Rain Lõhmus: Eesti e-residentsus on ülehaibitud absurd, millele kõik takka kiidavad

  • LHV panga asutaja sõnul on inimesed karjaloomad ja ostavad seda, mida haibitakse. Nii on e-residentsuse ja krüptorahaga

  • Krüptorahad ja blockchain on osutunud panganduses pettumuseks, kuigi ühes asjad on need tänavu kõva üllatuse teinud

  • Bitcoini kurss sõltub paljuski keskpankade intressipoliitikast. Kui see muutub, saavad krüptorahad kõva paugu

Rain Lõhmus Tallinnas LHV pangahoone viimasel korrusel. Fotod: Tanel Meos

LHV teeb igasuguseid uuendusi, suvel avati esimesena video teel konto avamine. Annavad sellised asjad tänapäeval ühele pangale veel mingi konkurentsieelise või on see lihtsalt norm, mida tuleb teha?

Nii ja naa. Kui aus olla ja supipoti kaant kergitada, siis ega videotuvastus pole LHV sees tehtud. Pank on tänapäeval – nagu telefonid, arvutid – kokku klopsitud erinevatest valmis tükkidest. Me olime esimestest, kes selle kasutusele võtsid, aga ega see ei anna meile unikaalset eelist. Eks see sõltus regulaatoritest, et sellist asja teha lubati. Olime natuke kiiremad, aga ega see konkurentsieelist ei anna. Elu ongi dünaamiline, alati peab olemasolevatest tükkidest kokku parima toote kokku panema.

Mainisite regulaatoreid. Viimasel ajal on e-residentidest räägitud ainult selle nurga alt, et me oleme neid juba küll üsna palju pardale saanud, aga pangad ei taha neile kontosid avada. Mis selle taga on?

Seal pole mingit saladust, et LHV värbab iga kuu 2000 uut klienti. Natuke rohkem kui Eestis sünnib elanikke. Me teeme seda sisuliselt ühes kontoris, kuigi Tartus on ka väiksem ettevõtmine.

Juhuslikult on meie klientide lisandumise tempo kiirem kui e-residentide lisandumise tempo. E-residentide puhul on välja hõigatud number, et meil on neid aastaks 2025 kümme miljonit.

LHV ei saaks eales sellist numbrit välja hõigata. Kui me seda teeksime, siis ma ütleks, et 98% plaanist jääb täitmata.

Ehk mulle tundub, et kõik räägivad ja teevad tähtsat nägu. Aga kui sa oled äriorganisatsioon ja börsil, siis sellist asja ei saa tolereerida, et sõidame 2% tempos ja teeme nägu, et kõik on hästi. Ei ole hästi.

Asi pole ainult selle taga, et pangad ei taha arveid avada. Selle põhjus muide on väga lihtne. Ühest küljest tahame justkui e-residente, samas finantsinspektsioon nahutab pankasid, kui mitte-residentide hoiuste osakaal – ja e-resident on mitte-resident! – on teatud nubmrist suurem. Meil see osakaal praegu on tehnilistel põhjustel suurem. Mitte üksikisikute tõttu, vaid oleme keskendunud finantsvahenduse firmadele, kes on Eestist väljaspool. Need ei ole muide mingid rahapesijad.

Nüüd e-residentsus on küll tore tehnoloogia, aga ma ei saa aru: mida Eesti vabariik teeb, on see, et annab välja digitaliseeritud tunnistuse, et sina oled sina. Selle tunnistusega võid sa Eestis toimetada. See on täielik absurd. Digiallkiri ja isiku tuvastamine toimib ka Šveitsis, kuigi pole seal eriti levinud. Kui Eesti vabariik tunnustab Šveitsis välja antud passe, siis mitte miski ei takista meid tunnustamast Šveitsi digiallkirju. Miks me peaks [neile veel] enda isikutunnistuse välja andma? Me teeme suure hooga midagi küsimata, et äkki on lihtsamaid lahendusi. Ütleme nii, et kui [e-residentsus] oleks äriettevõte, siis ma selle aktsiaid ei ostaks. Ma arvan, et see on haip…

Aga väga hästi leviv haip. Ma möönan, et marketingi osa on tähtis. Enamus inimesi ju ei küsi küsimusi, sööda neile mingi ilus vale ette ja kõik usuvad. Eriti kui veel mõni kuulus inimene kiidab takka.

Aga pankade vastumeelsus ikkagi e-residentidele kontosid avada, finantsinspektsioon on vastu ja kõik?

