Kus on debatid meditsiini teemadel?
Ja palun ärge tulge rääkima, et praegu on eriline vaenulike viiruste ja pisikute rõõmuaeg ning eestlased on üldse liiga palju haiged. Nii nagu pole mõtet päästevõimekusel, mis näeb hea ja uhke välja ainult siis, kui midagi ei juhtu, ei ole mõtet ka meditsiinisüsteemil, mis toimib ainult siis, kui inimesed terved on. Tõsi, see et inimesed ongi terved, võiks lõppeesmärk olla küll, mitte aga lihtsalt järgmised valimised.
Niisiis valimised! Praegu on ju suur valimiskampaaniate aeg. Kas me näeme, et toimuvad tõsised ja asjalikud debatid ja üksteise üle trumpamised teemal, et kuidas Eesti meditsiinisüsteem normaalseks muuta?
No ei näe.
Loomulikult on kõik parteid oma programmidesse sisse kirjutanud, et “lühendame ravijärjekordi!”, aga sellega see suuresti piirdubki. Isegi kui pärast valimisi midagi selle lubaduse nimel üritatakse teha, siis tundub küll, et olukord on selline, kus lihtsalt mingi raha ühest sahtlist teise liigutamisest ei piisa. Vaja on suuremaid muutusi. Kas me näeme parteid, kes seda tõsimeeli üritaks?
Võtame parteide meditsiinilubadused lahti!
Võtame näiteks Reformierakonna. Minu arusaamist mööda nende pika valitsemisaja jooksul meie meditsiin sellesse suurde vabalangemisse läks või vähemalt ei tehtud piisavalt selle protsessi peatamiseks.
Olles nüüd pisut opositsioonis istunud, võiks ju enne valimisi välja tulla arvestatavate ja arusaadavate ettepanekutega, kuidas Eesti arstiabi uueks muuta. Tundub siiski, et pole kõige olulisem asi. Tegelikult, Reformierakonna valija jaoks ilmselt ei olegi. Neil pigem on see vaba raha, et tasulise arsti juurde või sootuks välismaale ravile supsata.
Peaministri erakond, võtke suur probleem ette!
No aga Keskerakond? Nüüd on pisut saanud võimul olemisega harjuda. Veidi on maksudega madistatud, võiks ju suurte ja tegelikult oluliste probleemide kallale asuda. Seda enam, et nende valijat peaks see kõnetama küll.
Kuid tundub, et pole mõtet. Võrreldes suure vaeva ja võimalike populaarsusriskidega ei pruugi see ära tasuda. Lihtsam ja selgem on näiteks konkreetset raha lubada. Mis siis, et vähe, aga ikkagi puhas raha.
Sotsiaaldemokraadid, aga muidugi, kes siis veel! See peaks ju väga nende teema olema. Kus on sotside suur ja elumuutev meditsiiniprogramm? Ei ole küll märganud, et kuidagi üldisest foonist mõnegi detsibelli jagu valjem oleks. Palju atraktiivsem on Helmetega pseudoteemadel jageleda ja ilma suure higimullita EKRE-le vastanduvad valijad ära napsata. Nii nagu Kesk ja Reform oma vastandumise hiilgeaegadel lõbusasti valijaid lollitasid ja jagasid.
Kes tegi, kes tegi? Ise tegi!
Ei viitsi rohkem näiteid enam tuua ja ega vist pole mõtet ka, sest kes sai aru, see sai juba niigi aru. Küsimus ei ole erakondades. Küsimus on valijates. Me teeme poliitikutele elu lihtsaks minnes väheoluliste või suisa olematute probleemide konksu otsa. Seejärel tantsitatakse meid nagu marionette ühe või teise partei juurde ja ega väga suurt vahet polegi sellisel juhul kelle juurde täpselt.
Eesti on vähemalt algharidusega suhteliselt hästi kaetud maa. Seega protsentidest peaks enam vähem kõik midagi aru saama. Suurusjärgus 95% eestimaalaste elu ei mõjuta mitte kuidagi kogu see kooseluseaduse trall. Lihtsalt 5% teeks ilmselt pisut õnnelikumaks. Milleks siis see kõik? Õige vastus – loe eelmisest lõigust.
Hetkel ei ole ka mingi teema see, kas need 10 neegrit tulevad Eestisse (või 10 väikest indiaanipoissi).
Null-väärtusega omlett lauale ja kõik!
Neid erinevaid null toiteväärtusega omlette on “rahva rõõmuks” viimaste aastate jooksul vahule klopitud küll ja veel. Justkui suletud ring. Ühed lollid tellivad nõmedat muusikat, mida teised lollid siis esitavadki ning esimesed lollid kuulavadki tõeliselt mõttetut muusikat, oskamata mingi aja pärast enam paremat tahtagi. Meie elukvaliteet aga kannatab. Kurat – meie tervis kannatab. Eesti laste tervis kannatab.
