Leian, et kui järgida Hans Lõugase Geeniuse artiklis antud soovitusi lükata nutitelefoni ostu põhikoolini eani edasi, on see pelgalt nutiseadmete kasutusega seotud probleemide tulevikku lükkamine.

Ütlen kohe alguses, et ma tõesti ei arva, et kui laps juba kolmeaastaselt nutiseadmeid kasutama ei asu, jääb ta teistest arengus kuidagi maha või millestki muust puudu. Kindlasti mitte. Nutiseadmete suur võlu seisnebki lihtsuses ja intuitiivsuses ehk selles, et sellesse maailma saab väga kiiresti siseneda nii 2-, 12- kui ka 82-aastaselt.

Ära jätta last sinna maaima üksi

Probleemid tekivad sõltumata vanusest sel juhul, kui laps sellesse maailma üksi ringi uitama jäetakse. Kui vaadatakse ise vaid eemalt, et “oh, küll ta oskab osavalt ise neid mänge alla tõmmata ja, mõelda vaid, leiab täiesti iseseisvalt uued videod vaatamiseks! Nii tubli laps! Ja milline meeldiv vaikne vahepala lapsevanemale!”

Esimesed 18 eluaastat vastutavad inimese eest tema vanemad. Nii tema vaimse kui ka füüsilise heaolu eest ning need, kelle jaoks on nutiseadmed lõks, ei ole sugugi lapsed, vaid nende vanemad, kes end sellest teemast taandavad. Leides, et see justkui ongi n-ö laste omaenda teema ja aeg, millega kursis olema ei peagi.

Esialgu annab see võimaluse rahulikult süüa teha nii, et kaheaastane sul pükste küljes ei lõuga ning hiljem rahuliku tunni, et raamatut lugeda. Mida aeg edasi, seda pikemaks lähevad need pausid oma laste elust eemal olemisel ning siis järsku avastatakse, et laps elab mingit elu, mille üle on igasugune kontroll kadunud.

Süüdi on justkui nutiseadmed. Ei ole. Vanemad on. Päriselt. Vanasti oli probleem teismelistega, kes suitsetama kippusid. Kas siis olid suitsud süüdi?

Elu meie ümber on kiirelt muutunud ja muutub ka tulevikus. Ahvatlused meie ümber on võtnud teise vormi, ent see ei tähenda, et lapsevanematel oleks õigus laste kasvatamata jätmises tehnoloogiat süüdistama hakata.

Kõigepealt tuleb see maailm selgeks teha endale (kas või koos lapsega õppides!) ja siis leppida kokku reeglid, kuidas selles maailmas käituda.

Kui seda teha 7-aastasega, on pikemast perspektiivist lähtuv hea algus tehtud piisavalt vara ning on lootust, et sirgub täiskasvanu, kes tõeliselt ja teadlikult digitaalses maailmas käitub.

Tehke häid kokkuleppeid

Kuidas? See on väga lihtne, kuid nõuab süvenemist ja tahtlikku-teadlikku käitumist. Seda eelkõige lapsevanemalt! Lepi lapsega kokku reeglid, millal ja kui kaua tohib nutiseadet kasutada. Juhin tähelepanu, et rõhk on sõnadel “lepi kokku”, mitte ära kehtesta üksi autoritaarselt reeglit. Leppige koos kokku, milliseid rakendusi tohib kasutada ning esimestel aastatel võiks olla reegliks, et enne uue äpi, video vms alla tõmbamist, vaatab lapsevanem selle üle.

Tänapäeval on selle lihtsustamiseks olemas ka vastavad äpid (näiteks Hoopy by Elisa :)), aga ükski äpp ei kasvata last sinu eest. Kokkulepped tuleb teha ikkagi vanema ja lapse vahel.

Miks? Sest ainult nii õpib laps selles maailmas kohe õigesti käituma. Ja sellise käitumise õpetamine ON lapsevanema kohustus. Sellest maailmast ei ole lapsel pääsu mitte kusagile ja jätta kogu see töö kusagile teismeikka on sama mõistlik kui „homme hakkan trenni tegema“ mõtteviis.

Lisaks sellele, et lapsega koos digimaailm selgeks õppida annab nutitelefon talle reaalselt kasulikke võimalusi. Alustades Google Mapsiga navigeerimisest, sest 7-aastane võib ilmselgelt minna paanikasse, kui ta kogemata bussi pealt ühe peatuse varem või hiljem maha tuleb ning ei oska koju tulla; internetipangas saldo kontrollimisest kuni näiteks FB Messengeri kasutamiseni, mille abil vanematele pilte ja videoid saata, näiteks sellest, kuidas ust lukust lahti keerata või milliselt riiulilt leiab keldrist üles moosi ja milliselt  konserveeritud tomatid.

Digitaalne maailm on siin, et jääda. Ja selles elama õppimine ei tohiks olla lapse üksildane rännak, vaid vanemate poolt koordineeritud õpperetk. Nii nagu liikluses käituma õppimine või kas või toidu valmistamine. Selleks, et täiskasvanuna valmistada suurepärane filet mignon, tuleb alustada lapsena suitsuvorsti lõikamisest.

Kasutades teravat nuga ja ebatäpset kätt, mis aja jooksul järjest täpsemaks muutub. Kuid keegi meist ju ei arva, et oleks mõistlik 7-aastane jõnglane koos teravate nugadega üksi kööki saata, et hea rahulik mõnda aega…