Anto Veldre: E-riik näitab hambaid

Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.
Kutsealused Tapa sõjaväelinnakus. Kaitseministeerium tahab teha kohustuslikuks emaili lugemist, et kutset ajateenistusse ei saaks eirata. Foto: Marianne Loorents/Scanpix

Möödunud nädalal teatas kaitseministeerium, et ei suuda kaitseteenistusest kõrvalejäävate noormeeste ülisuurt hulka (22-24%) enam taluda ning kasutab olukorra normaliseerimiseks erivahendit – lõriseva koerana talitlevat e-riiki.

Pole esimene juhtum

Pisut varem juhtus sarnane lugu justiitsministeeriumiga. Jaanuaris 2016 valmis arendus, mis võimaldas eesti.ee portaalis kodanikule dokumendi kätte anda viisil, et kohtutähtajad tiksuma hakkaksid. Kirjutasin sündmusest RIA blogis – “Riigiportaalist ei pea põgenema”.

Kui numbreid meenutada, siis vist ikkagi kohtukutseid kartes põgenes portaalist mõnisada inimest. Meedias tekkinud arutelu reklaamis eesti.ee’d sedavõrd hästi, et portaal sai hoopis kasutajaid juurde. Paaniliste põgenejate hulk moodustas riigiportaali kasutajate arvust tookord umbes 0,2% – piisavalt vähe, et neid süümepiinadeta sildistada.

Idealistlik lahendus

Probleem iseenesest on tuttav juba ammu. On üks sort isikuid, kes ei soovi oma kohustusi täita ja kes siis põgenevad ka mistahes meeldetuletuse eest. Riik saab fugitiivsete kalduvustega residendile omi sõnumeid kätte toimetada mitmel moel – postkasti pistes, sundtoomist rakendades või Riigi Teataja lisas publitseerides.

Geeniuse lugeja “Tehnika Sõber” kommenteeris asjalikult: “Eestis on olemas juba interneti lehekülg ja ajalehe vormis väljaanne, mida iga kodanik peab jälgima seadusest tulenevalt. Seal avaldatud info (nt vanematelt pärandi saamine, kohtu kutse jne) loetakse automaatselt teatud aja möödudes kodanikule kohale toimetatuks. Kes seda ei tea, siis saab elus valusa õppetunni nii nagu tuhanded eestlased on seda juba kogenud oma nahal.”

Enam kui 10 aastat tagasi tegeldi kättetoimetamismure lahendamisega ka pangas, kus ma tollal töötasin. Mõtlesime kambakesi välja ühe teoreetilise raamistiku, kuidas saaks inimesele teateid kätte toimetada viisil, et riik (nojah, ka pangad) oleks rahul ning indiviidi ennast ülearu ei ahistataks.

Ettepanek oli säärane: riiklikult defineerida kuni 10 ametlikku kättetoimetamisviisi ning seadusega kohustada inimest neist kaks endale ära valima – esimene olgu siis põhiline kättetoimetamismeetod ja teine tagavarameetod. Nimekiri kontaktmeetoditest võiks (tänaste täiendustega) välja näha selline:

  1. riigiportaal
  2. tigupostkiri Omniva kaudu
  3. telefoninumbril helistamine ja olukorrast teadaandmine
  4. e-post
  5. faks
  6. volitatud (ja kergemini kättesaadav) teine isik
  7. kätteandmiskomando füüsiline kohaletulek rahvastikuregistris leiduval vms ülesantud aadressil
  8. kodanikuäpp nutitelos

Kui faks ja füüsiline kohaletulek tunduvad kellelegi anekdootlikena, siis annan siinkohal ausa ja otsekohese lubaduse – kui mul õnnestub oma tööelu lõpetada muul moel kui tööpostil surres, siis mina igatahes kavatsen metsa elama minna ning e-postid ja nutitelefonid välja lülitada. Nurgas tiksuv ning “punase liinina” talitlev faksiaparaat oleks vägagi asjaks. Seevastu füüsiline kohaletulek võiks küll olla hinnastatud, tasemel ca €50.-, välja arvatud juhtudel, kui lähima asulani on üle 3 km.

