Hans Lõugas: Netflix levib nagu viirus, aga keegi ei räägi kõige halvemast asjast, mis sellega kaasneb

Foto: Brian Cantoni

Netflix teatas just, et nende teenuse kaudu vaatavad filme, sarju ja muud säärast 300 miljonit inimest. Kliente ehk tasulisi kontosid on 117 miljonit, aga iga konto alla saab teha mitu “vaatamiskohta”, mis just selle inimese maitsele vastab.

See pole võib olla Facebooki kahe miljardi kasutaja kõrval just väga palju, aga see on ikkagi rohkem kui kogu USAs on elanikke või üle poole Euroopa Liidu rahvaarvust.

Netflix pole ainult suur, Netflix on ka tähtis

Peale selle, et Netflix on arvuliselt kasvanud suureks, on see saanud ka muidu oluliseks kanaliks. Inimesed räägivad Netflixi sarjadest, tippnäitlejad ja režissöörid on ammu Netflixis. Ja et mitte ree pealt maha jääda, siis ostavad vana kooli telekanalid Netflixi sarjade õigusi ja panevad neid oma vana kooli telekavadesse.

Ja ei saa kiitmata jätta, millistes astronoomilistes kõrgustes on Netflixi teenuse kvaliteet võrreldes kõige muuga.

Digiboks jukerdab, pead faile alla laadima, ootad telekavast õiget saadet, otsid subtiitreid, installi tarkvara, video hakib… kõik see jura, millele oma elust täiesti mõttetuid minuteid või tunde oleme kulutanud, on Netflixi puhul kadunud.

Sa võid vaadata trammis telefonist Netflixi ja panna filmi pausile, nii et kodus telekapuldil punast nuppu vajutades jätkub film täpselt samast kohast. See lihtsalt töötab.

Aga Netflixil on üks põhimõtteline ja suur viga, millele ei paista praegu lahendust tulevat. Netflix tapab kino ja filmifänni eluviisi. Ja selleks, et probleemi seletada, pean ma veel pisut Netflixi kiitma.

Asi on selles, et nagu ma ütlesin, siis on Netflixis näidatavad filmid ja sarjad saanud juba nii heaks. Ma ei hakka tooma näiteid super-dokumentaalidest (üks sai isegi äsja Oscari, aga soovitan kaevuda teistesse), vaid toon väga lihtsa näite ühest sarjast.

Pisut Tarantinot ja veidike Ridley Scotti

Äsja tuli Netflixis välja 10-osaline sari “Altered Carbon”, mille peaosas on “House of Cardsist” tuntud Joel Kinnaman.

Tegu on väga mahlaka Tarantino-kastmega üle kallatud ulmelooga, mis on krimilugu, film-noir, aga selles on ka paras annus märulit ja võitluskunste. Mõelge Kill Billile ja Inglourious Basterdsile, aga samas on siin Luc Bessoni “Viienda elemendi” klassikaks saanud New York. Ja lisame veel suure annuse Ridley Scotti, ei pigem Denis Villeneuve’i “Blade Runnerit”, ja ongi valmis.

Ühesõnaga, ma tahan öelda seda, et sari on päris hea. Ja just visuaalselt nii hea, et seda on kahju telekast vaadata.

Probleem on niisiis järgmine. Netflixis on juba liiga head filmid ja sarjad, aga need ei jõua ju preaguse seisuga mitte kunagi tõeliselt suurele ekraanile, kinno.

Netflixi sisu on liiga hea, et seda ainult telekast või telefonist vaadata

Kino on ainus tõeline viis hea asja nautimiseks. Te ei võib-olla ei mõista mind, kui teie jaoks on normaalne juua õlut otse purgist ja süüa steiki vahtpolüstüreenist karbist. Aga kellel vähegi filmikunst silma särama paneb nagu mul, see teab, et kinolina on filmi jaoks parim koht.

Vähem tähtis pole see, et kino on sotsiaalne asutus. Me saame minna sõpradega kinno, koos filmi nautida (ja krõbistava naabri peale šššhitada) ning pärast ühist kogemust jagada. Jah, midagi sarnast saab Netflixis teha, aga me ju ei vaata seda ühiselt.

On selge, et Netflix tahab teha kinodele ära. Firma plaanib ainuüksi tänavuse aastaga ise produtseerida või tellida 80 täispikka filmi.

Aga äkki ei peaks seda vastandust kinoga otsima. Sest ma küsin: kaua peab kinofänn kannatama, kuni avatakse esimene Netflixi-kino?