Mis mõte on hübriidkaameratel? Kas nad teevad paremat pilti kui peegelkaamerad? On neid mugavam kasutada kui väikseid digiseebikaid? Kas neile on üldse kohta telefonikaamerate ajastul?
Juurdlesin nende küsimuste üle paar aastat tagasi, enne kui ostsin omale Olympuse hübriidkaamera. Ja jõudsin nende küsimuste juurde tagasi nüüd, kui Eestisse jõudis testimiseks Olympuse uus E-PL8.
See on väike, šarmantse valge nahkkorpusega, metalsete ketastega retrohõnguga kaamera. See on üks neist toodetest, kus väljanägemise peale on ekstra mõeldud. Ja seda ei saa isegi pahaks panna, sest kas pole digikaamera muutumas moeaksessuaariks?
Aga kahjuks pole E-PL8 taga piisavalt sisu, et seda välimusest tekkivat muljet püsti hoida. Otse öeldes: kaamera funktsioonid ei kipu selle ostmist õigustama.
Alustame põhiteemaga, milleks on üleüldse hübriidkaamera olemasolu. Põhjendus võiks olla see, et tegu on väikse ja kompaktse kaameraliigiga, millel on tänu vahetatavatele objektiividele palju võimalusi pildistamiseks.
Kui ma kunagi Olympuse tooterivi vaatasin, otsustasin eriti pisikese E-PM1 kasuks, sest no kui suurem osta, siis parem juba peegelkaamera. See ei olnud kõige kiirem, kõige parema sensori või kõige mugavama korpusega kaamera. Aga ma mõtlesin, et selle väiksus laseb mul selle kaameraga jõuda kohtadesse, kust saab nii häid pilte, et neid tehnilisi puudusi lihtsalt ei pane tähele.
E-PM oli Olympuse mini-seeria, mida firma pole jätkanud, E-PL on sellest pisut suurem lite-seeria. Uus E-PL8 on aga selline, et kuigi kaamera pole suur, tundub see olevat ikkagi mõttetult kobakaks tehtud.
Kõige suurem süüalune on ekraan (mis on sama nagu seeria eelmisel isendil E-PL7-l). Lahtikäiva raami küljes olev ekraan teeb kogu kaamerat lihtsalt paksemaks. Jah, seda on tore nõksutada, sest selle saab keerata 180 kraadi alla ja teha selfie’sid, aga kahjuks on see kümme korda ebamugavam kui mistahes mobiiliga sama asja teha. Ja kuigi komplektis oleva kit-zoom on küll piisavalt laia nurgaga, on kaamera objektiiviga enda poole hoidmine väga ebamugav ja silmatorkav. Üldjuhul jääb ka käsi kaamera alla keeratud ekraani ette.
Tõsi, tänavafotograafiapuhul võib mõnikord olla kasu sellest, et ekraani saab ka 90 kraadi ülespoole keerata. Nii näib fotograaf oma kaamerat uurivat ja subjekt ei pane tähele, et teda pildistatakse.
Ekraanil on teine funktsioongi, mis peaks tooma mugavust, aga tuleks hoopis kiiresti välja lülitada. Nimelt on see puutetundlik, isegi väga tundlik. Sellega peaks saama näpuga fookuspunkti valida, aga kahjuks reageerib ekraan puudutustele ka siis, kui kaamera paelaga kaelas on ja vastu riideid hõõrub. Nii tunneb kaamera ära järsku topelt-puudutuse, mis tähendab masina jaoks sama nagu päästiku vajutamist. Tulemuseks on, et pärast väikest jalutuskäiku on kaamera mälukaardi täis teinud rämpspilte:
Kui veel midagi juurde soovida, siis lühemat säriaega kui 1/4000, sest siis saaks lahtisema avaga õues portreesid või spordivõistlusi pildistada.
Ilma wifita läbi ei saa
Midagi head ka? See osa, mis tegelikult pilti teeb, on korralik. Varasemast mudelist pärit 16-megapiksline sensor sisaldab ka kolmeteljelist stabilisaatorist, mis teeb käest pildistamise märgatavalt lihtsamaks. Kaamera salvestab RAW formaati, mida saab vajadusel kasvõi otse kaameras töödelda.
Korralik on ka kaamera ehitus, kui too eelnimetatud ekraan kõrvale jätta. Kaamera ülaosas on kaks ketast, esimene pildirežiimi ja teine põhiparameetri muutmiseks, mis liiguvad edasi soliidsete nõksudega.
Kaamerasse on sisse ehitatud wifi ühendus, mida saab kasutada iOSi ja Androidi rakendustega. See töötab küll pisut kohmakalt ja aeglaselt, mis torkab eriti silma pikemate videote telefoni laadimisel, aga ikkagi töötab. Pärast paarinädalast kasutamist tundub see olevat isegi hädavajalik funktsioon ühe moodsa hübriidkaamera juures. Liikuva eluviisiga inimene saab üha suurema osa oma asjadest aetud telefoniga, kuhu mälukaart ju ei mahu, ent wifi kaudu saab hädavajalikud fotod kiiresti edastatud.
Väikesed hübriidkaamerad, nagu Olympuse seeriatest leiab, võiksid sobida just neile, kes tahavad oma telefonikaamera juurest astuda ühe sammu lähemale “päris” fotograafiale. Seda sammu astudes tasub mõelda avanevatele võimalustele: hulk erinevaid objektiive, mis avavad tohutult pildistamisvõimalusi. Lainurgad, kalasilmad, makro- ja portreeobjektiivid ja nõnda edasi.
Kui aga kaamerale lisada rohkem selfie-võimalusi, siis on see hoopis samm tagasi. See on viga, kui kaamera püüab selliste ehetega hoopis telefoni moodi olla ja kõige targem on keskenduda hoopis omaenda tugevustele.
Jah, osta,
kui sa vaatad mööda ebaõnnestunud ekraanist ja lülitad välja puutetundlikkuse, on see hea samm "päris" fotograafiani.
Olympus E-PL8
Sensor
16,1 megapikslit, 17,3 × 13,0 mm
Bajonett
ühilduvad Micro 4/3 objektiivid
Pildistabilisaator
3-teljeline sensori nihutamine, võimekus kuni 3,5 stoppi
Pildimõõt
4608 × 3456 pikslit
Video
1920 × 1080 30p, 24 Mbps, kuni 7 minutit (Full HD) või 14 minutit (HD), MOV/AVI