Lugejakiri: kuidas ma mobiilioperaatorilt lõpuks parima pakkumise sain

Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.
Foto: Liis Treimann/PM/Scanpix

Geeniuse lugeja Leho Laul jagab oma lugu, kuidas ta oma senises mobiilioperaatoris pettus, peaaegu ära läks, aga lõpuks siiski parima pakkumise sai.

Elisa Eesti tegi minu jaoks täna ajalugu. Mis puudutab Eesti telekomimaastikku, ei ole ma kunagi olnud liiga suur unistaja, sest turg on oligopoolne. Ma ei ole täpselt kursis, mis mujal maailmas toimub, aga meie mobiilioperaatorid ilmselt ei tee saunas hinnakokkuleppeid, vaid võitlevad nagu vabale turumajandusele kohane. Juhul, kui ma heauskse tarbijana ei taba ära, millistes sõlmpunktides võidakse kokkuleppeid siiski sõlmida, siis miskipärast on see mulle (ja mõnele mu sõbale) hästi kätte mänginud väga soodsa turuolukorra.

Nimelt olin ma pidevalt jännis teenustega, mis Elisa pakkus. Ühel hetkel ei sobinud mulle nende hinnastamispoliitika, siis klienditeeninduse tase. Ma olen üpris kannatliku loomuga, kuid miskipärast oli mul alati tunne, et nad tahavad oma agendat ajada ja kui mul neid vaja oli, siis nad ei teinud eriti välja. Aastakeskmisena vaevalt ma neile rohkem käivet tegin kui 100 eurot. Ainuke, mille pärast ma tahtsin Elisa klient edasi olla, tundus olevat levi kvaliteet. Iga kord, kui konkurent Villem (õiget nime kunagi ei mäleta) mulle helistas ja oma teenust müüa tahtis, oli mul üks ja kindel argument. Kui maale sõidan ja esimese asjana levi otsima pean, siis Elisa on ainuke, kes seda seal konkreetses kohas pakub. “Jah, Villem, ma tean, et teil on kõrged mastid ja võimsad vastuvõtjad, aga teie lahendusega nõus olles pean kirjutuslaua tagant üles tõusma ja kõigepealt arvutama hakkama. Tegema seda kiiremini kui sissetulev kõne jõuab katkeda.”

Levi otsimiseks tuleb kõvasti arvutada

Villem küsis, et mis ma siis arvutama pean. Sundisin ennast ratsionaalseimaks kui kunagi varem ja ehitasin mõttes lauset, mille puhul ma juba tean, et kui lõpuni jõuan, ei pruugi ta mu mõttele enam järele saada. Aga kuna ma olin lause lõpuks ennast juba korralikult käima saanud, siis mõte kandus alati edasi. Mõte, et ma ei ole nõus ja võib-olla ka mitte enam nii osav ümber nurga ütlema seda, mis ma arvan.

“Villem, pane pastakas valmis. Kõigepealt pean ma mõtlema, mis aastaaeg on. Kas puudel on lehed või lumi. Lumi on parem, sest lehtpuud suudavad levi paremini summutada. Seejärel mõtlen, kas sajab midagi. Kui sajab, siis on halvem. Seejärel püüan hinnata tuulekiirust. Kui on tugevam tuul, siis see on halvem kui nõrk tuul. Ja kõige viimaks, ma pean teadma, millise toa aknale ma pean minema, vastavalt eelnevatest parameetritest kokkupandud tulemusele. Viimasel suvel kui ma, Villem, teie klient olin, pidin ma üht kõnet kuskil 10 minutit ette planeerima, sest rohkem kui üks pulk levi oli mul 300 meetrit majast eemal. Ma olen maal, aga ma tahan siin ka helistada. Mitte palju, aga natuke. Ja siin konkreetses kohas pole see ühelgi aastaajal eriti mugav. Just selle tõttu, et puude lehed või lumi ei lase teie võimsast mastist tulevaid laineid läbi. Elisa on ainuke, kelle saatja on minu jaoks strateegiliselt nii hästi paigutatud, et ma ei pea algoritme ehitama, et üks pagana kõne vastu võtta. Mul pole vanemate jaoks kunagi piisavalt aega ja maru kahju on kui mul üks hetk on ja kumbki nendest helistab. Just sellel hetkel kui ma olen maal, mul on teie levi ja väljas on lumetorm. Selline sügisene, puudel on veel lehed ja värki.”

