Paar päeva tagasi lubasime, et lisaks uue Chromecasti arvustusele tuleb meilt eraldi arvustus ka uue Chromecast Audio nimelise seadme kohta. Siin see nüüd ongi.
See siin on lugu sellest, kuidas me hakkasime Chromecast Audiot arvustama ja mis sellest siis lõpuks sai.
Chromecast Audio on Google’i uus toode ning ta on täpselt nagu Chromecast ise, aga ainult heli jaoks. Ta maksab sama palju ehk 35 dollarit või 35 eurot, teda pole samamoodi praegu eriti saada (ühest e-poest leidsime 60 euro eest), ta on samasugune ümmargune ja teeb samaoodi sama asja: viib heli striiminguteenustest ja äppidest kõlaritesse.
Kuna me teame, kuidas Chromecast töötab ja et ta töötab hästi, oli meil Audiot arvustama hakates vaid üks suurem küsimus: kuidas ta kõlab? Sellele küsimusele oli vaja vastus leida.
Palusime appi paari häid kõrvu
Vastuse leidmiseks palusin appi oma sõber Gustaf Hertsiuse, kes tegeleb Eestis high-end helitehnika maaletoomise ja müügiga. Tema kõrvad on harjunud vähemalt 10 000 eurot maksvate helisüsteemide kuulamisega, nii et 35-dollariline tuntud helifirma Google toodang tundus just see õige toode, millelt temasuguse inimese hinnangut küsida.
Süsteem sai vägev, Suurbritannia audiofirma Naim võimendust ja DACist ehk digitaal-analoogkonverterist ja sealse pisikese, kuid entusiastide seas kuulsa kõlarifirma Harbeth kõlaritest koosnev, loomulikult kalliste audiofiilidele mõeldud hookus-pookus kaablite ja muu säärasega. Väike Chromecast Audio nägi seal välja nagu esimese klassi poiss Vabamüürlaste kohtumisel.
Esmalt sai meile väga kiiresti selgeks, et kui Chromecast Audio 3,5 mm kõrvaklapikaabliga võimendi külge ühendada ja sealt muusikat mängida, siis see süsteem küll töötab ja on väga mugav, aga heli on täitsa halb. Igav, kumiseb veidralt ja kõlab kokkupakituna. Ei liigutanud meie näos ühtegi lihast.
Juhuslikult Chromecasti äpis surfates leidsin aga võimaluse sisse lülitada miski, mille nimi on High Dynamic Range. Tuleb välja, et vaikimisi ongi Chromecast Audio heli kompressitud, aga kui kasutada korralikku helisüsteemi, soovitavad nad High Dynamic Range’i sisse lülitada ja seda me ka tegime. Asi läks palju paremaks.
Tegime Chromecasti 100 korda kallimaks
Seepeale kraamis Gustaf oma kotist välja kaablifirma Chord optilise kaabli ja ühendas selle otse DACi. See polnud kallis kaabel, hind saja euro ümber ehk kõigest umbes kümme korda kallim kui tavalised poodides müüdavad optilised kaablid.
Põhiline, mis nüüd aga juhtus, oli see, et me tegime Chromecast Audio just 100 korda kallimaks, ühendades ta digitaalkaabliga 3000-eurose Naimi DACi külge ning lastes bittide muusikaks tõlkimise töö ära teha mitte Chromecastil, vaid Naimil. Asi läks veel palju paremaks ning meile hakkas juba tunduma, et väike Chromecast saab täitsa hästi hakkama. Lugudele tekkis korralik rütm ja tempo ning lauljate häältesse emotsioon.
Minu jaoks oli aga hoopis põhiline see, kuivõrd lihtne ja mugav oli Chromecast Audioga asju ajada. Ma sain Spotifyd juhtida oma telefonist ja arvutist, LocalCasti kaudu mängib ta kohalikke faile, peale Spotify toetab ta ka Deezerit ning Tidal lubab paati tulla lähemate kuude jooksul. Selle ajaga peaks Chromecast Audio saama ka võimaluse juhtida erinevates tubades asuvaid seadmeid, nii et nende odavate pisikeste mängijatega saab teoreetiliselt endale väga lihtsa ja mugava tervet elamist katva muusikasüsteemi ehitada.
Appi tuleb kahurvägi
Aga tagasi teema juurde. Kui hästi Chromecast Audio siis kõlas? Selle teada saamiseks otsustasime lapssolisti etteaste lõpetada ning välja kraamida raskekahurväe.
Meie esimene käik oli ühendada Spotifyd striimiv iPhone USB-kaabliga otse Naimi DACi külge. See on kõige otsesem ühendus ilma igasuguste vahelülideta ja tulemus oli… jälle parem. Lausa palju parem. Rütm, tempo, selgus, läbipaistvus, kõik olid nagu teisest klassist. Ainult vokaalid olid kuidagi digitaalsed ja teravad, Chromecastiga kõlasid need pehmemalt ja kõrvasõbralikumalt.
Järgmine variant oli veelgi tõsisem: sülervuti külge läks 400-eurone Halide Design Bridge ehk spetsiaalne seade, mille ainsaks ülesandeks on digitaalne helisignaal arvutist välja võtta ja võimalikult väheste kadudega DACi transportida.
Nüüd sai hoobilt selgeks, kui palju paremini tegelikult on võimalik isegi Spotifyd kõlaritesse saada. Korraga tekkis muusikasse kõik see, mida seal enne ei olnud ehk kui enne olid meil olnud lauljad, siis nüüd olid toas esinejad. Chromecast Audio on tore toode küll, aga tal puudub igasugune lootus saada endast paarsada sada korda kallima süsteemi vastu. Mis, lähemalt järele mõeldes, on ju üsna loogiline ka.
Tulemus sai nii hea, et järgmised peaaegu tund aega ei tahtnud keegi mingeid kaableid liigutada. Me lihtsalt kuulasime muusikat ja leidsime, et töö tegemine võib ka väga mõnus olla. Chromecast Audio teeb oma tööd väga hästi, aga tal ei ole audiofiili süsteemis mingit kohta. 35 dollari eest ei peagi olema, loomulikult, aga igaks juhuks tegime me kindlaks, et ei ole ka.
2500-eurone kaabel
Just siis, kui ma arvasin, et nüüd on kõik ja tuleb päris maailma tagasi minna, ilmus Gustafi kotist lagedale midagi väga veidrat: 2500-eurone Chord Sarum signaalikaabel. See on nüüd see koht artiklist, kus ma julgustan kõiki kommentaaridesse kirjutama, kuidas kaablite vahel ei saa helilisi erinevusi olla ja mind igasuguste huvitavate sõnadega kostitama, aga ma jään oma seisukoha juurde.
Ma ei tea, kuidas nad seda teevad, aga see kaabel tõepoolest oli nii selgelt klass omaette, et see oli uskumatu. Kui sa oled kaks tundi kuulanud ühte ja sama süsteemi ühtede ja samade muusikapaladega ning kui seejärel ühe komponendi välja vahetad, on vahe ilmselge.
Ma ei arva, et keegi peaks 2500-eurost kaablit hakkama ostma. Aga kui uskumatuid ja meid pilkajaid piisavalt palju kokku saab, on Hertsius nõus tegema demoesinemise.
Aga Chromecast Audio on kõigest hoolimata vahva väike seade. Soovitame, kui sa temast ei taha võimatut välja pigistada, nagu meie proovisime.
