Kaupo Kalda arvamuslugu: Turvavabariigi argipäev

kaupokalda.jpeg

Sügishommik, hahetab. Ärkan veidi pahurana, sest naabri maja signalisatsioon hakkas öösel karjuma ja peale seda ei saanud enam hästi und. Selg on ka veidi kange.

Pesen hambad, neelan D-vitamiini laksu ja võtan majalt maha esimese korruse signalisatsiooni, enne kui põnn alla vurab ja kõik need asjad lõugama hakkavad ning kassi kringliks ehmatavad. Siis helistab ju turvafirma ja ma pidevalt ajan maja parooli sassi. Kumb ta oligi… Õnneks jõuan lapsest ette.

Kiire puder ja võileib, avan sõrmejäljelugejaga kaitstud nutitelefoni ja vaatan sõnumid üle. Internet töötab, wifi parool on meil uhkelt pikk ja keeruline, suured-väiksed-numbrid, kogu värk. Tulemüür ju ka sisse lülitatud.

Päev algab

Hakkame tööle minema, lapse viin teel lasteaeda. Lahkudes vaatan üle veel, et aknad oleksid kinni, katsun üle kuuriukse, tagaukse, et laps poleks jätnud ratast vedelema, et akendest ei paistaks midagi ahvatlevat ja panen majale signalisatsiooni peale. On veel varahämar, liikumisanduriga prožektor hakkab tööle. Väga hea, töötab ikka. Vahel ei tööta, noh. Robot juba niidab, kusjuures kui ta ära viia, ei tööta ilma keskseadmeta. Silmanurgast näen naabri aias posti, mille küljes on kolm turvakaamerat. Lehvitan mõttes. 

Väravast välja, värav hoolikalt kinni. Avan puldiga autouksed. Laps turvatooli, ise turvavööga, mul on häid turvatestitulemusi saanud automudel. Lasteaia väravas on suur turvafirma silt. Nemad valvavad kogu aeg. Saame uksest sisse vaid kella helistades ja nime öeldes. Laps on siiamaani mossis, sest keegi virutas ta pinalist eelmisel õhtul lasteaias õues ära paar stikeezi. No need punktide eest kogutavad kummist mänguasjad.

Teel tööle tangin Neste automaatjaamas. Aegajalt läheb kütusekaardi parool tavalise pangakaardi parooliga segamini, seekord mitte. Jätan kütus voolama, sulgen puldiga uksed ning jalutan kõrvale R-kioski kohvitopsile. Müüja hoiab saalil vaikselt silma peal, kaamera vilgub pea kohal, kui makstes neljakohalist PIN-koodi sisse löön. Tagasi auto juurde, uksed puldiga lahti, voolik tankurisse, turvavöö ja läksime. Kontorisse vurades sõidan mööda vähemalt 17st turvakaamerast. Näen kolmel korral politseid patrullimas. Tublid. Waze'i peal on nad ka näha ilusti, et tummisem roolijoodik ja kihutaja teaks teise tee valida.

Jõuan tööle

Kontoris pargin auto maa-alusesse garaaži, mis avaneb vaid programmeeritud puldiga, sealt ise välja ja sisse saan magnetkaardiga. See uksekaart töötab sellel uksel vaid neil, kellel on parkimiskoht just maa all. Ikkagi lukustan ka seal maa all uksed ja vaatan, et midagi apetiitset autoaknast näha ei jääks. Aknad said ka kinni.

Teel parkimismajast välja pean näitama sensorile magnetkaarti. Kõrvalsuvasse kontorihoonesse sisenedes tervitan turvanaist ning lehvitan liftis jälle magnetkaarti, et soovitud korrusele saada. Pärast liftist väljumist võtan maha kontori signalisatsiooni ning lehvitan jälle magnetkaarti ukse avamiseks. Avan läpakakaane ja löön sisse parooli.

Tšekin meili, vaid üks tõsisem mure jääb silma: ühe kliendi sait on vist maha häkitud, neil mingi jube vana tarkvara. Uurime. Muud meilid nagu ikka ja spämmifolderis tavapäraselt paar "loteriivõidu" teemalist petukirja. Üks kiri üritab mult PayPali paroole välja petta. Idikad. Ahjaa, lasteaia arve tuli ka. Login lukkude ja paroolide taga olevasse internetipanka ja maksan ära. Mul on mobiil-ID mõlemad PIN-koodid peas muidugi.

