Rubriigi toob sinuni 

TTÜ professor: andmeid digitaalselt riikide vahel liigutada pole tehniline projekt, vaid Euroopa projekt

Eestist võib olla raske aru saada, kui palju me e-teenustest sõltume ja nendega harjunud oleme, kui mitte välismaal käia. Üle piiri asju ajades saab selgeks, et Euroopas usaldatakse veel ikka ainult paberit. Aga üle piiri e-teenuste loomine pole niivõrd tehniline töö, vaid “Euroopa ehitamise projekt”, ütleb TTÜ professor Robert Krimmer.

Once-only: kui andmed on olemas, ei peaks neid enam küsima

Krimmer on Tallinna tehnikaülikooli Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi professor, kes juhib üle-Euroopalist projekti TOOP ehk the Once-Only Principle Project.

Kui me oleme Eestis harjunud, et riik ei küsi meilt andmeid, mida juba teab – näiteks rahvastikuregistris olevat aadressi – siis paljudes riikides see veel nii pole. Ent TOOP projekt uurib veel kõrgema ambitsiooni võimalikkust: mis siis, kui samamoodi ühe korra andmete kogumise põhimõte kehtiks üle erinevate riikide?

“See ei ole tehniline projekt, vaid tüüpilises mõttes Euroopa projekt. Jah, muidugi, kui reaalseks andmevahetuseks läheb, on see muidugi tehniline projekt, mis tuleb teostada. Aga selle eelduseks on usaldussuhte loomine, et erinevates riikides olevatel avaliku sektori institutsioonidel tekiks sellise andmevahetuse üle mingi valitsemismudel,” rääkis Krimmer intervjuus Geeniusele.

Äriregistri andmed üle riigipiiri

Ei maksa arvata, et 8 miljoni eurose eelarvega projekti lõppedes selline andmevahetus töötab. TOOP hõlmab küll 21 riiki ja neist 51 seotud organisatsiooni, et Krimmer on teadlasena ettevaatlik: “Meil saab olema arusaam, kuhu suunas edasi peame minema.”

Praegu on projekti fookuses äriandmed. “Kui sa ettevõtte registreerid, siis sul on vaja küll registreerija isikuandmeid, aga need on tüüpiliselt juba avalikud. On teada, kes selle firma osakuid omab. Kui andmed on äriregistris ja avalikult kättesaadavad, on need avalikud. Nii et sellepärast on äriandmete vahetust lihtsam uurida kui näiteks terviseandmete puhul,” ütleb Krimmer.

Robert Krimmer on TTÜ professor. Foto: Klaus-Reiner Klebe

Tüüpiline näide võib olla see, kui ühes Euroopa riigis registreeritud ettevõtte tahab teises avada tütarettevõtte või filiaali, siis kas seda on võimalik teha digitaalseid andmeid usaldades.

Krimmeri sõnul on juba selgunud see, et väga palju mängib rolli see, kuidas riik üldse on struktureeritud.

“Eestis on asi üsna lihtne: meil on ministeeriumid, mis on ühel valitsemise tasemel ja ei ole mingit suurt näiteks regionaalset erinevust. Räägitakse küll riigiasutuste Tallinnast välja viimisest, kuid see ei anna neile teistsuguseid õiguseid või valitsemisala,” kirjeldab ta.

Teine lugu on näiteks Saksamaaga. “Saksamaal ei tohi üks linn olla liiga tugev. Nii on konstitutsioonikohus Karlsruhes, teised institutsioonid on ikka veel Bonnis, siis veel Frankfurdis, kõik see toimub pealinna Berliini kõrval. See on võimu jaotamine. Järgmine tase on liidumaade tase. See kõik Eestis puudub.”

Nii on väga lameda hierarhiaga riike nagu Eesti, aga ka palju keerulisemaga kui Saksamaa. “Ja võtame näiteks Šveitsi konföderatsioonis, kus iga kanton on tähtsam kui kogu riik. Kantonid võivad erinevaid reegleid sätestada, et olla üksteisest konkurentsivõimelisem. Kuidas selle kõigega tegeleda?”

X-tee otsevahetust Euroopas teha oleks mõeldamatu

Euroopa ei saa standardeid kehtestada riigisiseselt, ütleb Krimmer, aga saab kehtestada riikide vahel andmete liikumise protokolli, mis sätestab, mis andmeid on vaja liigutada, ent jätab lahti, kes mis struktuuri täpselt liigutab.

