Bitcoinil on mitu probleemi

Seega – esimene probleem: sisse ehitatud deflatsioon. Loomulikult võib ka siin diskuteerida, et see ei ole probleem, sest tegemist ei ole olemuslikult rahaga iseeneses, vaid ainult ülekandemehhanismiga päris rahale, mistõttu Bitcoinide arvu lõplikkus ei puutu üldse asjasse. Minul isiklikult kulub selle mõtte ära ostmiseks veel aega.

Teine probleem on võib-olla isegi arusaadavam. Nimelt, kui küsida, et mis on maailma suurim võim, siis ilmselt vastataks, et selleks on võim vajutada suurele punasele tuumanupule ja maailm pilbasteks lasta. Tõsi. Aga eeldame, et inimene päris nii loll ei ole.

Sellisel juhul on suurim võim õigus raha trükkida ja makse kehtestada. Nüüd Bitcoin on justkui raha, mille on “trükkinud” keegi väljaspool neid institutsioone. Saate kolm korda arvata, kas kellelegi meeldib nii olulisest võimust loobuda? Seni on tõsisemaid piiranguid Bitcoinile kirjeldatud põhjusel seadnud ainult hiinlased.

Mina isiklikult olen sügavalt üllatunud, et arenenud maailma keskpangad/regulaatorid on show’l lasknud ilma korralikult kaikaid kodaratesse loopimata nii kaugele minna. Alati on muidugi võimalus, et neil on mingi plaan, millest me veel ei tea.

Lisaks sellele ei tasu unustada, et viimasel ajal on Suure Venna huvi inimeste majandustehingute ja raha liikumise vastu oluliselt kasvanud. Sularaha kasutamine veidigi suuremas mahus on üha raskem. Rahapesu vastases võitluses on tehtud märkimisväärseid (ja tänuväärseid) edusamme.

Kauaks seda lubatakse?

Nüüd aga äkki on olemas tööriist (juba mainitud ülekandemehhanism), mis võimaldab teha päris vallatuid ja anonüümseid liigutusi. Majanduspoliitika ohjajate unistus sularahavabast ühiskonnast võib küll realiseeruda, kuid nii viisakad kui vähem viisakad majandusagendid kolivad praeguse seisuga teatud tehingutega lihtsalt anonüümsesse ülekandemehhanismi. Ma ei tahaks uskuda, et seda nii lihtsalt lubataks.

Kolmas probleem on see, et mulle ei meeldi varad, mille (õigustatud) väärtusele pole võimalik mingit hinnangut anda. Vaadake aktsiate puhul näiteks on. Vaatad, mis võiks olla ettevõtte tulevased rahavood, tood need tänasesse ja leiad mingi hinna, mis võiks olla selle aktsia fundamentaalselt õigustatud väärtus.

Võlakirja puhul vaatad, et kas emitent on maksejõuline, kas intress on rahuldav ning äkki mõtled ka sellele, mis intressimäärad edasi võiks teha? Sul on olemas mingidki mõõdetavad näitajad, arusaadavad asjaolud ning ajalooline kontekst.

Kas ostjad saavad aru, mida nad ostavad?

Bitcoini puhul pole see võimalik. Suur osa ostjatest ei saa absoluutselt aru, millega on tegemist ning miks ta liigub. Igasugused hinnasihid üles (või alla) on väärt täpselt selle sooja õhu, mis selle väljaütlemisega ütleja suust väljub. Hetkel oleme me jõudnud olukorda, kus uus ja huvitav instrument kerkib sellepärast, et ta kerkib – kuna pidevalt lisandub uusi huvilisi.

Oma osa mängivad selles nii inimeste soov teha teatud tehinguid anonüümselt kui see, et pärast keskpankade rahatrükkimispidu on süsteem moonutatud ja otsib ventiili teatud pingete eemaldamiseks. Selleks ventiiliks on olnud nii varade hinnad kollektsioneerimisväärtusega autodest kuni aktsiateni. Aga miks mitte ka Bitcoin.

Mõte, et “seda ei saa ju juurde trükkida” võib nii mõnegi jaoks olla vastus palvetele leidmaks uut moodi akumulatsioonivahendit. Riskid on aga kõrged, sest osasid neist pole täna võimalik veel isegi identifitseerida. Igatahes juba levib linnalegend, et languspäevadel (jah, neid on ka olnud) on Xanaxi müük oluliselt kasvanud.