Arvamus: “Mis kuradi startapid? Päris ettevõtteid on vaja teha!?”

“Mis kuradi startapid?! Päris ettevõtteid on vaja teha!” räägivad Eestis mitmed paberajakirjanikud ja muud vanakoolimehed (meenutades legendaarset “Vanakooli IT-meest”). Päris asjad on enamasti rauast või puust, või vähemalt kaevandatakse neid maa alt.

Ei viitsi siin rahvusliku konkurentsivõime teooriatest referaati tegema hakata, aga laias laastus eeldab päris asjade tööstuses kestvalt edukas olemine muuhulgas näiteks suurt siseturgu ja suuri üksteist toetavaid tööstusharusid, ning haiget ei tee ka palju õppinud oskustööjõudu. Asju, mida meil ei saa olema.

Siinkohal tasub korraks mõelda, mida startupid tegelikult toodavad. Õige, erinevaid asju, teenustest ja tarkvarast kuni elektroonikaseadmeteni välja.

Kuid tegelikult on kõikide startupide põhiline, ühine toodang ärimudelid. Näiteks suurandmete kasutamine laenuotsuste tegemisel või autode rentimine inimeselt inimesele.

Läbi pikkade otsingute valmis treitud toimiv ärimudel koos toodete ja meeskonnaga müüakse siis kas börsil investoritele või suurtele ettevõtetele. “Toodang” on valmis. Asutajad ja juhid jooksevad enamasti aga laiali ning asuvad järgmises startupis uut ärimudelit ehitama.

Ärimudelite tootmine on üsna tulus äri ning ka investoritel ja suurettevõtetel ei näi olevat midagi selle vastu, et riskantne innovatsioon startupide käest valmis kujul sisse osta. Startupid ei ole mööduv mull, neil on oma loogiline koht väärtusahelas.

Ärimudelite tootmisele suunatud startup-tööstuses ei näi aga päris asjade tööstuse piirangud kehtivat – väikesed, piiratud loodusvaradega, kalli tööjõuga riigid pääsevad hästi löögile, ja ka Eestil on per-capita baasil väga hästi läinud.

Kuna see ei nõua tööstusharupõhist spetsialiseerumist ega tugine üksikutel eksporditurgudel, on see ka oluliselt vähem riskantne kui enamik “päris” tööstusi.

Made in Estonia” sildiga ärimudelid teatakse ja hinnatakse maailmas juba päris palju. “Made in Finland” telefonidest ei taha aga keegi enam midagi teada. Ning sakslaste asemel oleks ma ka “Made in Germany” autode tuleviku pärast pigem mures – palju mune on ühes, aina ebakindlamas korvis.