Või vaatame viimase aja valimisi Ühendkuningriigis ja Ameerika Ühendriikides, kus osade allikate järgi olla otsustavaks saanud psühholoogiline häkkimine sotsiaalvõrgustikes – psühholoogliste profiilide täpne kaardistamine tööstuslikul skaalal ning peened personaalsed valimisreklaamid ja muu kampaaniasisu. Halloo, tegelikult kasutavad eraettevõtted sarnast lähenemist juba aastaid, igapäevaselt. Loomulikult kuulub see ka kõikide tõsiseltvõetavate suurte parteide arsenalisse (OK, võib-olla mitte Eesti omadesse). Sellel on oma efekt, ent nii nagu mõni pesupulbritootja pole sellega pesuainete valdkonnas maailmadominantsi saavutanud, ei piisa sellest ka hääletuse kaaperdamiseks.

Veevärk ei kaotanud ära “tööd”

Samasugune poolmüstiline teema on ka “robotid võtavad inimeste töö ära”. Jah, robotid on masinad, mis teevad tööd. Inimesed teevad ka tööd, õige. Ent selles kohas saab mõistus tavaliselt otsa ning algab nõidumine. Kuidas võib terve mõistusega inimene ette kujutada, et isesõitvate taksode või pakirobotite tõttu “saab töö otsa”, kui isegi arenenud riikides on suurel osal inimestel puudus sõna tõsises mõttes kõigest? Siingi võib oluliseks faktoriks olla asjaolu, et suur osa publikust ei saa täpselt aru, mis asi see “robot” üldse on, ning omistab robotitele maagilisi omadusi. Ei, Starshipi robot ei tooda ennast ise valmis ning ei käi otse tehasest, teiste robotite käest kaupu inimestele koju viimas. Nii nagu veevärk ei kaota tööd ära, vaid toob puhta vee rohkematele inimestele ning võimaldab seni vett tassinutel midagi kasulikumat teha, ei ole mingit alust arvata, et autonoomsed töömasinad inimestelt mõistliku tegevuse ära võtavad.

Enamus inimesi on taandumas looduslasteks, kelle jaoks andmeanalüütika või robootika on nagu klaashelmed vaenuliku vallutaja peopesal. Nii tekibki kergesti jõuetu ohvri mentaliteet ning kaasnev frustratsioon, selle asemel, et tunda rõõmu ajast, mil elame. Ajast, mis ongi mõneti maagiline – ent heas mõttes.