Kui numbreid meenutada, siis vist ikkagi kohtukutseid kartes põgenes portaalist mõnisada inimest. Meedias tekkinud arutelu reklaamis eesti.ee’d sedavõrd hästi, et portaal sai hoopis kasutajaid juurde. Paaniliste põgenejate hulk moodustas riigiportaali kasutajate arvust tookord umbes 0,2% – piisavalt vähe, et neid süümepiinadeta sildistada.
Idealistlik lahendus
Probleem iseenesest on tuttav juba ammu. On üks sort isikuid, kes ei soovi oma kohustusi täita ja kes siis põgenevad ka mistahes meeldetuletuse eest. Riik saab fugitiivsete kalduvustega residendile omi sõnumeid kätte toimetada mitmel moel – postkasti pistes, sundtoomist rakendades või Riigi Teataja lisas publitseerides.
Geeniuse lugeja “Tehnika Sõber” kommenteeris asjalikult: “Eestis on olemas juba interneti lehekülg ja ajalehe vormis väljaanne, mida iga kodanik peab jälgima seadusest tulenevalt. Seal avaldatud info (nt vanematelt pärandi saamine, kohtu kutse jne) loetakse automaatselt teatud aja möödudes kodanikule kohale toimetatuks. Kes seda ei tea, siis saab elus valusa õppetunni nii nagu tuhanded eestlased on seda juba kogenud oma nahal.”
Enam kui 10 aastat tagasi tegeldi kättetoimetamismure lahendamisega ka pangas, kus ma tollal töötasin. Mõtlesime kambakesi välja ühe teoreetilise raamistiku, kuidas saaks inimesele teateid kätte toimetada viisil, et riik (nojah, ka pangad) oleks rahul ning indiviidi ennast ülearu ei ahistataks.
Ettepanek oli säärane: riiklikult defineerida kuni 10 ametlikku kättetoimetamisviisi ning seadusega kohustada inimest neist kaks endale ära valima – esimene olgu siis põhiline kättetoimetamismeetod ja teine tagavarameetod. Nimekiri kontaktmeetoditest võiks (tänaste täiendustega) välja näha selline:
- riigiportaal
- tigupostkiri Omniva kaudu
- telefoninumbril helistamine ja olukorrast teadaandmine
- e-post
- faks
- volitatud (ja kergemini kättesaadav) teine isik
- kätteandmiskomando füüsiline kohaletulek rahvastikuregistris leiduval vms ülesantud aadressil
- kodanikuäpp nutitelos
Kui faks ja füüsiline kohaletulek tunduvad kellelegi anekdootlikena, siis annan siinkohal ausa ja otsekohese lubaduse – kui mul õnnestub oma tööelu lõpetada muul moel kui tööpostil surres, siis mina igatahes kavatsen metsa elama minna ning e-postid ja nutitelefonid välja lülitada. Nurgas tiksuv ning “punase liinina” talitlev faksiaparaat oleks vägagi asjaks. Seevastu füüsiline kohaletulek võiks küll olla hinnastatud, tasemel ca €50.-, välja arvatud juhtudel, kui lähima asulani on üle 3 km.
Tegelikult on koomiline hoopis praegune haldusmenetluse seadus, mille seitsmendas jaos kirjeldatakse tõhusat “kättetoimetamist” päris põhjalikult. HMS §28 lg 4 näiteks lubab mainit otstarbel ära kasutada isegi alaealisi lapsi: “Dokument loetakse menetlusosalisele kättetoimetatuks ka siis, kui see on allkirja vastu kätte antud menetlusosalisega koos elavale vähemalt 10-aastasele perekonnaliikmele.”