Tegelikult on koomiline hoopis praegune haldusmenetluse seadus, mille seitsmendas jaos kirjeldatakse tõhusat “kättetoimetamist” päris põhjalikult. HMS §28 lg 4 näiteks lubab mainit otstarbel ära kasutada isegi alaealisi lapsi: “Dokument loetakse menetlusosalisele kättetoimetatuks ka siis, kui see on allkirja vastu kätte antud menetlusosalisega koos elavale vähemalt 10-aastasele perekonnaliikmele.”

Jaanuaris 2016 oli mul au meie 10 aasta vanust metoodikat kahe tunni vältel selgitada justiitsministeeriumi ühele tippametnikule. Ta ütles, et takistus on tegelikult mujal. Läkituste sundkättetoimetamist puudutab Eestis üle saja seadusakti, säärase uudse metoodika juurutamine nõuaks enam kui saja seadusmuudatusettepaneku koostamist ja mäe otsas läbikoputamist. Kandidaatide hulgas aga on mõningaid hapra tasakaaluga seadusi ja määrusi, mida täna ükski jurist puutuda ei soovi.

Analüüs ja teostus

Kõrgkoolis IT’d õppivatele tudengitele selgitatakse, et infosüsteemide loomisel tuleb kindlasti küsida kaks võtmeküsimust. Esiteks, kas see ikka on õige asi, mida me teha tahame? Ja teiseks, kas me teeme seda asja õigesti? Sest valet asja õigesti tehes SKAIS2’st kuigivõrd kaugemale ei jõua.

IT alal töötades peab pisut aimu olema ka filosoofiast. Võtame näiteks lugeda Wikipedia artikli teemal “Ühiskondlik leping” ning saame aru, et võib-olla pole just kenim, kui muidu võrdse lepingu üks osapool teisele kesk lepingut lõriseva koera kallale ässitab. Kindlasti poleks see kuigi tark tegu vahetult enne kahtesid järjestikusi valimisi.

Kaitseministeerium võiks püüda aru saada, kellega ta võitleb. Sest vaenlasel on alati nimi ja nägu. Entroopial nägu pole – korratus esineb kõikjal meie ümber ning vaid vahva eesel Rosinante koostöös oma aadlisoost ajajaga leidis võimaliku olevat astuda korratusega lähivõitlusse. Entroopia ilminguvormide alla mahub ka juhuslikult väljatulistatud AMRAAM rakett, juhuslikkus on otseseks põhjuseks, miks seda ei leitud.

Ent meenutan – riigiportaali “seadustamise” peale põgenes sealt 0,2% kasutajaskonda. Kui usume, et need olidki vaenlased, siis antud juhul soovitakse tehnilise erivahendiga põlvili suruda 22-24% sihtgrupist. Mina küll keeldun uskumast, et viiendik kutsealuseid on reeturid, kaabakad ja potentsiaalsed vaenlased. Sest kui nad oleksid, siis oleks see riik vältimatult kutu.

Mis e-posti puudutab, siis selles teemas on Kaitseministeeriumi analüütikud kirve eriti sügavale kivisse põrutanud. Nimelt teab iga gümnaasiumiõpetaja, et pealetulev põlvkond e-posti kuigivõrd ei pruugi, et noorte reaalne suhtlus toimub äkksuhtluskeskkondade Signal, Telegram, Snapchat jt. vahendusel.

E-mail on kutsealuste poiste jaoks kõigest lääneliku identiteedi hädaventiil, nagu turvateenus, mille kaudu ülevõetud kontosid tagasi võtta. Kui läänlased ei nõuaks Signalisse registreerumisel e-maili, poleks poistel sedagi.

Noored e-posti lugemas ei käi, see on madala e-arenguga Läänes rohkem CVde saatmise ja kontode tagasinõudlemise vahend. Ühtlasi on kaitseministeeriumil jäänud tähele panemata, et absoluutne enamik noori peab oma hädapärast avariiaadressi kusagil välismaa serveris – see poleks vist esimene kord, kus riigikaitse seisukohast oluline info lahtise tekstiga välismaale maandub?

Plaanitu pole õige ka tehnoloogiliselt – Interneti SMTP standardid määratlevad päris selgelt, kuidas talitada, kui postiserverisse üritatakse sokutada kirja tundmatule adressaadile. Serveri korrektseks vastuseks on “5.1.1 Bad destination mailbox address” ja side lõpetatakse. Sisuliselt tahab Kaitseministeerium Interneti standardeid eirates teha igale Eesti kodanikule vastu tema tahtmist viitsütikuga e-postkasti. On põhiõiguste küsimus, kas kodanikku saab sundida e-maili lugema, autoga sõitma, laulupeole minema, mobiiltelefoni kätte võtma või hääletama kellegi poolt, kes neidsamu põhiõigusi jalge alla trambib.

