Mart Parve: Skynet on juba siin

Sõber rääkis loo oma sõbrast, kes olla küsinud lennukis stjuuardessilt teatud kindlat sorti mineraalvett. Seda aga ei olnud ja ju ta siis jõi midagi muud. Mõnda aega hiljem sama lennufirmaga reisides toodi talle aga just see vesi: “Eelmine kord te soovisite seda, ja me siis võtsime selle teie jaoks kaasa!” Tore turundusnipp, kus pudeli vee kaasavõtmise hinnaga võideti lojaalne klient ning tekitati legend, mis liigub suust suhu. Ja kui hea mäluga töötajad, eks?

Tegelikult pole päevas kümneid tuhandeid inimesi lennutava firma töötajad mõistagi võimelised selliseid asju meeles pidama ja organiseerima, ning üsna kindlalt on tegemist tarkvara (antud juhul CRM-i ehk kliendihaldussüsteemi) tööga. Masinad ongi aina sagedamini pandud tööle viisil, mis toetab inimesi nende otsustes sellises ulatuses, et kvantiteedist saab kvaliteet. Mõne keerulise matemaatikaprobleemi suudab nutikas inimene pika pusimise peale ka ise, ilma arvutita ära lahendada, kuid lihtsa kliendihaldussüsteemi kasutamine kirjeldatud moel annab tulemuse, milleks inimvõimed ei ole masina abita suutelised.

Masin aitab ka valimisi võita

Samalaadseid näiteid leiab igast vallast. Kui lennukilugu langeb väikese ohutu reklaamitriki kategooriasse, siis näiteks Donald Trumpi edukas valimiskampaania on saatnud kogu maailma parajasse segadusse. Väidetavalt kaardistas Cambridge Analytica nimeline ettevõte sadade miljonite sotsiaalvõrgustiku-kasutajate psüholoogilise profiili, et näidata neile Trumpi valimiskampaania raames personaalselt reklaamsõnumeid, mis olid just nende jaoks eriti atraktiivsed.

Kui suur CA roll tegelikult oli, pole selge, ent põhimõtteliselt pole siin tehnoloogiliselt midagi võimatut. Kui varem istus andmeanalüüs reklaamimaailmas ikkagi kõrvalistmel ja edu tugines põhiosas inimlikule intuitsioonile, siis nüüd on rollid vahetunud. Masse manipuleeritakse arvutijõu abil selliste reklaamikampaaniatega, mida inimesed ise ei oska enam teha.

Palju armastatakse rääkida tehisintellektist ehk AI-st (artificial intelligence). Just äsja püüdis Facebook tähelepanu muinasjutulise looga “oma keele leiutanud” mässulisest AI-st, mis tuli välja lülitada, “et kõige hullem ära hoida”. Sensatsioonijanu on AI teemas kõvasti, et mida pole näha, on nn geneeriline ehk “päris” AI, mis ka päriselt ise tahab ja mõtleb. Pole ka selge, kas selline kunagi üldse tekib.

Kuid selle tähelepanu varjus, mida geneerilise tehisintellekti taotlused püüavad, on ühte teist liiki AI ennast meie eludesse juba täiega sisse istutanud. Kutsugem seda Assisted Intelligence ehk nö “abimootoriga” inimintellekt – uued analüüsi ja mõtlemisprotessid, mida juhivad küll inimesed, kuid mida toetavad arvutid sellel määral, et lõpptulemus pole enam inimlik.

Kui päris-tehisintellektiga seonduvatest ohtudest räägitakse aina enam (olgugi, et ohu arvatavat põhjustajat pole isegi olemas), siis masinaga võimendatud inimintelligentsi ohtudest pole midagi kuulda, kuigi tehnoloogia on juba siin, ja juba kasutuses. Inimkultuur ja -seadused on siiski kujunenud eeldusel, et inimeste analüüsi- ja mõtlemisvõime on enamvähem samast suurusjärgust. Kuid olukord, kus näiteks ettevõtted või riigid, kelle käsutuses on vastav tehnoloogia, suudavad mõelda “lihtinimesest” täiesti järgmisel tasemel, tekitab hoopis uued jõujooned. See jõuvahekordade erinevus on hoopis suurem kui näiteks suurmeistri ja lasteaialapse malematšis. Ning see pole enam mingi kauge ähmane tulevik.