Tallinna loomaaias on ühe ahvipuuri ees teler sätitud niimoodi, et sealsed asukad saavad teatud nurga alt seda natuke vaadata. Kui ma sinna viimati sattusin, vaatasid ahvid parajasti loodussaadet teistest ahvidest. See oli korraga lõbus ja samas kurb pilt, kuidas nad istusid teleri ees, suletuna oma puuri, ja vaatasid, kuidas kusagil kaugel õues käib päris elu.
Paar päeva tagasi avastasin veebilehe, kus on kaardil reaalajas näha, kui Eesti raamatukogudest laenab keegi mõne teose. Just praegu, mil ma seda kolumni kirjutan, laenutas 16-aastane poiss Tapal «Hamleti». Vaimastveres võttis 59-aastane naine just praegu käsitööraamatu. Saksi raamatukogust läks just ühele 36-aastasele naisele välja Stig Rästa uus raamat.
See on samamoodi korraga huvitav ja kurb vaatepilt. Ma istun siin Tallinnas kontoris samasuguse klaasseina taga nagu need ahvid loomaaias ja vaatan läbi ekraani, kuidas kusagil minust kaugel käib hoopis teistsugune elu. Jumal pidavat olema omnipotentne ehk suuteline olema igal pool ühel ajal, aga mis puudutab vähemalt raamatukogusid, oleme talle Eestis järele jõudnud ja saame kõike ise jumala pilguga jälgida.
Me ise äpistume ka üha kiirenevas tempos ning võtame lihtsalt raamatukogud ja muu säärase endaga sinna kaasa. Paljud meist peaaegu ju ei helistagi enam oma sõpradele, vaid me tšätime, ja aega kõigiga kokku saamiseks on ka väga vähe. Mul on häid sõpru, kellega kohtusin viimati pool aastat tagasi, ülejäänud aja on nad lihtsalt olnud tekstiread mõnes vestlusprogrammis.
Maksuamet leiab meid internetist üles
Samamoodi äpistub terve riik. Hülged ja kakud elavad meil juba veebikaamerates. Ametnikud on e-postiaadressid, kellele digiallkirjastatud avaldus saata, vast valminud Kalaranna tänav Tallinnas annab pidevalt internetti teada, kui mitut autot seal sõidab ja ega prügikastid täis ole saanud, toidukaupu saab endale tellida suurematest poodidest interneti kaudu koju, virtuaalsetes videolaenutustes elavad Ervin Abel ja Sulev Nõmmik igavesti edasi.
Nende üle 50 000 inimese jaoks, kes on viimasel kümmekonnal aastal Eestist ära kolinud, ongi Eesti juba virtuaalne. Ja meile ka, üha enam. Veebikonstaablid juba käivad Facebookis ringi, mu elukohajärgne linnaosavalitsus samuti ja sel nädalal saime teada, et maksuametil on plaan meid sealt varsti üles leida.
Uber ja maksuamet on Eestis lähedal kokkuleppele, mille järgi hakkavad juhid infot oma teenistuse kohta saatma Uberi äpist otse maksuametile, kes omakorda saab selle otse inimese tuludeklaratsiooni kanda.
Kas me tahame sellist tulevikku?
See pole veel kõik. See, et kodanik käib ja logib end riigi teenustesse sisse, on eilne päev, rääkis maksuameti peadirektori asetäitja mulle intervjuus. Maksuasjad peaksid tulevikus käima ise, taustal, inimest segamata.
Ühest küljest tähendab see kodanikule mugavust: info tulude ja kulude kohta liigub kusagil automaatselt, me ei pea ise mingeid keerulisi tabeleid täitma. Teisest küljest tähendab see, et maksuamet ongi igal pool olemas, kogu aeg. Nad tahavad muutuda piltlikult öeldes osaks Uberist, Facebookist, Osta.ee-st ja nii edasi. Rida maksuameti koodi valvab automaatselt selle järele, et kõik maksud saaksid ilusti tasutud ja midagi ei läheks interneti segastesse avarustesse kaotsi.
Tulemuseks on väga õhuke ja efektiivne riik. Aga meil oleks viimane aeg praegu alustada arutelu selle üle, kas ja millistel tingimustel me sellega nõus oleme, sest muidu jõuab see tulevik kiiremini kohale, kui me arvata oskame.
Geeniuse peatoimetaja Henrik Roonemaa tehnoloogiakolumn ilmub Postimehes igal teisel nädalal. Ilmumisele järgneval esmaspäeval toome selle ka Geeniuses ära. Loo originaallink on siin:http://arvamus.postimees.ee/3422771/henrik-roonemaa-eesti-muutub-apiks
Avafoto: Scanpix
