Oktoobris avastasid teadlased meie päikesesüsteemist esimest korda asteroidi, nimega ‘Oumuamua, mis ei pärine siit, vaid on meie kanti lennanud mõnest kaugemast tähesüsteemist. TTÜ dotsendi Vladislav Pustõnski sõnul on tegu äärmiselt suure sündmusega.

Pustõnski selgitas, et tegemist on esimese objektiga, mis väga suure tõenäosusega pärineb mõne teise tähe planetaarsüsteemist. Sellele viitab see, kuidas see liigub: liikumiskiirus on sel väga suur ehk see omab suurt energiat, mis tähendab, et see ei ole gravitatsiooniliselt päikesega seotud ja peab pärit olema mujalt.

Algselt peeti seda komeediks

Pustõnski märkis, et esialgu peeti keha komeediks, kuid vaatluste tulemusel selgus, et nii see siiski ei ole, kuna sel pole saba, mis omakorda viitab sellele, et see koosneb pigem kivimitest ja ei sisalda nii palju jääd nagu komeedid.

Seega on tegu esimese omalaadsega, mida inimesed on suutnud jälgida. Põhjuseid, miks päikesesüsteemiväliseid asteroidid siia aga nõnda harva jõuavad, on mitu. Üheks neist on see, et enne kui selline objekt meie kanti satub, peab see olema välja visatud enda planetaarsüsteemist mingi kauge tähe ümber. Väljaviskamiseks on vajalik suur energia, mida võib objekt saada ainult haruldase või katastroofilise sündmuse tagajärjel.

Selliseks sündmuseks võib olla näiteks kahe asteroidi kokkupõrkumine, mille killud laiali lendavad, või mõne asteroidi sattumine õigel ajal õiges kohas oleva planeedi lähedale. “Nende sündmuste tõenäosus on väike, seega asteroidide arv, mis lahkuvad planetaarsüsteemist, ei ole suur,” sõnas Pustõnski.

Teiseks põhjuseks on aga see, et päikesesüsteemi sisemine osa, kus me võime selliste objektide läbilendu näha, on väga väike, võrreldes tähtedevahelise kaugusega. Seega isegi kui selliseid asteroide satuks siia tihti, oleks tõenäosus, et mingi objekt lendaks just nii, et Maalt on võimalik seda jälgida, väga väike.

Pustõnski märkis, et seega on võimalik, et selliseid objekte satub siia tihedamini, aga need võivad olla lihtsalt liiga kaugel, et neid näha.

Kolmanda põhjusena tõi Pustõnski välja aga selle, et asteroidid lendavad lihtsalt nii kiirelt, et neid pole aega märgata. Näiteks jutuksolev asteroid jõuab Merkuuri juurest Saturni juurde vaid mõne kuuga, seega on teadlastel üsna vähe aega, et neid avastada. Ning mida kaugemale ja kiiremini objektid päikesest liiguvad, seda tumedamaks need muutuvad ja seda raskem on neid märgata.

Seega saab neid avastada vaid regulaarsete terve taeva vaatluste tulemusena. See asteroid avastati Pan-STARRS süsteemi abil, mille ülesannete hulgas on liikuvate objektide otsimine.

Hiiglaslik läbimurre teaduse jaoks

Pustõnski ütles, et sellise asteroidi avastamine on esimene otsene tõestus, et ka teistes päikesesüsteemides leidub asteroide, mis on meie päikesesüsteemis olevate objektide sarnased. Samuti on see esimene kord, kui saame uurida objekti, mis ei pärine meie kodukandist.

“Tegemist on väga kauge külalisega, meie selliseid siiamaani ei ole näinud,” ütles Pustõnski, kuid tõdes, et kahjuks saab seda uurida vaid väga piiratud aja jooksul, mis tähendab ka seda, et kuigi inimestel oleks tehniline valmidus saata seda uurima kosmosesond, siis reaalsuses võtaks sellise projekti elluviimine aga vähemalt 10 aastat aega ning selleks ajaks on asteroid Maast juba liiga kaugel.

Maad see kuidagi ei ohusta

“Mitte kuidagi,” sõnas Pustõnski, kui uurisime, kas asteroid ka kuidagi maad ohustab. Ta lisas, et see möödus meist 20 miljoni kilomeetri kauguselt ning jätkab nüüd kaugenemist.

Ta lisas, et loomulikult võivad tulevikus ka teised taolised objektid meid külastada, aga tõenäosus, et nad põrkuvad Maaga kokku, on tühiselt väike.