Millegipärast küsib täna Dropbox ka parooli. Selle peale tuleb e-kiri, et mingist uuest seadmest on Dropboxi logitud. No selge. Fesaris midagi erilist ei toimu, vaid ühe sõbra konto spämmib reklaame, sest ta on valed õigused kuhugi andnud. Annan talle märku sellest. Oh, kui naiivne.

Kuna töötan veebiarendusi loovas ettevõttes, pean kümnekonnale saidile päeva jooksul sisse logima. Meie arendusserverisse pääseb ligi vaid kontorist või turvaliselt krüptitud VPN-i kaudu. Pärast tööpäeva lõppu läheb läpaka kaas kinni, sulgen kontoriukse, aktiveerin signalisatsiooni, piiksutan uksekaarte, et autoni jõuda ja avan autouksed ning garaažiukse puldiga. Teel kodupoodi sõidan mööda G4S-i peamajast, mille all on tuhande lukuga üliturvalised seifid. Maja poole keerabki just üks soomustatud sularahaautodest. Olen selles majas käinud, hullult äge on seal sees. Ja salajane ka.

Päev lõppeb

Poodi jõudes sulgen jälle uksed, vaatan, et asju näha ei jääks aknast. Jube palju rahvast, surun käed koos rahakotiga sügavale taskupõhja. Igaks juhuks, sest lugesin, kuidas ühelt sõbral rahakott rahva hulgas "ära kadus". Ta ei saa siiamaani aru, kuidas seda on võimalik nii märkamatult teha. Poes on näha mitmed kaamerad nii väljas kui sees, peaukse turvaväravad ja mitu turvameest. Prismasse sisenedes on veel ühed turvaväravad ja kahtleval pilgul jalutav turvamees. 

Kassasse jõudes panen kaubad lindile, turvakiibiga korvi õigesse koha põrandale, et too lõugama ei kukuks kui väravatest läbi lähen. No on juhtunud ja oh seda "kõik peavad mind pätiks" tunnet. Müüja eemaldab paarilt tootelt turvakiibid ning lehvitab kaupa kassa turvaväravates. Ei piiksu, väga hea. Maksan kaardiga, löön sisse PIN-koodi ja tunne on kogu aeg, et turvamees justkui vahiks kõrval. Ebameeldiv. Ma pole mingi varas, aga teen igaks juhuks ikkagi võimalikult muretu ausa näo. Mul on taskus suur sall, mis seal küljel punnitab. Panen selle demonstratiivselt kaela. Lähen läbi kassa turvaväravate, läbi keskuse peaturvaväravate ja avan puldiga auto. Koju jõudes tuleb jälle korralikum lukustamine ja avamine, piiksud ja paroolid. Lihtne, käpas.

Telerist ei tule eriti midagi, ikka krimiuudised, sõda, vägivallasarjad ja muu sarnane jama. Õnneks on mul salvestav Telia TV ja panen käima mingi vanema Top Geari osa. Vähemasti saab nalja. Natuke ikka. Pere tuli ka koju, toimetame veidi aias, päev veereb õhtusse, sätime tudule. Aknad kinni, esimene korrus valvesse ja päev ongi õhtus.

Telefon laadima ja pikali und ootama. Täiesti tavaline harjumuspärane päev oli. Selline turvaline rutiin. Õnneks mingit jama polnud täna. Homme läheme teatrisse, jee. Oots, kuhu me lapse jätame? Ah, hommikul mõtleme. Ämm ehk saab ikka hoida paar tundi. Tavaliselt saab, hea inimene. Naisel on ta kortermaja magnetkaart ja võtmed ka olemas. Mõlema ukse ja kolme luku võtmed. Aga kuhu me pargime teatri juures? Seal välisministeeriumi taga on pagana pime parkla. 

"Kas kuur sai ikka kinni või? Vist sai… või…", on viimane mõte enne uinumist. Taamal kajab üle metsade öhe kihutava politseiauto sireen, kass keerab mu varvastele kerra, nurrumootor vaikselt põrisemas, signalisatsiooni punane silmake vaatab kõike vaikselt pealt ning edastab 24 tundi andmeid turvakeskusesse.

Elu on lill.