Fotograafidel on ütlus: parim kaamera on see, mis sul on kaasas. Mõte on selles, et kodus või tööl võib küll olla nii uhke kaamera kui tahes, aga kui fotograaf seda kaasas kanda ei viitsi või ei saa, siis on pole sellest kasu. Nutitelefonide ajastul kanname me kõik kaamerat kaasas ja nii pole enam vabandust ühegi foto tegemata jätmiseks.
Aga asi on selles, et telefonidesse peidetud kaamerad on väiksed. Neisse ei mahu zoom-objektiiv ja suur sensor, mis lubaks teha kaunima perspektiiviga portreesid. Seda muret tahab lahendada firma DxO, mis teeb fototöötlustarkvara, mõõdab kuulsa DxOMark edetabeliga maailma kaamerate kvaliteeti ja on ehitanud kaamera DxO ONE.
DxO ONE (edaspidi lihtsuse huvides DxO) on väike töntsaka suitsupaki suurune karp, mis laseb telefoniga teha hoopis vingemaid fotosid. Karbi ühel küljel on üles-alla libisev klapp. Kui see alla tõmmata, paljastub esiteks objektiiv ja teiseks pöördub karbi küljelt välja pisike Lightning-pistik.
Toetab ainult Apple'i maailma
Kaamera tuleb ainult ühte sorti pistikuga ja ühendub ainult Apple’i toodetega, sest peale iPhone’i võib selle ka näiteks iPadi külge panna. Miks nii? Firma ise ütleb, et nõnda saab nende tootemeeskond keskenduda parima kogemuse loomisele ühel platvormil enne teistele laienemist.
Kui kaamera Lightning-pistik näiteks telefoni külge pista, tuleb telefonis käivitada DxO äpp. Ja siis juhtub “maagia”: telefoni ekraan muutub kaamera pildiotsijaks. Pistik, millega telefon ja kaamera on ühendatud, pöörab oma pesas umbes 60 kraadi, nii on mugav keerata telefon väikese nurga alla nii oma silmadest kõrgemal kui madalamal. Pildistamiseks on kaameral väike nupp, sama tööd teeb ka äpis olev virtuaalne päästik.
See kõik on väga loogiline ja ootuspärane. Hoolimata omapärasest sümbioosist telefoniga, toimib kaamera nagu kombeks on. Siin on P/A/S/M ja mõned “loomingulised” pildistamisrežiimid, samuti saab teha videot.
Tehniliste parameetrite järgi on fotod selgelt paremad kui ainult telefoniga pildistades. DxO teeb 20,2-megapiksliseid fotosid läbi 11,9 mm (täiskaadri arvestuses 32 mm) objektiiviga. Mis peamine: DxO-l on peaaegu seitse korda suurema pindalaga kaamerasensor. Selle vahe üks kõige praktilisemaid tulemusi on see, et DxO kaameraga saab pildistada palju udusema taustaga portreesid.
DxO on piisavalt kompaktne ja mõnus, nii et seda pole tüütum kaasas kanda kui oma telefoni. Ja kuigi pildikvaliteet on kena, jätavad mõned piirangud ja altminekud siinsele arvustajale kaamerast keskpärase mulje.
Kui juba telefoni külge pookida tõsisem kaamera, tahaks end rohkem lainurga-vaatest välja rebida ja rohkem zoomida. DxO pole küll suur, kuid piisavalt suur, et selle sisse võiks mahutada kasvõi väikese zoomiga objektiivi, millega saaks teha mõne kaugema portree.
Kui aga jälle väga lähedale minna, veab kaamera alt fokusseerimisel. Objektiivi lähim fookuskaugus on 20 cm. See tähendab, et fotograaf läheb intuitiivselt pildistatavale liiga lähedale ja teravust ei leiagi.
Võib-olla suurim pettumus on DxO rakendus. See sisaldab küll peaaegu kogu funktsionaalsust mida tahta – alates fotode salvestamisest otse telefoni või kaamera mälukaardile, käsitsirežiime jne – kuid pole eriti töökindel. Nädalase pildistamise jooksul jõudis äpp korduvalt kokku joosta. Lihtsalt hangumise asemel oli hullem see, kui mingi funktsioon äpi sees lihtsalt ära kadus, ent ülejäänud osa rakendusest edasi töötas. Nii haihtus näiteks ühel hetkel käsitsiteravustamise skaala (mida on väga vaja, sest lähivõtete jaoks autofookusega teravust leida oli üsna raske). Alles peale paari restarti ilmus äppi jälle võimalus käsitsi fookust määrata.
Lõpuks paneb meie hinnangule pitseri kaamera hind. Väiksema summa puhul võiks vigadest hoolimata kaamerat soovitada. Ent praegu peaks pigem ootama, millal DxO meeskond oma äppi parandab. Seni võiks seda suure sensoriga kaameraga pidada rohkem luksuskaubaks.
Fotod: DxO