Paralleelid mujalt

Mainitud 20-25% ei ole juhuslik number. Tegu on nende kodanike arvuga, kes liiga kiire elutempo tõttu enam päriselt oma eluga hakkama ei saa ning kel on parasjagu mingid muud prioriteedid kui jageleda oma kalli (e-)riigiga 58 aastat vana tehnoloogia vahendusel.

Nii näiteks, statistikaamet on juba aastaid kuri selle üle, et 20+% elanikkonnast ei anna ausalt üles omi elukohti ja sestap teeb jõupingutusi, et isiku tegelik elukoht lõpuks ometi mobiilpositsioneerimise abil tõsikindlalt välja selgitada – ka Geenius on sel teemal varem kirjutanud.

Olukorras, kus Locke leping on devalveerunud tugevama lepingupoole poolt nõrgemale pähetõmmatavateks tootetingimusteks, julgevad vaid põlualused iriseda põhiõiguste teemal (sealseid tsitaate siiski soovitaksin lugeda). Puändina selgub, et põhiõiguste seisukohast kuumade kartulite nagu keskne sõrmejäljeandmebaas ABIS ja identifitseeritav mobiilpositsioneerimine ideoloogiks on saamas siseministeerium.

Teadusagentuur on värskelt välja kuulutanud hillitsetud sõnastuses uuringu, mille eesmärgiks on uurida, ega tõesti pole kuni viiendiku elanikkonnast moodustavate rahvavaenlaste taltsutamiseks muud teed kui neid isikustatult mobiilpositsioneerida. Seni uuriti anonüümse (!) positsioneerimise abil etnilist segregatsiooni ning monitooriti laulupidude ja kruiisilaevade kliente.

Lõpuks, juba paar aastat töötab Eestis hädapositsioneerimise süsteem, nii et juba täna on vaenlastega hädasoleval riigil tehniliselt võimalik igale öösel töömehe und magavale “vaenlasele” saata teenus-SMS, mis paneb tema mobiiltelefoni sund-positsioneeruma (kasvõi lähedal asuvate WiFi-jaamade abil) ning Siseministeeriumisse asukohast ette kandma. Vaat see alles oleks tõeliselt läbipaistev e-riik, mille tulekut takistab vaid meie kõigi vananenud privaatsusettekujutus (loomulikult oli see iroonia).

Tegelikult sooritatakse väga palju privaatsusriiveid maailmas pelgalt seetõttu, et need on tehniliselt võimalikud, odavad ja ülilihtsad. Kiusatus on tõeliselt suur. Kellele see teema rohkem huvi pakub, tasub läbi lugeda Manon Jacobsi magistritöö “Function Creep in Surveillance Situations: Identifying control paradoxes through agency and power relations using ANT” (2016), milles autor väga konkreetsete näidete näol selgitab institutsionaalsete privaatsusriivete hiilivat olemust.

Sisuliselt ütleb Jacobs: kui annad kuradile sõrme, siis võtab too varem või hiljem terve käe. Lihtsalt seepärast, et riigiasutusel on mõnus, odav ja tulus kasutada oma probleemide lahendamiseks tehnovahendite hiilivat võidukäiku. Piisab, kui ohvritest juriidilise vahu saatel üle sõita.

Kokkuvõte

Tahaksin lõpetuseks paluda – armas kaitseministeerium (ja kõik need teised e-koerajuhid), palun ärge tehke nii! E-riik püsib üksnes usaldusel. Õiget asja valesti tehes võib usaldus kiiresti hävida. Koos usalduse hävimisega kaoks see, mille poolest on Eesti maailmas kuulus ning edaspidi saaksime loota vaid kliimasoojenemisele, et saamatajäänud tulusid turismist katta. Kui riik, selmet inimest ja tema huve teenida, kisub Locke lepingu e-koera abil ribadeks, siis võivad tagajärjed osutuda oodatust kurjemateks.

Märksõnad: , , ,

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal argipäeval

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto-, raha- ja meelelahutusportaali olulisematest lugudest.