Ei, asi pole sugugi ainult neis, ka partnerpangad vaatavad seda ja on laiem “paranoia”. Alates finantskriisist alates on taotud, et pangad on süüdi ja halvad, mis on osaliselt tõsi. Lisaks on aru saadud, et pankadel on päris palju raha. Kui varem väänati trahve, mis ajasid naerma, siis nüüd väänatakse trahve, mis ajavad nutma.

Tuleb keegi kodanik kuskilt kaugemalt, siis seaduse kohaselt peavad pangad aru saama oma klientide äritegevuse iseloomust. Ei ole vähimatki võimalust, et me saame aru, mis asju ukrainlane või Iisraeli kodanik siin ajab. Šansid, et me tema tegelikest asjadest aru saame, on väga väikesed. Me küsime, nagu seadus käsib, natuke näeme, aga tegelikult peaksime kogu aeg teadma tema äri üksikasju. Aus vastus on, et me suure tõenäosusega ei suuda seda teha. Kui nüüd kogemata kombel midagi viltu läheb… ega regulaatorid on ka inimesed, ega nad naudinguga ei löö, aga kui [klientidest] keegi vahendas tehnoloogiat või raha kohta, mis pole lubatud, siis väänatakse naudinguga. Võidakse väänata miljonites.

Baltikumi kõige suurem trahv tehti sel aastal Rietumu pangale 80 miljonit eurot pluss kriminaalasi Prantsusmaal. Olgu, seal oli põhjus, et nad aitasid kaasa maksudest kõrvalehoidmisele Prantsusmaal. Aga noh, olgem ausad, kui see Iisraeli või Prantsuse kodanik tuleb siia, siis tal on ka ikka mõte, et maksaks ikka vähem makse. Ma nüüd absurdeerin, aga kui keegi meile mõned sajad tuhanded väänab, siis seda tagasi teenida on väga raske.

Kui sa oled äriettevõte, siis on sul lihtsam öelda ei, me ei tee sinuga äri, sest meil on sellised riskid.

LHV avab Londonis filiaali. Mida te sinna lähete tegema?

Meie esialgne äriplaan näeb ette, et üritame laiendada äritegevust finantstehnoloogia ettevõtetega. Need on mitte-pankadest finantsettevõtted, kes sageli üritavad midagi teha uuenduslikult, aga mitte ainult. Me oleme mõelnud, et see võiks olla hästi suur äri ja teoorias ongi hästi suur äri.

Nagu ma ütlesin, me oleme seda Eestist teinud ja tänase päeva seisuga on nii, et kuna mitte-residentide hoiuste osakaal kogu hoiustest on üles läinud tänu nendele firmadele – siis järelikult oleme äri teinud hästi, aga see on halb. Kui me saame need Londoni filiaali nihutada, siis on mõõdik korras. Lisaks oleme siis ka lähemal klientidele. Pluss kolmas asi on see, et praegu osutame eurodes teenust, võiksime võtta ka teiseks suurima Euroopa valuuta naelad. Aga et naela-teenust osutada, peab ennast siduma kohaliku infrastruktuuriga. Seda on üsna raske, kui mitte võimatu teha, kui sa pole kohapeal.

Te olete juba partner Coinbase’ile, mis on krüptoraha platvormide seas number üks vähemalt renomee poolest, kui mitte mahtude…

Mahtude poolest mitte. Tänapäeval suurimad krüptovaluutabörsid on Jaapanis. Ja nagu päris börsid, siis ega tegelik investor seal ei huvita enam kedagi, seal käib high frequency trading (kõrgsageduslik kauplemine algoritmidega – H.L.). Jaapani börsid, mis mahte keerutavad, annavad väidetavalt komisjonivaba teenust ja toidavad robot-treidereid. Nii et mahtude poolest mitte, aga kui päris inimestest kliente vaadata, siis on Coinbase suurim jah.

See oli teile suur võit, et kui nad Euroopasse tulid, siis LHV sai nende euromaksete liigutajaks. LHV on üldse varakult krüptoraha maailmaga tegelenud. Kust see huvi pärineb?

(Mõtleb.) Meil pole kindlasti innovatsiooniosakonda või logelevaid inimesi, kes mõtlevad midagi välja, et kõigil põnevam oleks. Eks ideed tulevad ikka eesliinilt, mingid tegelased ütlevad, et hakkake seda või teist tegema. Enamus neid ideid kunagi ei sobi pangale ühel või teisel põhjusel. Eks me neid Bitcoini esialgseid fanaatikuid ajasime ka kaikaga eemale. Sama mõte: olulisi ärimahtusid sealt ei tule, küll aga riske, kus me võime sakutada saada.

