“Me keegi ei tea” ongi justkui bitcoin’i lipukirjaks. Vaatame üle asjad, mida me teame.
Bitcoinide valem on ehitatud selliselt, et nende teoreetiline maksimumhulk on teada, neid saab kokku kaevandada 21 miljonit tükki. Praeguseks on neid kaevandatud 16,7 miljonit. Mitu miljonit bitcoini arvatakse olevat igaveseks kadunud, sest omanikud on need failid kas ära kaotanud või paroolid ära unustanud.
Bitcoini salapärasel loojal Satoshi Nakamotol (kes võib olla kas üks inimene või inimgrupp) arvatakse olevat ligi miljon bitcoini ja seda hulka pole bitcoinide loomiset peale mitte keegi puutunud.
Mis see bitcoin on, miks ta olemas on, mis temast edasi saab või ei saa ja millega see kõik lõppeb, on praegu suur müstika.
Ühest küljest ei saa finantsinimesed aru sellest, kuidas saab eksisteerida mingi vara, millel “ei ole midagi taga”, nagu nad ütlevad. Bitcoinidel endal pole mingit väärtust, on lihtsalt inimestevaheline tunne, mis selle väärtust hoiab. Aga samamoodi pole ju midagi taga näiteks kullal, seegi on lihtsalt kokkulepe. Ja peaaegu terve internet on üles ehitatud krüptograafia ja usalduse sümbioosile. Maailmas on suur hulk inimesi, kellele internetti kui metafüüsilist nähtust usaldada on iseenesestmõistetav.
Paljud bitcoini entusiastid ei saa aga aru sellest (või äkki saavad ja on ise sama küünilised), kuidas kõik need uudised bitcoinist tõmbavad ahneid avantüriste ligi nagu hobune parme.
Samuti tasuks neil korra järele mõelda, mis asi see bitcoin siiski on. Detsentraliseeritud efektiivne uus valuuta, nagu teda on proovitud näidata? Hetkel kindlasti mitte, sest ükski neist sõnadest ei ole tõsi. Järjest rohkem koondub nii bitcoine kui ka kaevandamisvõimsust vähemate inimeste kätte. Bitcoinide kaevandamisele ja pööritamisele kulub aastas neli-viis korda rohkem elektrit, kui terve Eesti sama ajaga kulutab ja valuutaks olemisest on asi kaugel. Kes täna bitcoini ostab, tahab sellest kümne küünega kinni hoida, sest juba räägitakse, et kurss läheb varsti 100 000 dollari peale.
