Rubriigi toob sinuni 

Krüptorahad ja masinõpe: 5 tehnoloogiatrendi, mis sellel aastal valitsevad

Hoolimata sellest märgist ei kipu inimesed bitcoine eriti kulutama ja see on selle üks suuremaid probleeme. Kui kurss nii meeletult kõigub ja kõik ootavad veel kasvu, hoiavad kõik oma bitcoinidest kinni ega lase seda ringlusesse. Foto: Scanpix/Reuters

Kui uus aasta algas kohe üsna rabavate turvauudistega levinud protsessorite turvariskide kohta, siis laiemalt võib 2018. aastaks prognoosida tehnoloogiatrende, milles võime oodata põnevaid uudiseid.

Isejuhtivad sõidukid, täpsemalt öeldes veokid

Foto: Daimler

Nägite seda uudist jõulude ajal, kuidas Tesla auto sõitis autonoomselt USA läänerannikult idarannikule, läbi linnade ja kiirteede, Los Angelese kodu juurest New Yorki keskele Times Square’ile, kokku ligi 4500 kilomeetrit? See oli lubadus, mille Elon Musk käis üle-eelmise aasta sügisel investoritelte välja ja näitas, kui enesekindel ta on Tesla sõidukite isejuhtivuse tehnoloogia osas. Kahjuks te seda uudist siiski näha ei saanud, sest oma lubadust Tesla ellu ei viinudki.

Pettumus Teslas aga ei tähenda, et 2018. aastal pole põhjust oodata läbimurdeid isejuhtivuses ja pigem tasub vaadata suurte ja “traditsiooniliste” autotootjate poole. Üks konkreetne valdkond on isejuhtivad veokid ja kuigi vara on oodata täiesti autonoomset rekkat, siis palju tõenäolisem on väga arenenud juhiabid. Näiteks Volvo demonstreeris mullu teatud autonoomiaga kaevandus- ja prügisõidukeid ning arendab aktiivselt ka tavalisi veokeid.

Omaette kategooria on platooning ehk veokite pool-autonoomsed kolonnid kiirteedel. Juba 2016 sõitsid üle Euroopa Daimleri, Volvo ka Scania sama tüüpi veokite kolonnid, kus inimene juhtis ainult esimest veokit, tagumised hoidsid oma pidurdamist ja kiirendamist üle wifi sünkroonis.

Sel aastal peaksime nägema esimesi reaalses elu pilootprojekte selliste veokitekolonnidega, kus aktiivne juhtimine toimub ainult esimeses sõidukis.

Bitcoini pidu jätkub, töö teeb ära Ethereum

Soome startup Denarium vermib kuldmünte, mille külge on kinnitatud ühe bitcoini privaatvõti. Foto: denarium.com

Bitcoin tegi möödunud aasta lõpus meeletu hüppe väärtuses, mis tõi samasuguse hüppe tähelepanus kogu krüptorahanduse valdkonda. Tähelepanu jätkumist on oodata sel aastal, kuigi 2018 ei too tõenäoliselt läbimurret Bitcoini kimbutavates probleemides – piiratud ploki suurus, mis teeb ülekanded kalliks ja aeglaseks. Miks siis Bitcoin ikkagi krüptorahade kuningas on? Sest see on neist kõige tuntum. Nagu ütles oma aasta prognoosis valdkonna asjatundja Ryan Selkis: “raha on reflektiivne vara, mis muutub seda väärtuslikumaks, mida suurem hulk inimesi seda ostab ja kasutab”.

Jaan Tallinna sõnul on Bitcoini ainus tugevus Ethereumi ees bränd. Ethereumi esindab Etheri krüptoraha, aga tähtsamana on see virtuaalne jagatud arvuti, mis “elab” võrgus. Just Ethereum on võimaldanud pooleteise aastaga puhkeda nn ICO buumil, millega igaüks saab anda välja oma krüptomünte ja koguda kapitali. ICOsid on kritiseeritud, kuna olematu või nõrga äriplaaniga ettevõtmised on kogunud sadu miljoneid kapitali, kui pole tegu olnud puhtalt pettustega, ja seetõttu võib ICOde fenomeni oodata 2018 õhust tühjaks jooksmine.

