Ühest küljest meedia käitus õigesti ja täitis oma rolli. Valimised on tulemas ning inimestel on õigus ja isegi vajalik teada, millised on ühe või teise kandidaadi seisukohad, väljendusviis, kus on tema piirid.
Valija peab ju kevadel tegema kaalutletud otsuse ja kui talle rassistid ei meeldi, siis ta peab oskama neile mitte häält anda. Nagu üks mu sõber ütles: muidu vaatad Kristiine ristmikul seda fotošopiga äratriigitud sõbralikku nägu ja mõtled: “Ah, täitsavunts vist!”
Aga samas, aga ikkagi, võib-olla peaks korra selle kõige üle mõtlema.
Selge see, et tehnoloogia on võimendaja, aga Facebookist kogu rahva ette murda on tegelikult väga raske ilma, et nn suur meedia sind toetaks: su mõtte üles korjaks ja seda omakorda võimendaks. Suured asjad levivad suust suhu, läbi šeeride ja laikide, aga säärased väiksed tigetsemised vajavad inimesteni jõudmiseks suure meedia õlga alla.
Osavad kommunikatsiooniinimesed teavad seda väga hästi ja ehitavad selle peale oma strateegiaid üles. Aga näiteks paljud ameeriklased küsivad tõsimeeli, kas president Trumpi igast polariseerivast säutsust Twitteris on vaja teha esiküljeuudis ja selle üle kaks päeva arutada.
Ühest küljest ju on, sest ta on ikkagi president, tema sõnadel on kaal ja tegudel võim, kuid teisest küljest, tihti ta ju lihtsalt mängib avalikkusega, hoiab läbi oma säutsude üleval agendat ja juhib päeva uudisterütmi.
Mis saaks siis, kui ameeriklased laseksid Trumpil Twitteris säutsuda mida iganes ta tahab, kuid ei paneks seda tähele ega võimendaks seda? Tõenäoliselt visiseks ta vaikselt lihtsalt võimust tühjaks ja vajuks lössi nagu üks suur õhupall.
