Miks Growtopias lapsi ahistavaid perverte vastutusele ei saa võtta?

Raamatu “Turvaline Internet. Digimaailma Teejuht” autor Diana Poudel kirjutab oma eksperimendist Radari saates, kus ta mängis Growtopia mängukeskkonnas 11-aastast ja koges seksuaalset ahistamist. Artikkel ilmus algupäraselt Digikooli blogis. Loe Growtopias toimuvast ka siit.

Puudulik seadusandlus

Põhjus, miks mu eksperimendile mingit seadusandlikku käiku ei antud on see, et puudus alaealine kannatanu. Hoolimata sellest, et seksiorgia korraldajad seda ei teadnud – mul on ilusasti salvestatud ekraanivideo, kus mitmed korrad ütlen, et olen 11 ja ei saa kogu sellest seksivärgist üldsegi aru.

Aga veel hullem on tegelikult see, et igasugused perverdid on kaitstud ka olukorras, kus laps valetab ennast vanemaks. Näiteks kui tehakse lapsele Google konto esimeses klassis telefoni jaoks. Siis peab paratamatult lapse vanuseks märkima 13, sest nooremad kasutajad pole ju lubatud.

Seega võib kuskil Google+ kontolt kolme aasta pärast näha, et laps on 16, kui ta tegelikult on 10. Ja sain enda vestlustest politseiga aru, et sellisel juhul on perverdil ÕIGUSTATUD OOTUS eeldada, et see vanus on õige – isegi kui palja silmaga on näha, et tegelikult laps on tunduvalt vanem.

Ehk kokkuvõtlikult – kui täiskasvanu väidab, et ta on laps, siis ole kannatanut. Kui laps valetab end vanemaks, siis on pedofiilil õigustatud ootus. Vabandage väga, kuid miski on nii mäda, et haiseb.

Siinkohal üleskutse kõigile poliitikutele – pange valimisprogrammi kirja, et lubate karmistada reegleid pedofiilia osas ja kaitsta rohkem lapsi. Lubadus, mis tegelikult tohutult raha ei nõua, teeb politsei elu lihtsamaks ja laste elu turvalisemaks.

Reaalne mõju

Me võime rääkida hüpoteetilisest mõjust, kuid tegelikult oli asjal reaalne mõju. Järgmine päev peale seda Radaris kajastatud seksiorgiat sattusin maailmas “Kool” suhtlema ühe kasutajaga, kes asutas meie vestlust fraasiga

“Seksime ma vaka palun”.

Ütlesin taaskord, et ei tea, mida seksimine tähendab ja siis see kasutaja kutsus mind kaasa ühte tuppa, kus on voodi (kui nüüd tagantjärgi mõtlema hakata, siis Growtopia avalikes ruumides on hämmastavalt palju voodeid) ja ütles, et ma voodis magaksin ja siis ise tuli ka sinna magama.

Ilmselgelt oli tegu üsna noore kasutajaga, kellel oli juba kokkupuude selle seksi subkultuuriga mängus. Huvi pärast kutsusin ta enda maailma ja ehitasime koos ja viie minutiga sain teada ta nime ja fakti, et ta õpib Rocca al Mare eelkoolis.

Sel hetkel ma ütlesin, et pean ära minema, sest ma ei tahtnud rohkem infot. Ma üldse ei kahtle et kümne minutiga oleksin ma teada saanud ta vanemate nimed, ametid ja selle, mis nende turvakood majal on – kui mul oleks vaid olnud huvi uurida.

Muud probleemid Growtopias

Kui jätame nüüd seksiteema kõrvale siis jäi Growtopias silma ka teisi probleeme. Esiteks kasutajate sõnavara on masendav. Roppused, vulgaarsused, igasugused rassistlikud kommentaarid ja osaliselt ka vihakõne. Kõiki näiteid saab hulgim isegi lühikest aega seal viibides.

Teine probleem on kindlasti see, et mängu oluliseks osaks tundub olevat igasuguste petuskeemide genereerimine. 15 tunni jooksul varastati mult hulga asju, meelitati liituma mini perekonnaga ja hiljem selgus, et eesmärk on lihtsalt asju välja taaskord petta ning kui asju korralikult ära ei kaitse, siis lõhutakse kõik kiirelt maha.

Hiljuti kuulasin ühel koolitusel veebikonstaabel Andero Seppa, kes mainis, et isegi Growtopia kasutustingimustes on kirjas, et igasugune kasutajate vaheline petmine on mängu osa.

Kuigi pegi.info portaal märgib Growtopia sobilikuks alates 7 eluaastast, siis isikliku kogemuse põhjal ütleks, et pigem alates 12 eluaastast võiks see mäng valikutes olla. Kellel huvi, siis minu kokkuvõttega sellest eksperimendist (tegin selle oma rakendusantropoloogia õppejõule, seega tekst veidi akadeemilisem kui blogis) on leitav siit.

