Üleeile kirjutas The New York Times pika artikli sellest, kuidas venelaste laevad liiguvad kahtlaselt lähedal veealustele internetikaablitele ning kuidas USA võimud kardavad, et nad võivad uurida võimalusi need kaablid konfliktide puhul lõhkuda.
Arvestades, kuivõrd sõltuvuses on vähemasti Lääs internetist, siis võib merealuste andmesidekaablite lõhkumine paisata suure osa maailmast kaosesse. Suur osa meie igapäevasest elust lihtsalt jääks seisma.
Kui palju neid kaableid aga meredes on ja kui suurt pingutust oleks vaja nende lõhkumiseks sellisel määral, et maailm seda tõepoolest tunnetaks?
Merealuste kaablite asukohad ei olegi teab mis salajane info. Muidugi on vee all ka teadmata hulk salajasi kaableid, ent valdav enamus maailma andmesidekaablitest on kenasti kaardistatud ja see info on ka avalikult internetis saadaval. Neid on palju, aga mitte ka nii palju, et internetile pidurite panemine täiesti ilmvõimatu ülesanne oleks.
Üks paremaid infoallikaid merealuste kaablite kohta on artikkel "MessagesintheDeep”, mida me alljärgnevalt refereerime, kuid mis tasuks kõigil, kes selle teema vastu vähegi huvi tunnevad, täispikkuses läbi lugeda.
Kaabel läbi Atlandi
Esimesed kaablid pandi merepõhja juba 1840ndatel aastatel, mil neid kasutati telegraafisõnumite edastamiseks üle Atlandi ookeani.FirmaTeleGeography andmetel on praegu maailma merede põhjas 277 fiiberoptilist kaablit kogupikkusega986 543 kilomeetrit ning mööda neid liigub 99 protsenti maailma interneti- ja telekomiliiklusest.
Üks tavaline veealune fiiberoptiline kaabel on umbes aiavooliku läbimõõduga ning kaevatud vaid vähem kui meetri sügavusele merepõhja sisse, nii et nende katki tegemine pole vastavalt varustatud kurjategijatele just väga suur probleem, kui neil on vastava sügavusega vees toimetamiseks vajalik võimekus olemas.
Kõigi kaablite maabumispunktides on vahejaamad, mis monitoorivad pidevalt kaablite seisu ning annavad märku kõigist häiretest ja katkestustest, mis kaablit tabavad. Tehnikud suudavad katkestuskohad üsna täpselt kindlaks teha, kuid nendeni jõudmine ja seejärel katkestuse parandamine võib olla oluliselt keerulisem ülesanne ning võtta aega isegi mitmeid nädalaid.
40 kalahammustust
Merealused kaablid on ehitatud arvestusega, et nad mingit regulaarset hooldust oma eluajal ei vaja. Kaablite katkestused ja vigastused samas on üsna sage nähtus ning kui vanasti olid selle peamiseks süüdlaseks kalad ja loomad (näiteks siiani on 40 korral kalad kaablid katki hammustanud), siis praegu on kaablite katkemise põhjuseid üldjoontes kaks: looduskatastroofid ja inimtegevus.
Sellest, kuidas looduskatastroofid võivad kaablitele mõjuda ning kuidas elu järsku ilma internetita jäädes välja võib näha, sai inimkond aimu 2006. aastal, kui maavärin tegi katki 80 protsenti Taiwani muu maailmaga ühendavatest netikaablitest. Selle tulemusena jäi ka Hong Kongis internet järsku väga aeglaseks ning hiinlased kaotasid üldse ligipääsu välismaistele veebisaitidele. Eriti teravalt tundsid seda muidugi finantsettevõtted, sest tänapäeva börsid ilma internetiühenduseta ei tööta.
Teisalt kujutavad veealustele kaablitele ohtu laevaankrud ja traalid. Umbes 70 protsenti kui 200 meetri sügavuses vees juhtunud kaablivigastustest on just selliste laevade süü ning igal aastal saab niimoodi viga 100 kuni 150 kaablit.
