Kui olen tööl, siis on telefon laual ja ma näen, kui keegi helistab. Ülejäänud olukordades ma helistan tagasi, kui mulle tundub, et kõne oli oluline. Mul ole hirmu, et ma jään millestki ilma. Tuimalt Facebooki skrollimine oli viimati vist popp aastal 2014.
Nii on autorooli istudes kõik juba palju lihtsam ja võimalus, et telefon tähelepanu nõuab, juba olematu. Aga muidugi autosse jõudes ühendan telefoni kohe autoga ära, et podcaste või muusikat kuulata.
Nii olengi autosõitu võtnud ajana, mis on mul iseenda jaoks, kus mind mitte keegi ega miski ei sega. See on päris mõnus enda mõtetega koos olla rahulikult. Puhata ekraanidest, mis mul muul ajal niikuiniikõikjal ümber on.
Tegelikult olen ma proovinud ka siiani autos telefoni võimalikult vähe kasutada. Ma isegi pole endale autosse telefonihoidikut pannud, sest ma kujutan ette, et kui see telefon mul kogu aeg silme ees oleks, siis küll ma ka seda vaataksin, isegi siis, kui selleks mingit põhjust pole. Teate küll, nagu täis kõhuga käid külmkapiust katsumas. Pigem äre pange seda telefonihoidjat üldse autosse, see on mõttetu.
See on muidugi kätte maksnud, kui on vaja olnud kuskil võõras kohas navigeerida, siis mõtlen, et küll oleks mugav, kui oleksin pannud telefonihoidiku. Aga üldiselt saab ka häälkäsklustega liigeldud ja pärast mõnd tüütut olukorda pole ma ikkagi seda hoidikut ostnud.
Proovin olla osa lahendusest
Vaadates viimase aja kurba liiklusõnnetuste statistikat, siis tundub praegu eriliselt vastutustundetu üldse telefoni vaadata, tunned kohe, et sa oled osa probleemist, nagu Estoni Kohver ütleks.