Erakordselt vastik sõna on "sõidujagamine". Teadlik, küüniline spinn ja puru silma ajamine, mis sai alguse Uberi esitletud ideest, et see on vahva moodne teenus, mis võimaldab inimestel endale autosse sõitjaid lisaks võtta ja kulusid jagada, kui nad juba niikuinii mingil marsruudil sõidavad, kirjutab Henrik Roonemaa.
Tegelikult pole mingit sõidujagamist, vaid tavaline taksoteenus. Mina tellin auto, see tuleb, mina ütlen aadressi ja see viib mind kohale. Mina maksan.
Selles mõttes on jagamismajanduse kriitikutel täiesti õigus. See on tavaline taksoteenus, mis üritab end maskeerida millekski õilsaks. Ei suutnud me 50 aastaga kommunismi ehitada, ei suuda me seda ka paari äpiga.
Õnneks on aga liikvel ka teine sõna: «jagamismajandus» ja see on palju parem sõna. Juba asjaolu, et "majandus"seal sees on, näitab õige suuna kätte. See tähendab, et turule tekib juurde uut ressurssi, mis muidu seisaks kasutuseta, see aga omakorda elavdab konkurentsi, tõstab teenuse taset ning avardab tarbijate valikuvõimalusi. Nii taksot tellides kui ka hotellituba reserveerides.
Üks selline turule pääsenud ressurss on näiteks Tallinna äärelinnades elavad pereemad, kes toovad hommikul lapsed kesklinna kooli ning sõidavad siis ise Uberi- või Taxify-juhina terve ennelõuna ringi, kuni on aeg lapsed jälle koolist ära võtta. Ilma naljata, see on täitsa reaalselt eksisteeriv tüüp jagamismajanduse agente. Taksojuhid võivad nüüd küll üles-alla hüpata ja öelda, et nemad on tegelik veri linna soontes ning neil on Viimsi pereemade ees terve hulk eeliseid, aga tegelikult ei ole.
Mis eeliseid neil olla saakski? Parem auto? Kindlasti mitte, neil on uued korralikud suured turvalised autod, millega lapsi transportida. Viisakam teenindus? Pole veel kohanud. Parem linnatundmine? Nemad tunnevad linna, ma tunnen ise ka linna ja kui me kumbki ei tunne, siis juhi kaardiäpp tunneb. Seadusega nõutud keeleoskus? Ei huvita mind väga ja probleeme pole seni ka olnud. Taksomeeter ja tšekk? Selle töö teeb äpp väga hästi ära. Taksojuhid maksavad makse? Palun järgmine teema.
Jagamismajanduse pealetungi kontekstis on taksojuhtidel ainult üks probleem ja see on see, et nad on taksojuhid.
Riigis kehtivad seadused ja määrused nõuavad endiselt neilt igasugu imeasju, kuigi tehnoloogiline progress on igasuguse vajaduse nende järele ära kaotanud. Nad on jagamismajanduse agentide ees ebavõrdses olukorras ning kõige mõistlikum oleks see ebavõrdsus kiiresti ära lõpetada, leevendades nõudeid taksodele drastiliselt. Kuni sinnamaani välja, et kui me siin leiame, et traditsioonilises mõttes taksod peavad Eestis ka tulevikus eksisteerima, siis peaks nende nõuded viima võrdseks erajuhtide omadega ning kes ei taha taksomeetrit, tšekiprinterit ning kaardimakseterminali omale autosse, võiks kasutada riiklikku taksomeetriäppi. Miks ei võiks riigil olla nii-öelda taadeldud lähtekoodiga äppi või teenust, mis teekonna mõõtmise ja hinnastamise ise ära teeb?
Edasi paneb turg juba ise paika, millega täpselt inimesed tahavad sõita ja kus on parema kvaliteediga teenus, aga vähemalt ei saa keegi öelda, et me kohtleme sama teenust pakkuvaid inimesi ebavõrdselt. Aga pelgalt asjaolu, et taksod on kogu aeg olemas olnud, ei ole õigustus nende ärimudelit iga hinnaga säilitada.
Ja kuhu me niimoodi jõuame? Kas hambaid hakkavad ka ravima Viimsi pereemad ja kõrghooneid püstitama Paide koolipoisid? Täpselt ei tea. Hetkel jõudsime demagoogiasse, kuid paraku mitte isegi meistriklassi, vaid sellisesse diskauntertüüpi varianti.
Geeniuse peatoimetaja Henrik Roonemaa tehnoloogiakolumn ilmub Postimehes igal teisel nädalal. Ilmumisele järgneval esmaspäeval toome selle ka Geeniuses ära. Loo originaallink on siin:http://arvamus.postimees.ee/3683047/henrik-roonemaa-mingit-soidujagamist…
Avafoto: Scanpix
