Samuti võib olla seadmete kasutamine vajalik, kui see lähtub õppija vajadustest. “Viimasel juhul on kõne all ka digitaalsed interaktiivsed õppematerjalid, sest erinevad meediumid võimaldavad õpilaste erinevaid võimeid ja eelistusi paremini arvestada,” sõnas Liblik.

Eesti koolides kasutatav praktika on, et õpilase nutitelefon on üks võimalik õppevahend õppetegevuses, mille kasutamisele õpetaja õpilasi suunab, näiteks kas sõnastikku kasutama, infot otsima õpitava teema kohta või ka vahetut tagasisidet andma läbitud õpiteema kohta.

Mobiilikeelu kohta andmeid ei koguta

See võib olla näiteks väike test digiseadme abil veendumaks, kas õpilased on saanud teemast aru ja saab järgmiste teemadega jätkata.

“Koolidel on palju häid praktikaid, kuidas korraldada õpilaste aeg, mis soodustaks seda, et õpilased suhtleksid vahetult samas füüsilise ruumis ning liiguksid pigem ringi,” ütles Liblik.

Liblik lisas, et Eestis on koole, kus mobiiltelefonid on kasutusel õppevahendina ja vastavad kokkulepped on sõlmitud koolis. Samuti on toimivad kokkulepped, missugustel juhtudel õpilased ei kasuta koolis mobiiltelefone. Infot, mitmes koolis on mobiilikeeldu rakendatud, ministeerium ei kogu.

“Riigi tasandil sellise keelu kehtestamine pole arutatud ja koolide autonoomsuse põhimõtet silmas pidades see poleks ka mõistlik,” lisas ta.