Henrik Roonemaa: kuidas töötab sõltlase aju

Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.

Augusti algusest on mu telefonis nurgake nimega Digital Wellbeing. See kõlab küll nagu mõni hipsteritele mõeldud spaapakett, aga tegelikult on asi tõsine. Kui kevadel käis suurem arutelu selle üle, et nutiseadmed ja neis olevad teenused nagu Facebook või muud ongi disainitud selliseks, et nad tekitaksid meis sõltuvust, siis olid Google ja Apple sunnitud sisse viima muutusi, et oma seadmed vähem sõltuvusttekitavaks teha.

Nii uus Android kui sügisel ilmuv iOS sisaldavad sellist nutisõltuvuse nurgakest, kust näeb, kui palju sa oled telefoni kasutanud, millised äpid kõige enam su aega kulutavad ning ühtlasi on võimalik seada endale piirangud. Kirjutasin kevadel siinsamas, kuidas minu arvates on see kõik üsna küüniline, sest esiteks inimesed ilmselt üldse ei hakka endale piiranguid seadma ning teiseks kui hakkavad, siis Google’i ja Apple’i konkurentidele, eelkõige Facebookile ja Twitterile.

Nüüd, pärast paarinädalast digitaalse heaolu režiimis elamist, on meil hea võimalus lähemalt vaadata, kuidas töötab alkohooliku aju ehk järgneb kokkuvõte alapealkirjaga “Põhjuse leiab ju ikka.”

Praegu, kui ma seda lugu kirjutan, on kell veidi 11 läbi hommikupoole ning täna, raporteerib mu telefon, olen teda kasutanud 30 minutit. Sellest 27 minutit on kulunud Chrome’i brauserile ehk küllap olen ma lugenud läbi uudised ja vaadanud läbi oma sotsiaalmeedia. Ülejäänud kolm minutit jaguneb Outlooki ja veel mõne äpi vahel. Nüüdsest saan ma ka piirata aega, mida ma ühes või teises äpis veedan. Mul ei olegi telefonis üldse Facebooki, Twitteri ega Instagrami äppe, aga kui oleks, siis esimese ajalise piirangu saaksid kohe kindlasti need.

Kuna ma kasutan nii sotsiaalmeedia kui niisama surfamise jaoks telefonis brauserit, siis piirasin selle asemel Chrome’i kasutust ühe tunnini ööpäevas. Android kusjuures on nii karm, et kui see üks tund läbi saab, siis paneb ta mu brauseri sekundipealt kinni, sõltumata sellest, mida ma temaga tegin. Ikoon läheb mustvalgeks ning enam teda avada ei saa enne, kui kuupäev muutub.

Selles mõttes kõik justkui nagu toimib, eks? Digitaalne heaolu on saavutatud? Vale. Tuleb välja, et mul on alkohooliku aju, mis alateadlikult otsib põhjusi ja võimalusi veel telefonis aega veeta.

Näiteks olen ma avastanud Google’i uudisteäpi, millega saab ka enne magamaminekut ikkagi mõttetult surfata ja uinuda, helendus näos. Peaks vist selle ka ära piirama.

Veel olen ma telefonist üles leidnud terve rea mänge, mille olemasolu ma olin üldse unustanud. Kui Chrome on keelatud, käivad need ka. Ja miks mitte vaadata mõnikord lihtsalt telefonist vanu pilte või lugeda postkastist ammuseid kirju, mis ehk on kahe silma vahele jäänud. Ja YouTube’i äpp on ju ka olemas.

Kui kõik see ennast ammendab, võib alati võtta arvuti ja sellega surfata. Ja veel üks nipp, omavahel öeldes, ühelt sõltlaselt teisele, kui kell saab üle südaöö, algab telefoni jaoks uus päev ja kõik piirangud haihtuvad. Mõnus.

Ühesõnaga, tuleb välja vana kurb tõsiasi, et muutus algab ikkagi iseendast ja kui inimene on loll ja laisk, siis ega tehnoloogia üksi temast ka paremat ei suuda vormida.

Kõige selle kõrval olen ma aga ise ka imestunud, kuivõrd hästi toimib autos see, et telefon ühendada Android Auto abil auto suurele ekraanile, mis tähendab, et muusika ja navi (lausa Waze) on mul küll rooli taga istudes olemas, aga midagi muud teha ei saa. Tuleb välja, et mitte midagi ei juhtu, kui roolis olles Instagramis ei surfa või Messengeris ei chati.

Kes oleks võinud arvata.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal argipäeval

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto-, raha- ja meelelahutusportaali olulisematest lugudest.