Kuidas Cabaret Rhizome teatrietenduse digitaalseks ja iga vaataja selle osaliseks teeb

Teatrisaal telerite ja külastajatega

Publiku kaasamine teatrietendustesse ei ole midagi uut. Enamik meist on kuulnud või isegi kogenud, kuidas näitlejad ühel hetkel külastajate sekka tulevad ja nendega suhtlema hakkavad. Kui olete umbes sama introvertne nagu mina, siis usun, et pelgalt mõte sellest täidab ka teid hirmuga.

Sarnaselt sellele, kuidas digitehnoloogia on muutnud võõrastega suhtlemise arvutite vahendusel lihtsamaks, muudab see ka kaasamise etendusse oluliselt meeldivamaks ka minusugustele. Hea näide on Cabaret Rhizome’i etendus “Puugi protsess”, mida mängitakse Erinevate Tubade Klubis ja mis minus elavas tehnoloogiafriigis suurt huvi tekitas.

Publikul on algusest peale oma roll

Hämarasse teatrisaali sisenedes ei leia eest tavalisi pingiridu, vaid mugavad diivanid ja tugitoolid, mille ees on lauad ja telerid. Kokku leiab saalist 12 sellist laudkonda, mis on jagatud kahte sirgesse ritta. Igal laual helendab valge plaat, millele tuleb asetada sisenedes saadud umbes hokilitri suurune nupp.

Nupud, millega etenduse ajal mänge mängida

Ekraanilt vaatab vastu kaart ja terve hulk esialgsel vaatlusel suvaliselt ringi liikuvaid puuke. Need on teised inimesed, kes on tulnud etendust vaatama. Lisan ka oma nupu laual olevale plaadile ja ekraanile ilmub veel üks puuk – minu puuk. Kuna külastajaid on saalis kokku ca 60, võtab ekraani siblivate puukide seast enda oma leidmine esialgu veidi aega.

Süsteem, millega puuke kontrollitakse on tegelikult üllatavalt lihtne. Iga laua sisse on ehitatud valgustid ja veebikaamera, mis jälgib klaasist plaadile asetatud nuppude asukohti. Igal nupul on eraldi muster ja nende liikumise info kogutakse kokku ühte arvutisse, mis juhib puuke.

Etendus on segu mängudest ja narratiivist

Järsku kaovad ekraanilt kõik puugid ja mängima hakkab video. Kui esialgu tekib tunne, et kogu etendus kantakse ette varem salvestatud video vahendusel, siis pärast sissejuhatust astub lavale rohelise seina ette teose peategelane – kohtu ees seisev puuk, keda mängib Mart Müürisepp.

Laval toimuv kantakse läbi kaamerate ekraanidele, asendades rohelise ekraani tegeliku toimumispaigaga, metsaga. Lahti hakkab rulluma põnev lugu kahe puugiriigi – Pealinna ja Peremetsa – ajaloost. Tuleb välja, et kaheks telerireaks jaotatud saal pole juhuslik. Mõlemad read esindavad ühte riikidest ja etenduse jooksul ollakse omavahel tulises võistluses.

Etenduse narratiivi vahele on pandud hulk erinevaid “puslemänge” või ülesandeid, mida on vaja oma riigi puukidega ühtselt lahendada. Ühte riiki kuulub kuus ühes rivis olevat lauda ja kokku umbes 30 puuki.

Rohelise tausta ees seisev näitleja

Tulevik on võitjate päralt

Ülesannete lahendamiseks on oluline koordineerida kõikide ühe riigi laudkondade tegevus. Eriti oluline on see seetõttu, et mäng käib aja peale ja võitmiseks tuleb ülesanne teisest riigist kiiremini lahendada. Riigisisese suhtluse hõlbustamiseks on igale laudkonnale antud raadiosaatja.

Esialgne häbelikkus võõrastega ühes lauas istumisest kaob võistlusmomendi tekkides ruttu ja puslemängude tekitatud elevus on üllatavalt nauditav. Mängud pole keerulised, kuid sujuva koostöö tagamine on. Raadiosaatjate jutt muutub ajapikku aina intensiivsemaks ja üsna kiirelt hakatakse vaiksematel hetkedel juba ka niisama nalja viskama.

Ülesandeid lahendades ja oma puugiriiki arendades jõutakse lõpuks suure katastroofini ja selgub, miks teose peategelane on kohtu ette sattunud. Selle, mis temast edasi saab, otsustab võitnud meeskond üksmeelselt teose lõpus.

Arvutite ja mängude integreerimine teatrietendusse ei ole lihtne. Külastajad peavad aru saama, mida neilt oodatakse ja teatritükk ise peab olema ka mängudeta paeluv. Lavastajal Johannes Veskil ja näitejuhil Loore Martmal on see “Puugi protsessi” puhul küllaltki hästi õnnestunud.

Kuigi teiste laudkondade järgi ootamine muutus kohati tüütavaks, oli etendus algusest lõpuni nauditav ja loos kaasalöömine muutis selle oluliselt isiklikumaks. Lõpuks tahtis iga puuk ju oma riigile siiski parimat.