Taavi Kotka tutvustab end tihti kui Eesti valitsuse CIO ehk IT-juht, kuigi tema tegelik ametinimetus on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi side ja riigi infosüsteemide asekantsler. Uurisime Kotkalt e-riigi kõige tähtsamatest plaanidest, mis sel aastal ette võetakse ja ära tehakse.

Taavi Kotka, mis seisus Eesti e-riik on: on meil palju tööd või on e-riik valmis?

Tiiger möirgab päris korralikult. Me oleme oma e-riigiga jõudnud sellesse ajajärku, kus tuleb hakata üle ja ümber tegema. Kõik suured süsteemid, mis 10-15 aasta jooksul on loodud, vananevad otsast ja neid on juba ka hakatud ümber kirjutama. Eelmisel aastal oli investeeringute maht 17 miljonit eurot, see aasta ei tule see summa väiksem, võib-olla isegi suurem.

1. E-residentsuse kampaania alles algab

Peale meie oma ID-kaardi hoidjate on meil uus grupp inimesi, kes meie e-teenuseid kasutavad – e-residendid. Kas 2016. aastal peaks e-residentidele pakutavad teenused saama sisukamaks?

Jah, tänaseks on neid meil juba üle 8000 neid, kes on selle ebamugava teekonna ette võtnud, täitnud avalduse, maksnud 50 eurot ja võtnud ette teekonna kuhugi saatkonda, et see kaart välja võtta. See ei tundu just kõige mugavam onboardimise meetod, et sundida inimesi minema saatkonda sõrmejälgi andma. Sellest hoolimataon väga suur hulk inimesi selle teekonna ette võtnud, mis näitab, et Eesti on midagi uut avastanud.

Selge on, et me ei suuda neid maksu- ja tolliametis isegi korralikult inglise keeles teenindada. Teenus ei lonka ainult riigiportaali tasandil, vaid igal pool. 2016 on väga oluline aasta e-riigi jaoks, sest meil on üha rohkem “kliente”, kes on rahvusvahelised, räägivad inglise keelt ja peavad saama oma teenuse kätte. Sisuline kvaliteet on üha tähtsam. Me pigem oleme nõus e-teenustes järgi andma, neid kinni panema, kui need ei ole korrektsed. Need peavad olema korrektsed ja mitmes keeles kasutatavad. See on kõige olulisem mõttemalli muutus, mis sel aastal tuleb.

E-teenuste puhul siis kvaliteet enne kvantiteeti?

Jah. Seni on olnud vastupidi, paneme aga veebi ja isegi kui keegi aru ei saa või ei tööta, siis on linnuke ikka kirjas.

Mulle tundub, et e-residendid ootavad praegu kasutuskogemust justkui ühelt moodsalt startupilt. Et oma päringule saab kiiresti vastuse, kui üldse päringu peab esitama, ja pigem toimub kõik takistusteta.

See pole küll mingi vabandus, aga õnneks pole ootused eriti kõrged. Inimesed tulevad omaenda riigist ja võrdlevad, kuidas nad seni on harjunud toimetama. Latt üle mõistuse kõrgel ei ole. Aga me peaksime seda kvaliteeti kindlasti tõstma.

E-residentsuse taotlemise tasu tõuseb saja euroni, kas selle raha eest saab ka teenust edasi arendada?

Nii naljakas kui see ka pole, rahas polegi praegu küsimus. Investeeringuteks, et teenuse kvaliteet üle vaadata, on raha olemas. Pole mingit vabandust, et me seda teha ei saa. Kus me praegu lonkame, on seadusloome kiirus. Kasvõi pangakonto avamine üle interneti pole ikka veel valmis.

Selleks tuleb ports õigusakte üle vaadata ja läbi koputada. Praegu on need üle vaadatud, aga mitte veel läbi koputatud. Siinkohal vaatavad küll välismaalased, et te pidite mingi e-riik olema ja siis menetlete mingit pügalat üheksa kuud. See pole rahvusvahelises mõttes pikk aeg, aga startupi ehitamise mõttes on.

