Kaalukausi kallutas teisele poole siiski telefon ning päikesepatareiga Bluetooth klaviatuur, ikka selleks, et metsas olles päevikut kirjutada. Lisaks veel 26 000 mAh akupank (elektrit metsas pole ja lennukis tahaks ikkagi muusikat kuulata).

Laadisin telefoni kümneid raamatuid ja lülitasin lennukisse istudes kõik antennid ja raadiod seadmes välja. 12,5 tunni jooksul jõuab mitu korda igav hakata. Plusspoole pealt sain ülevaate kõigist äppidest, mis mul telefonis on.

Miinuspoole pealt avastasin, et mitmed äpid, mis võiksid töötada ka niisama, ei taha ilma netita sugugi funktsioneerida. Näiteks on iPhone’is funktsioon, mis mälu kokkuhoiu eesmärgil kustutab sealt rakendused, mida sa pole tükk aega kasutanud.

Üks meditatsioonihelide äpp teatas, et peab enda rakenduse uuesti alla laadima, et ma end lennukis magama mediteerida võiksin. Internetti endiselt pole. Lisaks oli Spotify mingi hetk otsustanud, et kustutab alla laetud pleilistid ära, sest ma niikuinii olen kogu aeg internetis ning Netflixist alla laetud sarjad ja filmid olid aegunud.

Kokkuvõttes lugesin läbi ühe raamatu, haigutasin palju ja püüdsin Garage Bandis mingit timbulimbut kokku mängida, aga see tüütas ka varsti ära. Vahepeal toodi vähemalt süüa.

Peruusse jõudnuna lülitasin levi sisse, sest hoolimata kõigest on vaja reisikaaslastega suhelda. Enne kui jõudsin andmeside, mis koos leviga automaatselt aktiveerus, välja lülitada, jõudis telefon alla laadida juba kolm Messengeri teavitust, kus küsiti, et millal ma tagasi tulen ja ega ma metsas olles kiirelt ühele meilile vastata ei saaks.

Sadistliku rahulolutundega lülitasin andmeside välja. Metsas pole levi ja keegi ei pea teadma, et mul siin linnas korraks on levi.

Ööga oli tekkinud neli vastamata kõnet. Ajavahe on kaheksa tundi, seega oli Eestis tööpäev, aga mul oli ikkagi puhkus, seega kui linnast välja ja metsa saime, lülitasin telefonis lennurežiimi uuesti sisse. Nüüd sai mu telefonist lihtsalt audiosalvesti, fotokas ja e-luger.

Nutimaailm ununeb ruttu

Ja tegelikult hämmastas see mind isegi, kui kiiresti ma selle vidina olemasolu unustasin. Tallinnas ja võrgus olles on pea alateadlik liigutus telefon taskust haarata ja vaadata, et mis toimub.

Nüüd jätsin telefoni oma voodi kõrvale ja läksin minema. Ekskursioonile, paadiga jõele, metsa telkima ja kui alguses vilksas peast läbi, et “huvitav, mis mujal maailmas toimub”, siis need mõtted ununesid peagi. Amazonase loodus ja keskkond on niivõrd huvitav ja intensiivne, et isegi fotode või helisalvestiste tegemine tundus mulle kohati liigse tehnoloogia kasutamisena.

Ja nii see telefon seal öökapil vaikselt tukkus, unustatuna nagu vanaisa kell ühes kultuslaulus. Vaid pühapäeva hommikul ärkas ta korraks ning teatas, et telefoni kasutusaktiivsus on kõvasti vähenenud, keskmiselt viis minutit päevas viimase nädala jooksul.

Pärast nädalast metsas viibimist sattusime kogemata ühte linna, kus juhtus olema üks Mobistari levimast. Lülitasin korraks levi sisse, et kodustele lihtsalt teada anda, et olen elus.

Esiteks piiksus telefon pool minutit, Messengeri lugemata sõnumite number hüppas hoobilt neljalt neljateistkümnele ja see vabaduse tunne, mis senini hinges valitses hakkas vaikselt kaduma. “Oeh appi, keegi tahab midagi, midagi peaks tegema…”

Saatsin ruttu sõnumid ära ja ehkki me veel levialas viibisime, lülitasin lennurežiimi kiiresti sisse. Taastus endine rahu.

Veel nädalake hiljem tuli naasta tsivilisatsiooni ja koos sellega sisse lülitada levi. Jõudnud linna, selgus, et meie hotellis on isegi wifi. Õnneks oli see nii aeglane, et kui üritasin podcasti kuulata, sai seda teha 20 sekundi kaupa, mille järel tuli paar minutit oodata, kuni uus 20 sekundiline ports alla laetakse.

Vaatasin korraks ka Facebooki, Twitterisse ja isegi Messengeri. Sama igav kui muidu. Selles suhtes, et võrreldes päriseluga.

Aga ka puhkus tehnoloogiast saab ükskord läbi ja Eestisse jõudnuna pidin telefoni taas kasutama töövahendina. Viimase statistika järgi võrdles telefon kahte viimast nädalat ja ütles, et seadme kasutus tõusis 200%.

Mida nüüd kõigest sellest õppida?

Ei ma ei kustuta Facebooki ära ega lahku Twitterist. Wifi on kodus endiselt olemas ja päevas saan endiselt kümneid teavitusi. Aga paljud inimesed kaovad minu jälgitavate listist küll.

Ei mitte midagi isiklikku, aga see on tähelepanuväärne, kui palju tühja jura inimesed sotsiaalmeedias ajavad ja kui vähe see tegelikult mulle korda läheb. Infomüras pidevalt olles seda ei märka. Ainus variant on infomüra vähendada.

Mitte kohe ja korraga, aga tasapisi. Ahjaa, ma pole ise midagi postitada tahtnud. Tundub nagu kuidagi mõttetu. Et keda see ikka huvitama peaks. Kui ma arvan et kedagi huvitab, siis ma räägin talle otse.