjustanud näiteks Facebook, Inc teenus nimega internet.org, mille motoks on “maailma ühendamine” ning missiooniks “võimaldada ühendus kõigile ja mitte ainult osadele”. Teenuse sisuks on tasuta internet igale soovijale (eelkõige arengumaades). Sellisele peaaegu humanitaar-missioonile vastuvaidlemine tundub esmapilgul lääneinimesele omase patroniseerimisena.

Samas kas ikka on, kui teenuse sisuks on ligipääs Facebook platvormile ning Facebook, Inc poolt heakskiidetud teistele teenustele ja mitte tegelikult “internetile”. Kas keegi peaks astuma välja nende kaitseks, kes ei oska ega teagi nõuda vaba ja avatud internetti, sest puudub teadmine sellest, mis see on. Võrguneutraalsuse põhimõte eesmärgiks ongi selliste olukordade lahendamine. Samas just internet.org näitel saab selgitada, et küsimus on igakordselt keerukas lahendada: Facebook “Free basics” teenus on kättesaadav 63-s riigis Aasias, Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas samas kui näiteks India on Facebook Free Basics teenusega sarnased teenused loetud lubamatuks vastuolu tõttu võrguneutraalsuse nõuetega (vt nt siin).

Kui eelnev oli üldine, siis loomulikult praktikas tuleks iga juhtumit hinnata asjaolude valguses. Kas väidetava nullmäära (sisu)teenuse pakkuja puhul on tegemist olulise turujõuga sideteenust ettevõttega, kes asetab enda ühe teenuse eelisseisundisse; kas teised samased teenuse on välistatud; kas nullhinnastamist rakendatakse tootele või toodete kategooriale; kas tarbija valikuvõimalusi on praktikas piiratud; teenuse populaarsus; selle seotud muude teenustega jne.

Näiteks võib tuua Stanfordi Ülikooli uurimuse, milles analüüsiti USAs T-Mobile teenust Binge On, mis rakendas nullhinnastamise videovoogedastusele valitud pakkujatelt, s.h. Netflix, Amazon, Hulu, HBO. Uurimuses leiti et Binge On rikub üheselt ja selgelt võrguneutraalsuse põhimõtteid, sest võimaldab sideteenuse osutajal teha seda, mida ta tegema ei peaks ehk valima internetimaastiku võitjad ja kaotajad.

Kui vastab tõele ajakirjanduses ilmunud väide, et Telia Eesti kampaania “Enam filmid internetimahtu ei kuluta” on vaba liitumiseks kõigile sarnaste OTT ja voogedastus teenustele, eesti- ja välismaistele; ärilistele ning näiteks kogukonnapõhistele, siis ei oleks pigem tegemist nullmäära praktikaga. Kui see nii ei ole, siis võib juba kahelda, kas tegemist on võrguneutraalsuse põhimõtteid austava kauplemisvõttega. Nimelt võiks väita, et tegemist oleks iga suvitava ja majanduslikult mõtleva tarbija mõjutusvahendiga, mis lisaks moonutaks konkurentsi sisutootjate vahel, rikuks meist igaühe õigust olla “levitatud” (nt juutuuberite videod).

Olukorras, kus selline eelisseisund on võimalik vaid ühele “sisu”-tootjale võib ja peabki neutraalse, avatud ja vaba interneti pooldaja panema küsimusi esitama.