Kuhu e-residentsus selle aasta lõpuks jõuab? Kas rahvusvaheline eufooria lahtub?

Kindlasti mitte. Toonitan, et promo pole sellele projektile veel tehtudki. Ma saan aru, et Eestis on kõigil sellest kõrini ja rohkemgi, aga riik pole rahvusvaheliselt promo peale ühtegi eurot veel kulutanudki. Pole veel, mida promoda. Tahtsime veenduda, kas huvi on – jah, on.

Esimesed kampaaniad on planeeritud alles selle aasta kevadesse, aga mingit huvi vähenemise märke me ei näe. Me näeme hoopis seda, et e-residentide loodud ettevõtete arv kasvab hüppeliselt. See trend peab jätkuma.

Arvuliselt on ka päris palju neid, kes on Eestis valmis e-residente teenindama. Huvi on suur, aga veel on muna-kana küsimus. Kuni pole kliente, pole ka teenust, kliendid ei tule, kui pole teenust.

2. Aruandlus 3.0: väikefirmad ei peaks maksude raporteerimisele aega raiskama

Millega siis Eesti tiiger veel möirgab tänavu?

Kaks olulist nii-öelda möiret tuleb maksu- ja tolliameti valdkonnast. Üks teema on pealkirja all “Aruandlus 3.0”, mille põhiidee on selles, et väike- ja keskmise suurusega ettevõtted ei peaks makse ise raporteerima, kui nad töötavad läbipaistvalt. Eesmärk on muuta ettevõtete maksuraporteerimine samasuguseks nagu on eraisiku tulumaksu deklareerimine – teed pangas paar klikki iga kuu ja ongi tehtud.

Nii jõuaksime sinna, kus ettevõtja on fokusseeritud uute klientide otsimisele ja teenuse arendamisele – kõige muu eest on hoolitsetud. Jah, see tähendab kassapõhist raamatupidamist, aga kui sul on väike ettevõte ja vähe tehinguid, siis oled nõus seda tegema.

Räägime lahti, kuidas see täpselt toimuks? Ettevõttel oleks iga kuu maksudeklaratsioonid eeltäidetud?

Põhimõte on see, et ettevõtja kategoriseerib pangakontol read ära, et see oli müügitulu ja see oli kulu – vastavalt sellele pannakse raport maksuameti eeldefineeritud väljadega kokku. Nii muutub pank või raamatupidamisettevõte partneriks. Kui sularahaga tegemist ei tehta, siis on kõik tehingud olemas ja kõik raportid saab selle pealt ära teha.

Mõte on jõuda sinna, et kui sa ettevõtjana oled avatud, sul sularaha mängus pole, siis tehakse sulle kõik ära.

Teine asi on see, et kui palju statistilist infot peaks veel juurde küsima ettevõtjalt, mida statistikaamet vajab. Selge on ka see, et see nõuab väga avatud mõtlemistseadusetegijatelt. Tõenäoliselt selle uuenduse tempo ei jäägi IT taha, vaid selle taha, kui kiiresti me mõne seaduse muudetud saame. See on uskumatu, kui aeglane see meil on.

Aga kui me sellega hakkama saame, siis tegu on mitte ainult Euroopas, vaid kogu maailmas ainulaadse nähtusega. Euroopa Liit on otsinud, kuidas väike- ja keskmise suurusega ettevõtete asjaajamist lihtsustada ja kui Eesti selle ära teeb, siis on väga suur möire tehtud.

Oluline on, et see soodustab uute ettevõtete turuletulekut. Kui ma praegu tahan näiteks hakata kandleid müüma, siis ei tahagi väga ettevõtjaks hakata, sest see tundub meeletu sebimine. Kui see nüüd kaob ära ja minu asi on ainult kokku leppida, et ma sularaha ei kasuta ja määran konto peal konteeringud õigesti, ülejäänud kõik toimub automaatselt, siis see võiks uut ettevõtlust soodustada.

