Anderson Donaldi Facebooki konto on lakooniline. Tal pole MITTE ÜHTEGI sõpra. Mitte ühtegi postitust. Ja kui harilikult näeme, mis ajast alates keegi Facebookis on, siis tema puhul on häkitud see kuupäev millekski muuks ja näeme, et ta postitab Facebooki juba 1972. aastast alates.

Tema taustapildiks on foto, kus suures plaanis väike poiss kaitsevärvi jopes, profiilipildis poseerib mees samuti koos pojaga. Tegelikult me ei tea, kes see mees seal pildil on ja kelle poeg on see väike poiss. Kuid koos märkega “widowed” ehk lesk peaks selline kombo nähtavasti paneme naiste südamed sulama: oh, nii vapper mees, naine on surnud ja kasvatab üksi poega!

On ilmne, et konto on loodud spetsiaalselt välja mõeldud isiku jaoks. Ma ei tea, kuidas ja mille järgi nad oma ohvreid valivad, aga kuidagi jõudsid nad minuni.

Mul on põhimõte, et ei lisa sõbraks kedagi, keda ma tegelikult ei tunne ega tea. Aga olles just lugenud Maarja Punaku hoiatust libasõdurite eest, võtan sõbrakutse kohe vastu. Uudishimust, et näha, kuidas see inimeste mõjutamine siis käib. Kuidas saab keegi võõra naise nii kaugele, et naine hakkab talle raha saatma?

Ei lähe paari minutitki, kui minu värske sõber Anderson Donald juba privas chattima asub.

-Tere, aitäh, et võtsid vastu mu sõbrakutse. Minu nimi on Anderson, kuidas sinu nimi on?

-Tere, ma olen kindel, et näed juba, et mu nimi on Marii.

-Jah, näen, aga tahtsin ikka teada, kas peaksin kutsuma sind Mariiks või Karelliks. Sul on nii kena nimi. Väga tore on sinuga tutvuda. Ma olen USAst, aga hetkel viibin töökohustuste tõttu kodust väga kaugel. Kust sina oled?

-Ma elan Eestis. See on väike ja külm Skandinaaviamaa. Kus see kauge on, kus sa oled? Ja mis tööd sa seal teed?

-Vau, Eesti! Ma pole seal kunagi käinud. Ma tahaks kindlasti kunagi Eestisse tulla. Kui elu pakub sellise võimaluse. Ma töötan Ameerika Ühendriikide armee heaks. Mind saadeti Damaskusesse Süüriasse rahuvalve missioonile. Ma loodan, et meist saavad väga head sõbrad. Ma väga soovin, et meie suhe oleks ehitatud vastastikusele usaldusele ja aususele, vastastikusele mõistmisele ja siirusele. Ma tõesti tahaksin, et saaksime rohkem suhelda ja teineteist paremini tundma. Ma olen 47aastane, kui vana sina oled?”

– Väga veider, et teil Damaskuses nii hea internet on. Aga nagu olen aru saanud, siis sõda pole Süürias igal pool ja Damaskuses pidi suhteliselt rahulik olema. Kui nii saab ühe sõjas oleva linna kohta üldse öelda.

Pärast seda on vaikus. Ma ei oska öelda, kas ma tundusin ninatark või hakkas ta mind kahtlustama, sest tegelikult minu FB profiili järgides saab päriselt kiirelt aru, et olen ajakirjanik. Igaks juhuks lähevad kõik kontod ja paroolid nüüd igal juhul refreshimisele.