Parim tehnikavidin väikestele lastele on sul kapinurgas juba olemas

Kõikidel lapsevanematel, kellel on lapsed vanuses kuskil neli kuni seitse aastat, teavad seda muret: millist tehnikavidinat lapsele kätte anda? Võid kindel olla, et tal on huvi täiesti olemas, sest sa ise kasutad neid asju ju nende silme all päevast-päeva ja sellest saab teema, tahad sa või mitte.

Peaks selleks olema tahvelarvuti? Või hoopis nutitelefon? Siis võid kindel olla, et ta tahab terve õhtu sealt ükski kuskil nurgas multikaid vaadata või mõnda lihtsalt mobiilimängu mängida. Ma ise olen proovinud sellest lapsevanemana nii palju kui võimalik hoiduda ja neid vidinaid veel majas pole. Küll see kunagi tuleb, ega pääsu pole.

Kipuvad pilti tegema

Kõik me teeme telefoniga enda lastest pilte ja ühel hetkel tahavad ka nemad hakata telefoniga pilti tegema. Kui oled piisavalt julge, siis annad enda väärtusliku nutitelefoni nende kätte, hoiad hinge kinni, vaatad kuidas nad päästikule vajutavad ja siis krahmad ruttu telefoni tagasi, kui hakkad juba vaimusilmas nägema, kuidas telefon on põrandal kildudeks. Seekord läks õnneks.

Ühel sellisel korral ma sain aru, et tegelikult pea meil kõigil kodus on olemas lastele suurepärased tehnikavidinad, millega nad saavad mängida, loovad olla, mis ei eralda neid mitte tundideks, vaid isegi mitte ainsakski hetkeks reaalsust ja mis neid ka arendab. Ja see on meil enamikel kodus juba olemas või kui ei ole, siis see ei maksa peaaegu mitte midagi.

Need samad nutitelefonid oma võimekate kaameratega tapsid mõned aastad tagasi ära kompaktkaamerad. Kümme aastat tagasi olid meil kõigil kompaktkaamerad ja ega need kuskile ära ei kadunud, vaid jäid kapinurka lihtalt seisma.

Annagi see vana kompaktkaamera julgelt lapse kätte!

Nendega ei saa teha võib-olla ideaalseid fotosid, aga kui need sobisid sulle kümme aastat tagasi, siis sobivad need ka mänguasjaks. Tuppa, õue, matkale ja reisile: las nad pildistavad seda, mis neile huvitav ja oluline tundub.

Kellelgi vedeleb see ikka kodus

Isegi kui sul ei ole kodus endal kompaktkaamerat, siis on see olemas su sõpradel või sugulastel, kes ise suure tõenäosusega seda enam ei kasuta. Nende turuväärtus on olematu, parimal juhul maksad sellise eest 25 eurot või pead uue mälukaardi sisse ostma. Mälukaardiformaadid oluliselt muutunud ei ole, kuigi mõnel tootjal oli enda veider formaat, aga üldiselt saad ikka vaevata laste tehtud fotod arvutisse tõmmata.

Ja sul ei ole mingit muret, kui see kaamera maha pudeneb ja katki läheb – laps ise teab, et tema vastutab enda tehnikavidina eest ja siin ei ole sulle mingit rahalist kahju. Ja mälukaardi peal jäävad tehtud fotod ikka alles.

Ma olen ise kogenud, et sellised kaamerad pakuvad lastele tohutut rõõmu ja äge on vaadata, kuidas piltide läbimõeldus läheb ajaga aina paremaks. Muidugi peab neid natukene õpetama, kuidas suumida, kuidas tehtud pilte vaadata, kuidas kehvasid või uduseid pilte ära kustutada, aga päeva lõpus on väga tore koos lapsega pilte vaadata ja lasta tal piltide juurde jutustada, miks ta just neid asju pildistas ja mida ta nendest piltidest arvab. Ja mul on tunne, et lastel on ka lõbusam ja see on oluliselt sotsiaalsem tegevus kui lihtsalt YouTube’ist jänkujusse vaadata.