Mõnikord lubame endale Geeniuses väikse meelelahutuse ja läheme natuke eemale telefonide ja interneti maailmast. Näiteks siis, kui saame teada, et Eestis sõidab nüüd ringi Dodge Challenger SRT Hellcat. Maailma kõige võimsam seeriatootmises olev muskelauto. 707 hobujõudu, 6,2-liitrine ülelaadimisega V8 mootor. Ja naelrehvid, sest meil on talv.
Täpselt nii, see on vist kõige ogaram väike testisõit, mida sellise autoga suudaks ette kujutada. V8 kenasti parklas müdisemas, soe auto koos oma 13 kõlariga ootamas, tippkiirus 320 kilomeetrit tunnis ja all 20-tollised naelrehvid, mille hind 400 eurot tükk.
Hellcati kõrval seisab investor Raivo Hein, auto omanik. Ta sõitis poolteist aastat 500-hobujõulise Challengeriga ja siis leidis, et kui juba, siis juba ning kolis võimsama peale ümber.
USA-s maksab Hellcat umbes 60 000 dollarit, meil sai sellest 90 000 eurot ning lisaks pidi ta pärast tellimuse esitamist üheksa kuud ootama. Vahetult enne talve jõudis aga auto kohale ja siin ta nüüd on, California asemel Harjumaal ja kindlasti vaatab arusaamatuses ringi.
Must, tuleleegid kapotil. Ühtede ümmarguste esitulede asemel on hästi maskeeritud õhuvõtuavad, sest muidu ei saaks mootor piisavalt hingata. 12-ruutmeetrise toa imeb ta ühe minutiga õhust tühjaks.
Kuidas täpselt 707 hobujõudu läbi naelrehvide asfaldile tuleks kanda, on minu jaoks müstika. See on sama nagu küüntega klaasist kinni hoides SEB-panga peahoone tippu ronida. Hellcat peaks muidu sajani minema pisut rohkem kui kolme sekundiga, aga seda me ei hakka praegustes oludes isegi mitte proovima.
Autosse ronides ei saagi kohe aru, kas tegemist on videomängu või tõelise Ameerika muskliautoga. Igal pool helgib punane valgus, keskkonsoolis on suur ekraan, mille graafika meenutab pigem “Need for Speedi” ja auto on varmalt valmis igal pool näitama, mitu G-d sa parajasti mingis suunas teed või mis su ringiajad on.
Hellcatiga on kaasas kaks võtit: must ja punane. Must piirab võimsuse 500 hobujõu peale ega luba mootori pööretel tõusta üle 4000. Vist juhuks, kui sa tahad autot näiteks sõbrale laenata. Punane võti lukustab lahti 707 hobujõudu ja kõik muu, mis Challengeril pakkuda on. Meil on täna punane võti.
Sõitma hakates selgub, et kõige ees läheb alati kapott. Nagu juhiks suurt lennukikandjat, auto gabariite tuleb esimesel harjumisel ainult aimata. Seejärel tuleb mootorimüdin, seejärel soovi korral suur kogus suitsu tagarehvide alt (või talvel naelu) ja alles siis auto ise.
"Hull oled, su naeltest ei jää midagi järgi"
Hellcat on Eesti oludesse sama hästi sobiv auto nagu miljardi dollari väärtune idufirma. Väga lahe ja põhimõtteliselt ju tehtav, aga sa saad kogu aeg aru, kui kitsas tal siin tegelikult on. Sõidad näiteks rahulikult ütleme 50 kilomeetrit tunnis ja vajutad siis gaasi põhja. Kohe järgmisel hetkel on su kiiruseks 150 ja vahepealseid kiiruseid ei ole, sest auto näidikutepaneelil olev ekraan ei jõua numbrite kerimisega auto tempole järgi.
“Jää siin seisma,” ütleb Hein korraga ühele teepervele näidates ja sirutab käe nupu poole, mis veojõukontrolli välja lülitab.
“Hull oled, su naeltest ei jää ju mitte midagi järgi,” ütlen mina.
“Küll jääb,” ütleb ta rahulikult.
Vajutan gaasi põhja. Suitsu ei tule, aga kõik krõbiseb ja ma pean praegu maanteeametile enda poolt siirad vabandused edastama. Kraapisime teie toreda tee täitsa ära. Auto vibab ja müriseb ja vibab, aga kohapealt eriti edasi ei liigu. Nagu filmis.
Edasi suundume pisematele teedele. Suured muskelautod on ju toredad, aga vähemalt vanasti oskasid sõita nad ainult otse. Meie väikese katse järeldus on see, et temaga saab küll maale jaanipäevale sõita, aga autol oleks palju parem meel, kui jaanipäevad toimuksid näiteks Tartus või Riias, kuhu saab mööda laia sirget teed. Sellise laevaga mööda kurvilisi teid sõites ikka väga müdistama ei kipu.
Aitab küll, ilm on kole ja rohkem teadmisi me temast sellistes oludes välja ei pigista. Parklas selgub, et kõik naelad on rehvides alles, uskumatu.
Kui lumi maha tuleb või suvi saabub (kumb iganes juhtub esimesena), proovime uuesti. Meeldivat talvitumist, Hellcat!
Avafoto: Tanel Meos