Alguses olid ideed, et hakake Bitcoine ostma, müüma, kuni me lahti mõtestasime, et Bitcoinidega kaubelda me ei taha. Aga see tehnoloogia, mis seal taga on, on huvitav. Kui me sellele äratundmisele jõudsime, siis me mõtlesime, et vaatame sügavamalt sisse.

2014. sügisel kirjutasite “bitcoini taga olev tehnoloogia on võimas ja suure perspektiiviga”. Kuidas te nüüd kolm aastat hiljem seda näete? Päris palju on räägitud, et klassikalistele pankadele võiks blockchainist mingi kasu olla. Kas päriselt siis ka on?

Sisuliselt ei ole. Mu isiklik tunne kolme aasta tagusega võrreldes on pettumus, aga see pole sügav pettumus. See tehnoloogia pole eriti [klassikalises panganduses] läbi löönud.

Aga kus ta on läbi löönud, on finantsnumbrites. Ma tean täpselt, et kolm aastat tagasi Bitcoini hind oli 600 dollarit ja läks alla, täna on 4000 ja midagi peale. Etherium, mida müüdi 2014 juuli-august, selle hind on 500 korda üles läinud. Samal ajal pole Etherium teinud kaugeltki seda, mida tol ajal loodeti. Aga samas tuntus ja teadmine, inimeste arv, kes selle ümber sebivad, on väga palju tõusnud.

Minu jaoks ainuke reaalne koht, mis toimib, ja mida enamus inimesi pole tähele pannud, on startupide jaoks kapitali tõstmine. Ja eelkõige finantstehnoloogia valdkonnas.

Esimesel poolaastal tõsteti läbi ICO-de (initial coin offering, tegevus, millega ettevõte emiteerib oma krüptoraha või digitaalse ühiku ja selle ostja saab firma tegevuse juures mingi õiguse, näiteks õiguse kasumile – H.L.) kokku 1,3 miljardit dollarit. See on päris suur hulk. See paralleelne investeerimispanganduse süsteem, mis on blockchainile üles ehitatud, on päris võimas.

Mulle meenutab see kõik kahjuks või õnneks aastat 1999, esimest internetibuumi, kus sul on ilus mõte ja nimi ning raha voolab peale. Küll käib ka selline pauk ära [nagu siis], ega sellest ei pääse. Aga vähemalt on ehitatud mingi paralleelstruktuur, mis toimib. Ja nagu esimesest internetibuumist on midagi alles jäänud nagu Amazon, võib-olla jääb nüüd ka midagi. Liiga vara on öelda.

Ma isegi arvan, et 2017. aasta oluline muudatus on Etheriumi esiletõus, osaliselt täiesti ilma põhjuseta. Nende kontode tõus on jaanuarist 1 miljonilt tänaseks 6 miljonini, hind on tõusnud 8-lt dollarilt 300-ni. Enamik neist ICO-dest on tehtud Etheriumi baasil. Väidetavalt on finantstehnoloogia startupid saanud läbi ICO-de rohkem raha kui traditsiooniliste riskikapitalistide käest aastal 2017. See on võimas. Kuigi see ei paista üldse välja, see on täitsa omaette seltskond.

Kas ICO-de kontseptsioonis pole pole ühte olulist viga sees? Firmadel on küll lihtsam raha tõsta, piirideta ja üle maailma, igaüks võib osaleda, aga investori jaoks pole mingit kaitset nagu klassikalise investeerimise puhul. Seaduse silmis võib see investeering olla tühi õhk.

Nagu suur osa innovatsioonist on regulatsioonide lihtsustamine, õgvendamine, nii on ka ICO-dega. See, mida sa neist saad, pole aktsiad, vaid token. Kui sa ostad LHV aktsiat, siis sa tead, mis sa saad – sul on õigus kasumile, oma osa firma likvideerimisel ja nii edasi.

Token oleks pigem nagu LHV rinnamärk. Ma müün sulle selle kalli raha eest, et sul on uhke käia, aga tegelikult on arusaamatu, mis ta väärtus on. Väikse liialdusega.

Ja ometi need rinnamärgid lähevad nagu kuum kaup.

Isegi Eestis on suhteliselt tundmatuid inimesi, kes on ICO püsti pannud, müüvad “rinnamärke” ja kogunud miljoneid.

Jah, täpselt. Alati on asjad halvad ja head. Nagu ma ütlesin, minu jaoks on e-residentsus haip, mis pärast võib selguda, et on läbikukkumine. Ega [ICO-del] palju sellega vahet pole.