Sarnaseid asju on juhtunud ka teistes mängudes – näiteks Robloxis

Oluline on ka mõista, et tegelikult ei ole probleem ainult Growtopias. Teine väga populaarne mäng laste seas on Roblox, kus on samuti probleeme igasuguste seksiteemadega. Näiteks hiljuti jäi silma selline artikkel “Mom horrified when 7-year-old daughter’s avatar was sexually assaulted in Roblox” ning teine Robloxiga seotud lugu “Girl, 6, invited to ‘sex room’ while playing children’s video game”.

Ja tegelikult on üsna sarnase loogikaga ka Fortnite. Tegevus toimub serveris, kus võõrad mängijad kokku saavad ja samuti on olemas ihaldusväärne mängunänn, millega kaubeldakse.

Mul ei ole küll infot, et midagi sarnast oleks seal toimunud, kuid isiklikult arvan, et need lood, mis meediast läbi käivad, on jäemäe tipp. Enamik jamadest, mis mängudes ja internetis lastega juhtub ei jõua lapsevanemateni. Ja isegi kui jõuab, siis enamus neist lugudest jääb koduseinte vahele ja uudiskümnise ületavad vaid mõned üksikud lood.

Mis on lahendus?

Kahjuks saates ei olnud juttu lahendustest. Peale saadet olen juba paar kirja saanud õpetajatelt, et kas ma saan tulla neile külalistundi andma.

Muidugi ma hea meelega käin ka ise külalistunde tegemas, kuid see kindlasti ei ole jätkusuutlik lahendus – mul on kuus maksimaalselt 10 päeva, kus tunde saan teha ja lapsi on kümnetes tuhandetes. Seega pakun välja paar veidi lihtsamat võimalust.

Lapsevanemad hakkavad rohkem huvi tundma oma laste tegemiste vastu internetis

See on omamoodi irooniline, kuid kui laps mingis huviringis käib, siis kogu suguvõsa tunneb huvi, et kuidas tal seal läheb. Samas veedab laps internetis tunduvalt rohkem aega kui seal huviringis ja kedagi ei huvita. Ehk siis esimene soovitus – tundke huvi oma lapse tegemiste vastu internetis. Kellega ta suhtleb? Mis YouTube kanaleid vaatab? Mis mänge mängib?

Ja palun hoiduge sildistamast. Kui laps kuuleb, kuidas te tema tegemisi internetis igavateks, mõttetuteks, nõmedateks vmt nimetate, siis vaevalt tuleb ta teile rääkima oma murest. Kahjuks vähesed lapsevanemad on ise nooruses ennastunustavalt arvutimänge mänginud.

Minul on see kogemus olemas – ja ausalt öeldes ei kahetse ma isegi nüüd paarkümmend aastat hiljem neid unetuid öid, mis ma gümaasiumis Dune või Civilizationit mängisin. Ka mängud õpetavad nii mõndagi ja isegi kui mul näiteks Worms mängu puhul on raske õpimiskogemust välja tuua, siis me tegelikult teeme ju palju asu ka lihtsalt lõbu ja lõõgastuse pärast ?

Koolides igal sügisel turvalise interneti tunnid

Igal sügisel võiks septembrikuus klassijuhataja teha klassile ühe turvalise interneti tunni. Tegelikult ei ole selleks vaja külalisõpetajat kuna kogu see teema on lihtsam, kui esmapilgul tundub. Näiteks olen teinud oma raamatu “Turvaline internet. Digimaailma teejuht.” põhjal valmis õppematerjalid õpetajatele.

Piisab, kui lugeda läbi raamat ja laadida alla valmis tehtud materjalid. Olen täiesti kindel, et iga õpetaja suudab tunni iseseisvalt läbi viia ja plaan on ka sellel sügisel kaks näidistundi filmida.

Loe ka raamatut “Turvaline internet. Digimaailma teejuht”

Raamatus on 16 sarnast lugu nagu täna Radaris – võibolla mitte nii šokeerivad, kuid igaüks omamoodi õpetlik. Lisaks on seal nõuandeid, taustainfot, fakte ja iga peatüki lõpust leiad ka juhised, kuidas just seda konkreetset teemat algklassilapsele tutvustada.

Ausalt öeldes olin ma alguses skeptiline, et kui palju mu raamatust reaalset kasu on. Oma arust panin sinna kirja lihtsalt elu põhitõed ja asjad, mis endale tunduvad täiesti iseenesest mõistetavad. Aga  olen kümnetelt inimestelt saanud positiivset vastukaja, et see raamat on neid aidanud ja kuidas nad on sealt palju uut infot saanud. Ehk siis tundub, et tänu oma kirevale eluloole, mis sisaldab selliseid märksõnu nagu #nõoreaalgümnaasium #informaatika #garage48 #techsisters #pere24 #digiabi #kommunikatsioonijuhtimine jne olen ikkagi veidi rohkem interneti telgitagustega kokku puutunud kui keskmine lapsevanem või õpetaja.

Kuni septembrikuu lõpuni on raamatu “Turvaline internet. Digimaailma teejuht” transport pakiautomaati tasuta.