“See teeb asja palju keerulisemaks, kui võtta lihtsalt Eesti X-tee näide ja seda kopeerida. X-tee on küll väga nutikas, see väldib pudelikaelu ja ühendab erinevaid andmeallikaid, aga Euroopa koosnebki pudelikaeltest. Euroopal on vaja kohti, mis andmeid kontrollivad ja nende üle võimu omavad,” kirjeldab Krimmer, kuidas oleks mõeldamatu üle Euroopa erinevad asutused X-teega omavahel otse andmeid vahetama panna.

Isiklik kogemus piiriülese bürokraatiaga

Austriast pärit Krimmeril on endal isiklikud kogemused piiriülese bürokraatiaga. Juba kodumaal ühest kohast teise kolides nägi ta erinevaid ametiasutusi, “see on nagu Võrust Tallinnasse kolimine,” ütleb ta. Järgmisena sai ta sotsiaalkindlustusnumbri USAst, kui õppis New Yorkis, ning pärast seda kogemuse Poolast diplomaadina. Nüüd töötab ta Eestis.

“Nägin, et elu on tegelikult päris keeruline, kui tahad oma identiteeti ja minevikku teisele poolele tõestada. Ühes kohas võib sul olla suur usalduse määr kohalike ametiasutuste ja politseiga, aga kui sa oled võõras, on asi keerulisem.” Poolas kohtus ta oma tulevase abikaasaga, kes oli saksa kodanikuna elanud varem Prantsusmaal. Esialgu plaanisid nad sõlmida kooseluleppe, kuid Poola seadusandluses seda võimalust ei pakuta. “Olime mõlemad mitte oma kodakondsusega riigis, nii et lõpuks otsustasime abielluda. Kui sa oled võõrsil, on taandumine sellistele klassikalistele vormidele kõige lihtsam – dokumendivormid on ametnikele tuttavad, inimesed teavad sellist klassikalist kooselu registreerimise vormi nagu abielu.”

Kõik käib paberil

Aga kui Euroopa on teinud viimase 50 aasta jooksul palju jõupingutusi ühiseks tegutsemiseks – vaadakem kas või Euroopa Liitu – siis rohujuuretasandil tavalise kodaniku jaoks võib digitaalne koostöö tulem olla null. “Meil on koostöö riikide ja ametiasutuste vahel ainult paberdokumentidega,” rõhutab Krimmer. Dokumendid, mis näitavad mingit riigi usaldust isiku vastu, et see inimene on see, kes ta väidab olevat, on tema sõnul liigutatavad üle riigi piiride ainult paberil.

“On väga arenenud riike nagu Eesti, kus on digitaalne usaldus institutsioonide vahel näiteks X-tee näol või et inimeste aadressid on ainult ühes registris. Aga see ei eksisteeri teistes riikides,” ütleb ta. “Mõeldes juba kas või riikidele, kus on kaks riigikeelt, läheb asi keerulisemaks. Once-only põhimõtte poolest üsna arenenud riik nagu Belgia kasutab näiteks kahte erinevat standardit andmete jaoks vastavalt hollandi ja prantsuse keelele.”

Erinev arusaam andmekaitsest

Võib arvata, et see, kui lihtne on once-only põhimõtet rakendada, sõltub riigi suurusest. Väiksema puhul nagu Eesti on see lihtne, suure puhul nagu Saksamaa, on see keerulisem.

Krimmer ütleb, et väga palju sõltub samas ka andmekaitsereeglitest, mis on Euroopas paljuski pärit veel 80ndatest aastatest.

“Kui toona digitaliseerimine toimus ja kartoteegilt arvutitesse koliti, siis mõeldi andmekaitsele nii, et andmetele ligipääs peab olema piiratud. Andmed on hoitud eraldi. See tuli kartusest, et kui andmed on arvutis ja ligipääsetavad, on meil Suur Vend ja jälgimisühiskond. See oli nii-öelda trükimasina-ajastu andmekaitse,” räägib ta.

“Siis aga tulid riigid nagu Eesti, kel oli võimalus ilma kogu selle pärandita andmekaitsele tähelepanu pöörata. Asi ei olnud enam niivõrd andmete kontrollis, vaid läbipaistvuses selle kohta, kellel andmetele ligipääs on ja mis nendega teha saab. Kuigi tõsi on ka see, et ka Eestis ei saa täiesti integreeritult kodanik näha, kes kõiki tema andmeid vaadanud on ja see töötab ainult teatud üksikute registrite puhul piiratud kujul, oli see ikkagi edasiminek,” ütleb Krimmer.

“See on ikkagi mõtteviisi muutus. Saksamaal öeldakse, et kui andmeid ei jagata, siis on andmed kaitstud. Me oleme aru saanud, et see ei ole enam asjakohane,” ütleb Krimmer.