Inimesed on veidrad ning näib, et veebikasutajate privaatsustunnetus kõigub seinast seina. Ühel pool on need inimesed, kes panevad üles foto oma krediitkaardist või kirjutavad pikalt laialt sellest, kuidas nad puhkusele lähevad, teisel pool on need udustajad, kes kaitsevad midagi, mis ei vaja kaitsmist.

Kõige veidram on auto numbrimärkide udustamine. Mida need inimesed kardavad? Et keegi lööb selle numbri kuskile maagilisse kohta sisse ja tuleb neile öösel ukse taha?

Kui keegi sellise tööriista välja mõtleks, siis pandaks ta esmalt vangi ning siis saaks ta sinna otsa miljonäriks, kuna kõik eraparklate omanikud jookseks tormi, et leida üles, kellele kuuluvad need autod, mille parkimistrahve pole ära makstud. See on muidugi ränk isikuandmete töötlemise põhimõtete rikkumine, kuid seda enam.

Teine kamp inimesi on need, kes siiani mingil põhjusel udustavad isikukoode. Mõnda aega tagasi postitas Geeniuse vastutav väljaandja Twitterisse pildi paberlipikust, kus oli näha tema isikukood. Fotot jagasid ka mitmed teised uudisteportaalid ning isikukood udustati seal kenasti ära.

Taaskord, miks?

Isikukood ei ole mitte ühestki küljest asi, mida varjata. Pelgalt isikukoodiga ei saa keegi kurja teha, erinevalt USA social security kaartide süsteemist. Isegi AKI sõnab, et isikukood kuulub tavaliste, mitte delikaatsete isikuandmete hulka.

Isikukood avalikustatakse, kui on vaja konkreetset isikut tuvastada. Sisuliselt on tegu samaväärse asjaga kui on kellegi sünniaeg.

https://twitter.com/henrikroonemaa/status/776010641538678784

Kogu selle udustamise kõrval leidub aga ohtralt inimesi, kelle privaatandmed lendavad ringi üle terve veebi, kuna vajalikke vastusamme pole võetud. Võib vaid eeldada, kui mitmed “udustajad” kasutavad mitmel pool sama parooli, mis nüüdseks ilmselt kuskile lekkinud on.

Või jätavad kogemata Facebooki kuskile sisselogituks.

Või kasutavad telefoni PIN-koodina kombinatsiooni “1234”.

Või postitavad Facebooki pulmapeopildi.

Või panevad kodu ukse juurde valvekaamera.

Või müüvad maha oma telefoni ilma, et see oleks piisaval määral puhtaks tehtud.

Privaatsus on keeruline teema. Pole mõtet oma aega raisata mittevajalike asjade kaitsmise peale. Pigem kaitse neid andmeid, mis ka tegelikult olulised on.

Siis on kõigil parem.