Ta lisas, et mängusõltuvust tuvastama hakates on esmane alati selgeks teha, millist konkreetset mängu inimene mängib.

Ta märkis ka, et probleemid tekivad peamiselt mängudest, mis tekitavad võistluslikkust, seda näiteks punktide või tasemete näol, kuid see ei ole ainus reegel, kuna liigse mängimise taga võivad olla ka muud psühholoogilised ja psühhiaatrilised probleemid, mida inimene mängukäitumisega leevendab, sest mängimine aitab probleemidest eemalduda.

Kuidas asja ravida?

Kaare selgitas, et abi saavad mängusõltuvuse või ülemäärasest mängukäitumisest tulevate probleemide all kannatajad Hasartmängusõltuvuse Nõustamiskeskusest.

“Ravi on psühhoterapeutiline – esindatud kognitiiv-käitumisteraapia, laste ja noorte puhul pereteraapia,” ütles Kaare.

Ravi on kõikidele tasuta ja suunamist ega saatekirja ei ole vaja. Vajadusel kaasatakse protsessi juurde ka psühhiaater või muud spetsialistid, nagu lastekaitse- ja sotsiaaltöötajad.

Sunniviisilise ravi üle otsustab aga spetsialist. “Sunniviisilist psühhiaatrilist ravi rakendatakse ka antud probleemi puhul sarnaselt muude psüühikahäiretega,” lausus Kaare, kuid toonitas, et sageli on tegelik probleem muu psüühikahäire, mille korral rakendatakse eelkõige või lisaks mängukäitumise korrigeerimisele ka psühhiaatrilist ravi.

Kuidas mängusõltuvust ära tunda?

Kaare sõnul leiab abi mängusõltuvuse ära tundmiseks siin. Lehel on toodud mitmeid viise mõistmaks, kas ja kui suur on mängimise probleem.