Kui kaugele me sellega 2016 jõuame, kui palju on veel läbi vaielda ja paika panna?

Hea on see, et me ei alusta nullist, vaid seda on juba ka ette nämmutatud. MKM ja maksuamet on seda rääkinud päris pikalt. Maksuraporteerimise poole saame tehtud päris kiirelt, kui seadusandliku poole kiirelt paika saame. Statistika kogumisega on keerulisem.

Eestis on erinevaid ettevõtjaid, kelle jaoks võib see olla privaatsuse riive või riigi liiga suur sekkumine. Jääb see vabatahtlikuks?

Jaa, tõenäoliselt nii see olekski, me ei saa kedagi sundida. Aga statistika tuleb siinkohal appi ja ütleb, et üksikisiku tulumaksu deklareerib üle interneti 96% inimestest ja neist omakorda 95% ei muuda midagi oma deklaratsiooni peal.

See, et sa teed oma kolm klikki seal ära – 95% puhul võiks isegi inimene automaatselt saada raha oma kontole või teate, et ta peab juurde maksma. Inimestele meeldib seda kasutada. Me arvame, et ettevõtjatega juhtub sama asi.

Muide, väga suured huvilised on pangad ise. Nemad tahavad saada uusi teenuseid pakkuda.

Mida raamatupidajadsellest arvavad, kas 99% väikeettevõtjate raamatupidajatest jääb tööta?

Seda me ei usu, et nüüd jäävad nad kõik töötuks. Me usume, et ettevõtlusega tegelevate inimeste hulk suureneb, turg ka suureneb. Ühel hetkel, kui sa enam pole väikeettevõtja, on sulikka vaja rahavoogude juhtimist või mingit tuge. Raamatupidajate ülesanded võivad muutuda, nad ei peaks tegelema nüri raporteerimisega, vaid nad saavad keskenduda oma põhikompetentsile.

See võiks ju olla siis ka e-residentide jaoks ahvatlev: teed Eestisse siia firma ja põhimõtteliselt set it and forget it ehkpaned püsti ja unustad.

Väga õige. Me peame muutma ka põhimõtteid, kuidas ettevõtlust vaatame: kas e-resident maksab maksud Eestisse või sinna, kust ta pärit on? Kui me hakkaks raha Eestisse koguma, muutuksime me uueks Luksemburgiks, mida meil väga ei lastaks teha.

Mõte on, et e-residendi firmast jookseb info automaatselt maksuametisse ja sealt sinna riiki, kus ta ta pärit. Rahvusvaheline põhimõte on, et maksud tuleb maksta sinna, kus sa resideerud. Kui sa meie teedel ei sõida ja meie haridussüsteemi ei kasuta, siis sa ei pea ka meile maksma.

Peame jõudma selle mudelini, nagu jagatud majanduses loome. Kui inimene on Uberi autojuht, siis Uber jagab infot maksu- ja tolliametiga, nii et automaatselt on teada, kui palju inimene peab maksma tulumaksu. Me peame jõudma samasuguse koostööni e-residentsuse ja residentriikide suhtes – et need teised riigid oleksid ka õnnelikud, et nende kodanik on e-resident ja tal on Eestis ettevõte.

3. Tuleviku ennustamise mudelid

Kuidas veel tehnoloogia aitaks keerulisi probleeme lahendada? Riigivalitsemine ise on keeruline probleem – kuidas riigis juhtimisotsuseid targemini teha olemasolevatega andmetega?

Riigil on meeletus koguses informatsiooni. Open data ehk avaandmete andmist on tehtud, aga huvi selle vastu on üsna leige.

