Jakob Rosin on Tallinna ülikooli tudeng ja kirjutab arvamusloos sellest, milliste takistustega tuleb tudengil võidelda stipendiumi taotlemisel.
Tudengina ajan ma kõikjaltaga võimalusi taotleda stipendiume, milleks mul õigus on. Üks säärane hea allikas on sihtasutus Archimedes, mis pakub üliõpilastele mitmeid erinevaid stipendiume. Kuid kui ühte neist taotlema asusin, tabas mind järjepanu mitu halba ja nukraks tegevat üllatust.
Püüdes siseneda stipendiumite taotluskeskkonda aadressil taotlused.archimedes.eetervitasmind kaks võimalust:logida sisse ID-kaardiga või kasutajanime ning parooli abil. Kuna ma ID-kaarti elektroonilisteks tegevusteks ei kasuta, pean kasutama teist varianti. Kahjuks ei tea ma ei oma kasutajanime ega ka parooli, seega klikin "unustasin parooli" nupule. Ja siit algab pea lõppematu veidruste jada, millele mina head selgitust leida ei suuda.
Minu parool on minu kirjakastis
Kui vajutan kodulehel "unustasin parooli", saadetakse mulle parool meilile, lihttekstis. See tähendab seda, et lingi asemel, millelt oma parooli ise muuta saan, on meilis rida „Sinu uus parool on: xxxxxxx“, kus X’ide asemel on välja kirjutatud parool.
Kuulge, isegi rate.ee tegi asju omal ajal turvalisemalt. E-post pole karvavõrdki turvaline sidevahend, seda on lihtne jälgida.Kui minu postkasti sisu jõuaks kuhugi, kus see kindlasti olema ei peaks, on nüüd kellelgi veel ükspärani avatud uks minu isiklike andmeteni. Selle parooliga saan näha niiminu kodustaadressi, mobiiltelefoni numbrit, kuid ka mitmeid väga isiklikku informatsiooni sisaldavaiddokumente.
Hea küll, parool käes. Login sisse kontole, kus olen varemalt korduvalt enda andmeid esitanud. Seega eeldan, et süsteem teab juba, kes ma olen ja mul pole vaja taas sisestada oma isikukoodi, nime ega aadressi.
Kuid ei. Uut stipendiumitaotlust esitades ei tea süsteem minust mitte midagi ja ma pean täitma kõik väljad, alates eesnimest lõpetades meiliaadressiga. Mäletate, just eelmises lõigus saatissüsteem mulle meilile parooli? Nüüd võiks ju mu meiliaadress süsteemileteada olla. Meenutame taaskord aastaarvu, milleks on 2016 – kogu taotlus peaks käima vaid paari liigutusega. Olen kaks eelmist aastat sama sisuga stipendiumit taotlenud. Nüüd ei tohiks muud olla kui"kontrolli andmed üle", "allkirjasta" ja "saada!",kuid ei!
Pole ID-kaarti, on postkontor
Ahjaa… allkirjastamine. Vaadake, ma kasutan pidevalt mobiil-ID-d. See toimib Eestis juba hea mitu aastat, ütleks lausa, et üle poole dekaadi. See on mugav. Mul pole vaja kaardilugejat, pole vaja mingit tarkvara, mis enamuse ajast tõrgub või keeldub üldse korrektselt töötamast, pole vaja uuendada sertifikaate. Ma olen läbi mobiil-ID allkirjastanud dokumente oma nutitelefonis, istudes ise välismaal hotelliWC-s.
Aga ma ei saa esitada selle abil oma stipendiumitaotlust. Ainus võimalus dokumenti allkirjastada on kasutades ID-kaarti. See tähendab nüüd seda, et ma allkirja panemisekstegema palju asju.
Pean minema käima kellegi käest laenama endale ID-kaardi lugeja, sestminu oma on olematu kasutamise tõttu jälle kadunud.
Peanavastama, et ma ei mäleta vajalikke PIN-koode, sest neid läks viimati vaja eelmisel aastal sama taotlust allkirjastades.
Pean minema panka taotlema uusi PIN-koode.
Aga panka ei saa ma minna, kuna taotletav stipendium on erivajadustega tudengitele mõeldud stipendium, kuid Eestis pole ühtegi panka, milleni pääsemise tee oleks nägemispuudega inimestele ligipääsetav, rääkimata pangakontorist ja järjekorra punaste numbritega tabloosüsteemist. Ja äkki tegin ma kõike seda läbi tahvelarvuti, kuhu ei saagi ID kaarti sisestada?
Selgub, et allkirjastamiseks leidub ka teine võimalus. Saab faili alla laadida. "Jess!"Laen oma taotluse alla, täidan ja allkirjastan selle umbes 20 sekundi jooksul mobiil-IDabil ja… nojah, tagasi üles laadida seda süsteemi ju ometigi ei saa.
Seal seisab hoopis, et ma prindiks taotluse välja ja saadaks selle postiga. Mis asja? Vaatame kalendrisse? Endiselt on 2016. Ja mul ei ole printerit. Sest mul on põhimõte mitte printida välja pabereid ilma hea põhjenduseta. Ja see põhjendus on leidunud ettevaatusabinõuna vaid reisides, kui telefonis olevale lennupiletile lisaks prindin igaks juhuks ka paberkoopia. Aga ühe taotluse pärast, mis korra kellegi kontoris läbi vaadatakse ja seejärel kuhugi sinisesse kaustikusse tolmuma pannakse? Ei! Ei! Ei!
Järgmiseks kirjuan Archimedesesse. Teen kurba häält, mul pole printerit ja ei saa ID-kaardiga digiallkirjastada, agamobiil-ID-gasaaksin. Vastus saabub järgmisel hommikul: "Äkki saate te mõnes raamatukogus selle välja printida?" Aga äkki ei saa?Sest nagu ka pankades, ei ole Eestis pimedatele ligipääsetavaid raamatukogusid, seal olevatest ligipääsetavatest printeritest nähakse ilmselt ka aastal 2030 und.
Seega peaksin palkama endale inimese, kes oleks nõus minuga kohtuma, leidma raamatukogu, aitama leida seal arvutiga varustatud printeri, aitama faili välja trükkida, tulema minuga postkontorisse ümbrikut ostma ja selle siis posti panema. See kõik võtab aega ja minu jaoks ka raha. Sest ma ei jooksuta inimesi tasuta enda heaks mööda linna ringi tegevuste jaoks, mis peaksid võtma tegelikult aega alla minuti.
Miks mitte kasutada lahendust, mis on olemas?
Tunnistan, ma keeran praegu vinti üle, ja ma võiksin selle taotluse ID-kaardiga allkirjastada. Aga halloo, kulla inimesed, meil käib juba pikki aastaid21. sajand. Ma hääletan kohalikel valimistel ka nii, et ei pea oma nutitelefoni käest panema. Ma autendin end oma telefoni sisse logides paljalt sõrmejälje abil…ja teie tahate, et ma prindiks oma taotluse välja ja saadaks teile postiga?
Sotsiaalmeedias võiksime selle loo võtta kokku inglisekeelse teemaviitega #FirstWorldProblems. Kuid mugavus tekitab suurema nõudluse. Tean, et kusagil teises riigis võiksin ma õnnest lakke hüpata, et saan taotluse üldse oma arvutis täita ja seejärel välja printida.Aga kui süsteemid, e-riik ja mitmed lahendused on loodud, miks neid siis ei kasutata?
