Enamjaolt mulle tundub, et Windows on tänapäeval täitsa okei. Aga siis ühel hetkel olen raadiostuudios, tähtsad inimesed räägivad tähtsat juttu, Windowsi-arvuti salvestab ja korraga kuulen kõrvaklappidest kena audiosignatuuri. Saade tuleb panna seisma, külalised vait, otsitakse põhjust. Mis tegi häält?

Pärast juppi aega otsimist selgub, et see on mingi asi nimegaIntel Update Manager.

Siis selgub, et seda helisignatuuri vist ei saagi välja lülitada. Tema tahab teha, tuleb ja teeb. Kõik. Mingeid seadistusi selleks programmis endas nagu ei ole. Võib-olla kusagilt mujalt saaks? Ei tea, pole aega otsida, inimesed ootavad.

Ja sellistel hetkedel olen ma sügavalt nõutu. Nagu siis, kui ma lähen hommikul tööle ja Windows on uuenduste installimise pärast teinud sunniviisilise restardi. Ilma minult küsimata, sulgedes kõik mu poolelijäänud töö. Nii juhtus näiteks eile.

Ma tahaks küsida, hea Microsoft ja sinu sõbrad, kelle arvuti see teiearust ikkagi on, mida ma kasutan? Ma mäletan päris selgelt, kuidas ma ta eest raha maksin, ise kontorisse tassisin ja ära ühendasin. Tol hetkel tundus ta väga minu oma olevat. Aga teie tundute arvavat, et kogu see värk on teie oma ja mul on lihtsalt haruldane õnnelik võimalus seda kasutada ning seetõttu on kõik, mida ma teen, teie oma. See ei tundu üldse oluline, et mul on saate salvestamine pooleli või et mul jäi õhtul kontorist lahkudes hulk tähtsaid asju lahti. Te kohtlete mind nagu mõisahärra saunameest, kes võib ka kusagil teie territooriumil vaikselt eksisteerida, kui ta teie tähtsaid plaane liiga palju segama ei hakka.

See on põhimõtteliselt halb ja vale. See koos vastikute odavate IT-osakondade poolt ostetud sülearvutitegaon põhjus, miks inimesed arvuteid kardavad ja kohati kindlasti vihkavad. See on see suhtumine, millest me peame lahti saama. Ja see on see, mille pärast ma ütlen rõõmuga PC-ajastu kadumisele "jah" ja annan võimalusel hoogu takka. (Macid võiksid siiski jääda.)

Avafoto: Scanpix