Krüptorahade suurim puudus näib olevat, et nende toimimisest aru saamine nõuab väga põhjalikku eneseharimist. Julgen väita, et enamus inimesi, kes bitcoine või muud krüptoraha omavad, ei saa süsteemist aru. Kui suur risk see on?

Küüniline olles võin öelda, et enamik inimesi, kes ostavad aktsiaid või muid [tavalisi finantsvahendeid], ei saa aru, mida nad teevad. Nad ostavad, kuna keegi teine teeb sama ja haibib seda. Vaatamata igasugusele investorite kaitsele käituvad inimesed kariloomana. Mõned üksikud saavad.

Aga ma möönan, et krüptoraha on veidi keerulisem loom. Minu jaoks on suurim eripära ja puudus on see, et enamikul juhtudel pole “keha”, mille poole pöörduda, kui sa hätta jääd. Klienditugi kindlasti puudub, aga siin pole üleüldse teist poolt. Me oleme harjunud, et kui näiteks (näitab fotograafi kaamerale – H.L.) sul on Nikoni aparaat ja midagi viltu läheb, siis on edasimüüja või Nikon ise, kelle poole pöörduda. Aga krüptorahade puhul järsku enam ei olegi.

Äkki maailm saabki harjuda sellise uue lähenemisega? See on uus kontseptsioon, võib-olla me suudame sellega harjuda. Rääkisime just Viisemanniga (Andres Viisemann, LHV pensinifondide juht – toim), kes elab Jaapanis, et sealne mõtlemine on väga erinev. Kogu startupi-maailm on selline, et viskame prototüübid välja, vaatame milline lendab ja seda hakkame toetama. Jaapanlased ei julge enne midagi välja lasta, kui see on perfektsuseni viimistletud, see on kultuuriliselt neile raske. Kas me suudame sellise uue lähenemisega harjuda? Vaatame.

Võib-olla ühiskonnad teevad selle “keha”, panevad finantsinspektsioonile kohustuse sekkuda. Riik paneb “käe sisse”?

Jah, ma usun, et see kindlasti juhtub, kui see piisavalt nähtavaks toimub. Ajalugu kogu aeg kordub. Kui lugeda 100 aastat vanu aktsiaraamatuid, siis insider-trading ning pettused olid täiesti tavalised. Ilmselt see ühel hetkel hakkas üle pea käima ja siis hakkasid kõik reeglid karmistuma. Kohati lähevad need ka täiesti absurdseks: näiteks mina võin LHV aktsiat osta ja müüa loetud nädalate jooksul aastas. See on mulle mõistmatu, miks see nii on, kuigi see pole mulle just eriti peavalu.

Te olete aastaid krüptorahadega tegelenud. Millesse te investeerinud olete ja milline teie finantspositsioon on?

Mul on üks hästi lõbus lugu selle kohta, aga ma ei saa seda veel rääkida. See on hästi drastiline ja veel lõputa… (muigab pikalt – H.L.)

Kas see on mõni õppetund sellest maailmast?

Jah, see on õppetund. Ja ma isegi ei tea, kas nutta või naerda. See on lugu, mille lõpp ei ole veel teada.

Ma olen üritanud ise olla hästi tagasihoidlik idufirmadesse investeerimisel, sest mulle tundub, et seal on hästi palju vahtu ja kopeerimist. Enamus ongi kusagilt Silicon Valleyst laenatud ideed, mis on üle vuntsitud. Vahel see töötab, sageli pigem mitte. Mul on olnud selliseid mitte-traditsioonilisi investeeringuid, et ma annan oma raha ära teadmata, mis ma täpselt vastu saan, uskudes muinasjuttu ja lootusi.

Neljast sellisest juhtumist kolm on olnud seotud blockchaini-maailmaga, kui viimast kolme aastat vaadata. Nii et jah, kolm neljandikku on selle valdkonnaga seotud olnud. See näitab, et teatud usk on mus olnud või siis olen lihtsalt olen olnud sellele sfäärile lähemal.

Ma vaatan alati, et [sellise investeeringu summa] oleks raha, millest mul pole kahju. Kui see ära kaob, idee oli rumal või tegija oli suli, siis ma suudaks sellest lõbusa loo rääkida kui õppetunnist.

Kui vaadata neist eelnevalt mainitud kolmest investeeringust kahte, siis need on olnud seotud ka LHV-ga. See on olnud kas LHV jaoks vajalik või üritame kellegagi koos midagi teha. Et tehingus pole ainult raha, vaid ka ajud ja käed oleks seal küljes.

