Murekoht oli sel aastal, kui robootikaringi kohti vähendati. Põhjus oli lihtsalt selles, et ei jätkunud rohkem ressursse koolil. Ja seepärast võeti 32 lapse asemel vähem lapsi, aga otsustati võtta kutsetega. Ja kui enne oli 32 lapse seas 2 tüdrukut, siis nüüd jäid tüdrukud üldse välja.

See on mu isiklik kogemus, teine lähtekoht on laiem pilt, mille sain majandusministeeriumis töötades. Seal oli meil pidevalt küsimus, et kas ja kuidas rahastada üritusi ja hackathone, millega naisi tuua IT-ga tegelema. Minu sõnum oli, et minge vaadake robootikaringidesse ja te näete, kust probleem alguse saab.

Nii et mul on sellest oma lapse kogemus ja suurem pilt ministeeriumist.

Seega meil on selge probleem: täna ei ole tüdrukute seas tehnoloogiaõpe populaarne ja nad ei saa sellist teadmistepagasit ja kogemust nagu poisid ning see ahendab nende tulevikuvalikuid.

Kui ma Robotexi videos mainisin ainult tüdrukutele suunatud tehnoloogiaõppe vajadust, siis saabusid süüdistused, et minu plaan on seksistlik ja kus on soovolinik. Aga miks me ei nimeta tänast situatsiooni seksistlikuks, kus aine on selgelt poistekeskne ja lisaks räägitakse juurde, et tüdrukud peaksid tegelema tikkimise ja kudumisega.

Millest see asi alguse saab, et praegu robootikaringides vähe tüdrukuid on? 

Siin on kaks suurt mõjutajat. Esiteks muidugi lapsevanemad, kes lapse valikuid suunavad ja kas neil endil on tahet piisavalt kiiresti ringidesse registreerimisega liigutada või mitte. Või siis kui kohti ei jätku, siis olla valjuhäälne ja nõuda juurde või võtta seisukoht, et tehnoloogiaõpe pole mu lapsele vajalik.

Teine ja tõsisem probleem on see, et tehnoloogia ja robootikaõpe pole tüdrukute jaoks aktuaalne. Lihtsamalt öeldes, see pole tüdrukutele popp. Seal on ehitamine ja nokitsemine, mida peetakse poiste värgiks.

Kuna tänane statistika tõestab, et tehnoloogiaõpe on Eestis poistekeskne, siis on minul hüpotees, et seda õpetataksegi poistekeskselt.

Ringides mõeldakse välja see, kuidas seda teadmist edasi anda nii, et poistel on põnev. Ja kui seal on poisid ja tüdrukud koos, siis poisid võtavad kohe aktiivsema rolli ja tüdrukud passiivsema. See ei juhtu mitte seepärast et, poisid on kõik nutikamad, vaid see on paljuski stereotüüpne mängukogemus, mille nad on saanud kodust ja lasteaiast ja mujalt ehk poiste jaoks on loomulik mängida ja katsetada legode ja klotsidega.

Sellepärast tahangi teha tehnoloogiaringid tüdrukutele suunatult, et seda hüpoteesi kontrollida.

Kuidas kool tööle hakkab, Eestis on ju põhiküsimus alati selles, kust leida õpetajaid? 

No tegelikult on Eestis väga palju häid õpetajaid, aga loomulikult on alati küsimus motivatsioonis ja vabas ajas. Lisaringide andmiseks peab ju inimene ohverdama oma vaba aja ja talle peab selle kuidagi kompenseerima.

Püüame teha nii, et raha taha see asi ei jääks. Ehk vaatame järgi, kui juhendaja on motiveeritud, tal on piisavalt vahendeid, kas me siis saame tulemuse kätte.

Ja tulemuseks pole nii-öelda see, kui palju vabrikust tuleb progejaid, vaid milline on selle õppe läbinu enesehinnang. Kui ta tuli kursusele, mis ta teadmised ja suhestumine siis oli ning millised teadmised pärast kursust on? Kui palju ta tehnikat kardab ja kui palju mitte? Milline on tema kogemus, kuidas ta tehnoloogiat näeb? Kas see on sõber või vaenlane?

Lõpuks on mõnes mõttes tähtis ka see, et me tahame tehnoloogiaõppe tüdrukutele popiks. Seal ei pea õppima tingimata kogu aeg programmeerimiskeelt, tutvustame samu asju läbi teiste viiside. No kas või näiteks, et kui tänapäeval muusikat tehakse, siis paned põhja käima ja paned sinna peale uue kihi loop’ide ja tsüklitega. Lõpuks võiks olla tulemus, et tehnogirl ei ole nohik, vaid popp.

Kus ja millal kool tööle hakkab?

Plaanime järgmise poolaasta jooksul käivitada Viimsis kaks gruppi ja testime nendega uut moodi õppekava. Vaatame, kui edukalt läheb huvi tekitamine ja nooremale astmele ehk 1–3. klassile ja kuidas vanemale ehk 4–7 klassile.

Ütlen ka ära, et see ei ole minu sooloprojekt, meil on juba kogunenud suurem hulk inimesi, kes sellega seotud on ja kes tahavad panustada või juba panustavad.

Ja lõpuks on meil eesmärk vaadata, kas see töötab. Kui kukub läbi, siis kukub. Aga kui töötab, siis püüame leida võimaluse, et sama asja ka mujal proovida, loome ainejuhised ja katsume luua võimalikult palju videomaterjali, et sellist õpet oleks mujal ka käivitada.

Eesmärk pole ju koolitada Robotexi võitjaid, vaid inimesi, kes saaksid aru, mis moodi tehnoloogia erinevatesse elualadesse panustab ja mis inimese roll seal on. Seda teades saab juba igaüks teha teadliku valiku mida edasi õppida, sest see on kasulik ja hädavajalik igal pool, kas lähed õppima juurat või meditsiini. Kõik on tehnoloogiaga seotud, pead teadma, kuidas masinatega suhelda ja mis on tagasilöögid, kui sa seda ei oska.