3. Kas uudise kirjutaja on usaldusväärne? Sotsiaalmeedia taust annab üsna hea ülevaate inimese vaadete ja varasema tegevuse kohta. Samuti tasub kasutada näiteks www.pipl.com võimalusi.
4. Kas uudise ülesehitus on tavapärane? Veider kujundus, kirjavead, rohked hüüumärgid, emotsionaalsed isikustatud pikad ja umbmääraseid numbreid kasutavad pealkirjad annavad viite sellele, et tegemist võib olla kallutatud kui mitte valeuudisega.
5. Kas lisatud pilti on muudetud ning kas see on seotud konkreetselt selle sündmusega? Lihtsaim kontrollimise viis on Google Images kasutamine. Selle kaudu saab teada, kas sama pilti on veel kasutatud ning milliste lugude juures. Kuidas aga teha vahet manipuleeritud piltidel ja originaalidel? See on juba mõnel juhul peaaegu et võimatu. Kellele see pakub rohkem huvi, tasub endale selgeks teha EXIF-andmete lugemine ning uurida mõnda fotode töötlusega seotud lehte ja rakendust, et osata ära tabada neid reetlikke märke.
6. Kas uudise juurde lisatud viited on usaldusväärsed? Nimetutele teadlastele viitamine ilma täpsemate andmete ja uuringuteta on üks tüüpilisemaid libauudise tunnuseid. Vahel harva võib ka muidu tunnustatud väljaanne ekslikult teha loo põhinedes viitele, mis tegelikult osutub libauudiseks.
7. Kas seda uudist on jaganud ka teised väljaanded? Kui ei, aga uudis iseenesest on väga põnev või revolutsiooniline, siis on tegemist infoga, mille tõele vastavuses teised kahtlevad.
8. Kas tegemist on uudise või arvamusega? Poliitikud kipuvad tegema lugusid, kus tõde on kallutatud, et see toetaks nende enda vaateid ja arvamusi. Hea ajakirjandustava näeb ette siiski kõikide osapoolte arvamuste kajastamist ning juhtunu tasakaalustatud kirjeldamist.
Enne jagamist loe pealkirjast edasi
Sotsiaalmeedia ajastul ei maksa oma usaldust panna sõpradele. Mitte et sõpru endid ei tasu usaldada, aga väidetavalt rohkem kui pooled inimesed edastavad uudiseid ainult pealkirja ja sissejuhatust lugedes. Rääkimata sellest, et kontosid võidakse häkkida ja nende alt ilma kasutaja teadmata libauudiseid levitada.