Suur probleem ja suured võimalused peituvad selles, et riigil on üsna unikaalne infohulk olemas.Kui võtame näiteks 1000-euroste arvete reformi, siis ühest küljest lahendas see ära käibemaksupettused, teisest küljest teenis 120 miljonit eurot rohkem maksutulu. Ühe võimaluse annab see aga veel: tagasiside, kuidas majandusel läheb.Kas mingis sektoris liiguvad tulemused üles või alla.

Kui seda infot veel kombineerida infoga, kui palju sektoris inimesi töötab ja palju palka saavad, siis tekib väga adekvaatne juhtimisinfo. Loomulikult oleks see agregeeritud kujul, mitte ei uurita ühte ettevõtet eraldi.

See laseks hoopis teisel tasemel ennustada, kuidas Eesti majandusel läheb. Näiteks saaksime öelda: 80%-se tõenäosusega järgmise kuu kuu jooksul kaotame keemiatööstuses Ida-Virumaal 600 töökohta.

See keemiatööstus on puhtalt näide praegu?

See on täiesti juhuslik näide, aga sellise info me suudaksime leida.

Võrdlen seda olukorraga, kui Soomes moodustas Nokia omatipphetkel 2007-2008 üle 20% Soome majandusest. Neil oli iga päeva põhiselt näha, kuidas viiendikul majandusest läheb ja aktsiahind peegeldas seda ka hästi. Aga polnud näha seoseid: Oulus oli palju ettevõtteid, kes tegid Nokiale allhanget, aga polnud teada, kui palju neil on teisi hankijaid ja kuidas neid mõjutaks, kui Nokial läheb kehvasti.

Seda nähti alles tagantvaates.

Just. Meil on praegu parem pilt. Kui näeme, et mingil sektoril läheb halvasti, siis saame ka näha, millised on sellega seotud sektorid ja palju nemad pihta saavad, palju seal inimesi töötab, kui suur võib olla sotsiaalne katastroof ja nii edasi.

Aga siin on suur probleem. Meie inseneridena võime selle info välja tuua ja seda teha niimoodi, et mingil juhul pole rikutud kellegi privaatsust. Aga täna pole piisavalt kompetentsi, kes selle info pealt oskaks midagi asjalikku teha.

Isegi, kui anname näiteks Viimsi vallale ette profiili, et "te olete tsoonis “punane” ja selleks, et jõuda tsooni “kollane”, peaksite meelitama 400 uut töökohta või ehitama kaks lasteaeda või 20 elumaja”. Meil pole inimesi, kes suudaks nii tarku otsuseid teha.

Meil on maailmaklassi insenerid ja IT-arhitektid, aga vaja oleks ka maailmaklassi poliitikuid.

See ei olegi niivõrd poliitikute küsimus, kuivõrd spetsialistide töö.Tänapäeval on erinevaid tuleviku ennustamise mudeleid ja simulaatoreid, millega saab juhtimisotsuseid läbi proovida. Eesti on küll väike turg ja veaoht on sees, aga kui me sellega aga hakkama saame, on meie tiiger astunud suure sammu edasi. Kui seni oleme andmeid ainult kogunud ja püüdnud kliente teenindada, siis see võimaldaks korralikult tulevikku ennustada.

Kelle vastutada või vedada selliste tuleviku ennustamise mudelite tegemine oleks?

Konkreetselt selle näite põhjal ei tohi andmed maksu- ja tolliameti ruumidest lahkuda. Seepärast see peab jääma selle ameti kanda.

Aga praegu on lumised ilmad ja vaadates infot, mis meil tuleb Waze’ist ja ilmateenistusest, siis miks mitte võiks ühel hetkel olla nii, et saadame kiirabibrigaadi enne välja kui laks ära käib. See võib-olla veidi utoopiline, aga andmete põhjal targemate otsuste tegemine pole ainult maksuandmete teema.

Käesolev artikkel lühendatud ja toimetatud versioon 16. jaanuari raadiosaates Restart tehtud intervjuust.

Fotod: Tairo Lutter (PM/Scanpix)