Ruumi teenust odavamaks teha on palju

Iga kord suudan ma selle minutilise stand-up rutiiniga iga järgneva Villemi niimoodi turtsuma ajada, et ma kujutan ette, kuidas tema vappuvalt laualt on kohvitass juba klaviatuuri peale ümber läinud. Seda selle tõttu, et lugu on sama absurdne, nagu praeguse valitsuse maksupoliitika. Nagu olukord, kus ma tangin autopaaki 80 x 1,5 euro eest rasvase aktsiisiga segatud kütust aga ei sõida, sest teed ei võimalda. Samamoodi maksab telekomitaristu hooldamine ja uuendamine palju raha, kuid ruumi preemiatega alla tulla on palju. Ruumi teenust odavamaks teha või aktsiise langetada, et mitte kaotada maksvaid kliente, on palju. Oligopoolne turg, siiski.

Eelmise paari nädala sündmuste juurde tagasi pöördudes arvasin, et Elisa plussid ei kaalu enam üles miinuseid ja saatsin päringud konkurentidele. Üks neist oli minu jaoks kõrge hinnaga, teine 40% odavam, aga probleemse leviga. Arvasin, et äkki on aasta jooksul kvaliteet muutunud ja sõlmisin lepingu uue pakkujaga. Siis tuli kõne Elisast. Ma selgitasin, millega ma üldse rahul ei ole ja paistab, et Mari (nimi muudetud) ei tahtnud mind üldse kuulata. Ma olin otsuse juba teinud, aga ta proovis visalt. Olgugi, et ta helistas oma agendaga, jäi mind häirima kõige rohkem see, et me ei rääkinud koos nende aias haigutavast august, vaid tema tahtis kiita, kui ilus on aed. Mari selgitas, et kõigil on Eesti turul samad probleemid, mina aga rääkisin konkreetselt sellest, mida saaksid nemad ette võtta, et ma ei tahaks minna.

Tahaks midagi muud

Täna hommikul enne numbri ülekandmist helistas mulle Tarmo (nimi muudetud), jälle Elisast. Küsis, et miks ma siis ikkagi ära lähen ja ma tõmbasin kõigepealt natuke teed kurku. Midagi krõbedat tagasi suruda proovides, ütlesin: “Tarmo, mul on kahju, et telekomiettevõttes lonkab telekomi osa ettevõttest, sest ma rääkisin paar päeva tagasi Mariga ja seletasin pikalt, mis mulle ei sobi.” Tarmo proovis siluda, kuid ma olin selleks hetkeks juba veendunud, et kui temani ei jõua kõik see, mis ma olen juba neile tagasisideks pakkunud, siis ma ei saa endale õigustada, miks nad peaksid mulle pakkuma sedasama teenust. Ja võib-olla lonkabki teistel ka. Aga ma tahtsin proovida midagi muud. Täpselt nii nagu lõunaeestlased nüüd ennast või oma autosid erinevate süsinikühenditega Lätis tangivad, tahtnuks ma minna ka kuskile mujale.

Kui ma poleks teinud üht saatuslikku viga. Öelnud Tarmole telefonis, et minu jaoks määrab hind nii palju, et kui ta mulle 80% oma letihinnast alla teeb, siis ma jään Elisasse. Ise muhelesin skeptiliselt, sest ma olin konkurendilt kingituseks saadud vahvlibatooni juba ära söönud ja lepingutele allkirjad andnud. Ma olin otsustanud juba üle minna.

Kõik taandub hinnale

Juba varsti oli minu postkastis Tarmo pakkumine. Üle 50% odavam kui see, kellega olin just uue lepingu sõlminud. Samadel tingimustel. Vinge müügimees Tarmo aga, proovis kõikide hoobadega mind ümber veenda enne kui ta pidi kasutama oma kõige võimsamat relva – hinda. Ma tean, kui raske on seda teha olukorras, kus klient on juba loobunud. Aga ta ei jätnud jonni ja korjas mu lubaduse üles ning kasutas selle võimaluse ära. Nüüd ei saanud ma enam oma lubadusest taganeda ja võtsin kontra vastu.

Hinnakokkulepe on üks asi, kuid tähtsam on ehk see, mida ma sellest õppisin. Kõik tahavad pakkuda head teenust, aga ükskõik, milliseid etteheiteid mul võib oma telefonioperaatorile olla, on tähtis see, et päeva lõpuks ongi ilmselt kõigil oma aiaauk, mida lappida ja kui ma ühel pool virisen, on suur tõenäosus, et virisen ka mujal. Lihtsalt teiste asjade üle. Konstruktiivne kriitika, meelsus hoida end avatuna ja törts jäika iseloomu aitasid mind seekord hästi. Kõikide teiste sündmuste taustal sain ma parema diili ja hea õppetunni kuidas tegelikult heast levialast mitte loobuda. Paralleele ei pea kaugelt otsima – kui bensiini või alkoholi on tegelikult mingis koguses vaja, tasub dialoog üles võtta ja klient siiski enda juures hoida. Elisas töötava Tarmo ees müts maha.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal argipäeval

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto-, raha- ja meelelahutusportaali olulisematest lugudest.