Meil on väike riik ja võib olla meil ei ole lihtsalt piisavat kompetentsust, et oma tervishoiusüsteemi võimalikult hästi toimima panna. Arusaadav, see pole üldse häbi asi. Lihtsalt tuleb abi otsida, küsida, osta. Uskuge, maailmas on riike, kus meditsiinisüsteem toimib paremini, kui meil. Kui Venemaa ei sobi, valige mõni teine riik.
Mina, vabariigi kodanik, nõuan!
See oli nüüd justkui hõige tulevastele rahvaesindajatele. Mida aga tavakodanik peaks tegema? Loomulikult nõudma. Näiteks nii:
Mina, Eesti Vabariigi kodanik, nõuan järgmisesse riigikogu koosseisu kuuluma hakkavatelt rahvasaadikutelt, et nad nõuaksid Eesti Vabariigi valitsuselt tervishoiusüsteemi reforme. Reforme, mis tugineksid põhjalikel rahvusvahelise tasemega uuringutel ja tagaksid mulle võimalikult hea ravi kättesaadavuse ja ravi.
Ma nõuan, et Eesti tervishoiusüsteem oleks parimas võimalikus vastavuses meie riigi üldise arengutaseme ja rahvamajandusega. Ma nõuan, et rahvaesindajad nõuaksid peaministrilt loobumist tervishoiu valdkonna ministritest, kes ei ole oma ülesannete kõrgusel. Ma nõuan, et riigikogu saadikud tagaksid selle, et Eesti ehitab üles tervishoiusüsteemi, mis arvestab parimate Maailmas saadaolevate kogemustega ja uusimate innovatiivsete lahendustega.
Kui muud moodi ei saa, lähen näljastreigile
Mida ma siis veel teha saan? Ma saan jälgida, kuidas rahvasaadikud minu nõudmisi ellu viivad. Neilt aru pärida. Ilmselt on võimalik algatada ka oma tööd mitte piisavalt hästi tegevate saadikute tagasikutsumist. Kui mulle tundub, et minu nõudmisi ikka eiratakse, siis võin ehk ka Toompea platsil näljastreigi korraldada. Olen niikuinii suht vähese söömisega, küllap saan mõned päevad hakkama. Rohkem pole vast vajagi, et näiteks välismeedia tähelepanu köita.
Kogu selle pika jutu lühike mõte on aga selles, et kui sinagi tunned, et see teema on tõesti oluline, siis püüa unustada ebaolulisemad. Kui oled valija, nõua oma esindajatelt just paremat tervishoiusüsteemi.
Kui sinust peaks aga saama järgmine rahvasaadik siis nõua valitsuselt uuringuid ja otsuseid, mis viiksid Eesti näiteks viie parimat arstiabi pakkuva riigi hulka Euroopas. Ok, sellel väitel on vist liigne iroonia maik juures. Ütleme siis parima hetkel võimaliku tervishoiusüsteemini just siin – Eestis. Loobu kiusatusest minna kaasa atraktiivsete demagoogiliste valija hanitamistega ning tegele tõeliselt eestlastele olulise probleemiga.
“Ei” kliki-magnetitest pseudoprobleemidele
Kui oled ajakirjanik, julge rohkem öelda “ei” lihtsalt klikke ja silmapaare toovatele seksikatele pseudoprobleemidele. Päri aru ja utsita võimulolijaid tagant ikka eelkõige nende probleemidega seoses, mis tegelikult ka olulised on – näiteks Eesti tervishoiusüsteemi uueks ja uhkeks loomine.
Lõpetuseks veel üks vanade aegade heietus. Noorematele võib see ulmena tunduda, aga uskuge mind, see on tõsi.
Kui mina väike olin ja haigeks jäin, siis pani ema mind voodisse ja helistas polikliinikusse. Olenevalt sellest, mis kell ta helistas, tuli arst kas samal päeval või järgmisel päeval haiget uurima. Arst tuli haige juurde. Vaatas patsiendi üle. Kirjutas vajadusel retsepte ning määras visiidiaja.
Fuuriad jätame kõrvale, aga midagi ehk vanasti oli?
Kui haige oli piisavalt tervenenud, läks ta määratud päeval polikliinikusse. Arst kontrollis, kas tõbi on taandunud. Kui ei, andis uued juhised, määras järgmise visiidiaja või vajadusel suunas eriarsti juurde. Eriarst tegi omapoolsed uuringud ja otsused ning suunas nende tulemustega tagasi põhiarsti juurde või määras kordusvisiidi aja. Vajadusel suunas põhiarst järgmise spetsialisti juurde jne.
Ma ei väida, et kõik oli perfektne. Registratuuris töötasid hirmuäratavad ennast täis fuuriad ja ruumid võisid olla külmad ja põrandad haisvad.
Midagi on aga ehk isegi ka nendest õudsetest aegadest õppida. Kas või see, et arst tuleks haige juurde. Mitte ei aetaks kõiki tõbiseid arsti ukse taha hinge vaakuma. Ei suurendataks tüsistuste riski (koormus ka meditsiinisüsteemile) tulenevalt sellest, et patsiendid jõuavad arsti juurde alles pärast omasoodu kulgenud põdemist.