Samas on kaablid niimoodi ehitatud, et suudavad oma liikluse ümber lülitada hetkega, nii et isegi telefonikõne ei pruugi katkeda. Kui aga katkestuste hulk juhtub olema suurem ning teistes kaablites pole enam vaba ressurssi, hakkab see interneti kiirusi ühel hetkel muidugi drastiliselt mõjutama ehk teisiti öeldes: kui piisavalt palju kaableid katki läheb, jääb internetiga seotud elu paratamatult seisma.
Droon ilma kaablita ei lenda
Veealused kaablid on lisaks tavalistele internetitarbijatele väga vajalikud ka sõjaväedroonidele, millega näiteks USA viimasel ajal järjest enam üle maailma opereerib. Ühe drooni õhus pidamiseks on vaja 500 Mbps internetiühendust ning väga tähtis on sealjuures ka pakettide liikumise kiirus ehk ping, sest mida kiiremini droonijuhi antud käsk droonini jõuab, seda kiiremini saab droon ka oma käitumist muuta.
Suur osa droonijuhtimisest käibki just mööda veealuseid fiiberoptilisi kaableid, sest nende ping on lihtsalt oluliselt kiirem kui näiteks satelliitidel, mida ka võiks kasutada. Seega sõltub droonilennuväe käekäik ka väga suurel määral veealuste kaablite käekäigust ning neid kaableid installeerides pole siiamaani olnud väga põhjust mõelda nende füüsilisele kaitsmisele inimese jõu eest.
Samas on esimesed inimeste poolt tahtlikult põhjustatud kaablikatkestused juba maailmas toimunud. 2013. aastal näiteks võeti Egiptuses kinni kolm meest, kes olid katki lõiganudSEA-ME-WE4 kaabli, mis ühendas maailmaga muu hulgas ka suurt osa Ida-Aafrikast.
Kord kuus linte vahetama
Ameeriklastel endil on aga pikaaegsed kogemused veealuste kaablite ümber luuramises ning neile pealtkuulamisseadmete paigaldamises.
1971. aasta oktoobris hiilis USA tuumaallveelaevUSSHalibut tugevasti kaitstud Ohhoota merele ning installeeris operatsiooni "IvyBells” raames pealtkuulamisseadme venelaste sidekaabli külge. See kaabel ühendas Kamtšatkal asuvat Vene mereväebaasi Vladivostokis asuva Vaikse Ookeani laevastiku peakorteriga ning kuigi ameeriklased pidid järgmised kümme aastat iga kuu aja tagant käima samamoodi salaja pealtkuulamisseadme linte vahetamas, said nad sealt pidevalt väärtuslikku infot venelaste tegemiste kohta.
Pealtkuulamisseade sai venelastele teatavaks alles 1981. aastal, mil NSA töötajaRonaldPelton info selle kohta 35 000 dollari eest KGBle müüs. Pelton ise jäi vahele ja kannab siiamaani eluaegset vanglakaristust, aga USA sõjavägi sai “Ivy Bellsi” edust innustust ning näiteks 1979. aastal paigaldas allveelaev USS Parche pealtkuulamisseadme ühele teisele venelaste sidekaablile Barentsi meres. See seade oli töös kuni 1992. aastani. 1980ndatel aga paigaldasid nad pealtkuulamisseadmeid Vahemeres olevatele kaablitele ning seesama USS Parche püsis aktiivses teenistuses lausa kuni 2004. aastani.
Täna on Parche’i järglaseks väidetavalt USS Jimmy Carter, mis mitmete spekulatsioonide kohaselt täidab sarnaseid pealtkuulamisega seotud ülesandeid.Ka viimaste aastate tuntuima vilepuhuja Edward Snowdeni lekitatud dokumendid on näidanud, kuidas NSAveealuseid kaableid infoallikana tähtsaks peab. Üks Snowdeni esimestest lekitatud materjalidest kirjeldas operatsiooni Tempora, milles Briti luureagentuur GCHQ kogus andmeid optilistest kaablitest ja jagas neid ameeriklastega.