Bitcoini kurss tekitab paljudes küsimusi. Kuidas teie selle liikumist seletate võrreldes näiteks tavaliste turgudega?

Ka traditsioonilised aktsiaturud on suures mullis. Aga number üks põhjus, peasüüdlane on muidugi keskpankade rahapoliitika, kus raha ei maksa midagi ja sa ei teeni midagi, kui sa ei võta suurt riski. Selleks, et midagigi teenida, võetakse suured riskid ja unustatakse, et kui see peaks pöörduma, siis kõik – aktsia hinnad, kinnisvara hinnad, krüptoraha hinnad – lähevad langusele. See hinnatõus on funktsioon intressikõvera muutusest.

See on üks õppetunde, mis mul oli esimesest interneti buumist. Kui aastal 2000 läks intresside tõstmiseks, siis mulle tundus, et mis see ikka on, kui intressid lähevad 2% pealt 5% peale, kui samas aktsia hinnad on tõusnud kümneid või sadu protsente. Aga ennäe imet, see pühkis Nasdaqi alla nii, mis kole. Sellest võib olla raske aru saada, aga ma olen seda ühe korra näinud ja ma usun, et see võib korduda väga hästi.

Sentiment muutub?

Jah, samas muutuvad ka teised asjad. Krüptovaluuta kindlasti kannataks palju, ka kuld, kunst ja nii edasi – asjad, mis sulle niisama midagi ei anna. Nende väärtus põhineb sellel, et keegi võib-olla ostab sult selle ära. Kui intressikõverad tõusevad olulisel määral, siis need saavad väga kõvasti pihta. Vähemalt nii on olnud siiamaani.

Tahtsin lõpetuseks küsida veel idufirmade kohta. Seletasite juba oma nägemust ja et teile meeldivad ideed, milles on midagi uut, mitte kopeerimist. Näete te Eestis selliseid ideid? Minu auto muide pargib pragu Barkinguga (Eesti idufirma, millesse Lõhmus on investeerinud), kas see on midagi uut?

Jah, kuigi Barking pole otseselt midagi väga kõrgtehnoloogilist. Aga mulle meeldis see sellepärast, et esiteks oli seal lisaväärtus, see aitab kasutusele võtta muidu tühjalt seisvaid parkimiskohti. See aitab paremini meie ressursse kasutada, mis ühiskonna jaoks on minu arvates õige funktsioon.

Teiseks, Barking on veidi rohkem kui softikirjuamine, seal on ka telemaatika ja riistvara ka. Softi kopeerida ja järgi teha on suhteliselt lihtne. Kui me kunagi osta.ee oksjoni tegime, siis ka reverse-engineer’isime mingi väikse USA softitootja asja.

Kolmandaks tundus mulle, et rahavood hakkavad tulema suhteliselt kiiremini kui mujal, kus pead aastaid arendama. Investori poole pealt vaadates on see oluline.

Neljandaks seda sama tehnoloogiat on võimalik kasutada ka näiteks autopesulates ja seal liiguvad nad ehk isegi kiiremini. Eestvedajate grupp oli piisava innukusega. Kõik need asjad kokku sai minu poolt jah-i, mööndes, et see polnud nii suur asi, et “maailmas esimene” oleks.

Kui edasi vaadata, siis idufirmandus peaks olema võimalikult rahvusvaheline. See, et miski on “Eesti oma idufirma”, siis see ei puutu asjasse. Nii on ka näha, et kõik edukad lähevad maailma. See ongi nagu sportlastega, ei saa ainult oma kodukülas võistelda.

Milline teie huvi on veel sellistesse ettevõtetesse investeerida?

Ma ei ole kunagi vaadanud professionaalse investorina selles valdkonnas ringi, mul pole fondi või midagi. Aga ma suhtlen paljude inimestega ja kui sa seal valdkonna sees oled, siis info liigub.

Võib-olla, et jah, kui me kohtuksime aasta pärast, siis on lisandunud üks-kaks, mitte rohkem… noh kaks-kolm investeeringut. Ma ei tea.

Aktiivselt pigem üritan ei öelda, kuna kõige tähtsam ressurss on su enda aeg, millele seda kulutada. Aga natuurina mulle on see valdkond vist ikka pigem huvitav ka, selline piiride proovimine. Ja võimalik ebaõnnestumine, võimalik risk. Pangas seda teha ei saa, pangas on riski-osa väga maha taotud.