Samas on märke, et ICOde seas on ka rohkem sisuka äriplaaniga ettevõtmisi. Peale EstCoini, mis 2018 võib mingi kuju võtta, sõlmis näiteks aasta esimesel nädalal Eleringiga leppe ka elektrituru platvorm WePower, mis samuti ICOt korraldab.

Kui kogu krüptovaluutade valdkonnas on palju küsimärke majanduse, rahanduse ja juriidika osas, siis üldiselt valitseb konsensus, et krüptograafial põhinev ja ilma keskse osapoole usaldamiseta toimivad süsteemid on end igatahes tõestanud. Ainuüksi see, et Bitcoini turuväärtus on mitusada miljardit eurot ja keegi pole sellisest väärtusest hoolimata tehnoloogia fundamentaalselt katki teha, on oluline tõestus kestlikkusest (märkuseks: Bitcoine ja krüptorahaga on toime pandud pettusi ja vargusi, aga läbi börside ja muu tarkvara, mitte plokiahela kaudu).

Liitiumakude tehnoloogia on end autodes tõestanud

Uus Nissan Leaf jõuab Eestis müügile. Foto: Nissan

Elektrisõidukite vallas peab 2018 ootama suuri üllatusi, sest väga häid uudiseid prognoosida ei ole. Meenutame põhilisi väljakutseid nende kasutuselevõtul: liiga kõrge hind, liiga väike läbisõit ühe laadimisega ja liiga aher laadimistaristu.

Esiteks “soodsate”, korraliku läbisõiduga elektriautode turule tulek on takerdunud. Opel oma Ampera-e-d (teoreetiline sõiduulatus 520 km) sisuliselt Euroopas ei müü, väidetavalt on põhjus see, et auto tootmine ei tasu rahaliselt ära. Positiivset pole näha ka Tesla poolt, sest Model 3 (teoreetiline sõiduulatus 496 km) tootmisliinid ei tööta kaugeltki täisvõimsusel ja “soodsat” mudelit pole veel korralikult tarnima hakatudki. Ainus positiivne uudis on, et Eestis jõuab müüki uus Nissan Leaf (teoreetiline sõiduulatus 378 km).

Samas on selge, et liitiumakutehnoloogia on end tõestanud. BMW akuvaldkonna juht ütles, et kui esialgu seadis Saksa tooja akudele pikaajaliseks tervisenäitajaks 70% (aku mahutavus pärast aastatepikkust kasutamist), siis nüüd paistab see liiga konservatiivne ja tegelikult peavad akud auto 10–15-aastase eluea jooksul paremini vastu. Väga paljud autotootjad on kuulutanud välja oma mudelirivi “elektriseerimise”.

Hea märk 2018 kohta on ka see, et laadimisjaamu ehitatakse üha juurde. EL võttis vastu plaani, millega peaks uutel elamutel ja avalikel hoonetel olema laadimispunktid, erasektor ehitab ühiselt laadimisvõrgustikku. Ainus tume laik on veel Eesti ELMO laadijate tulevik, mis peaks 2018 saama uue operaatori. Kas see toob kaasa ka Euroopa standardis pistiku, pole teada.

Masinõpe igal pool

Ehk muutub 2018. aastal normiks mitte kasutada termini “tehisintellekt” ja selle asemel öelda “masinõpe”, sest see oleks täpsem ja ei juhiks tähelepanu kuhugi üliintelligentsete masinate maailma.

Kõikjal, kus on andmeid, on vaja neid analüüsida, ja andmeid tuleb meil pidevalt juurde. Seepärast võib näha 2018 palju uusi tehnoloogiaid, prototüüpe ja tooteid masinõppe kasutamisest – kuulakem kasvõi seda Google’i kõnesünteesi.

Üheks märksõnaks peetakse automatiseeritud masinõpet (AutoML), mis lihtsustatult öeldes annab võimaluse masinõpe tööle panna ilma vastava programmeerimiskogemuseta. See võiks ärirakendustesse – näiteks veebipood miljonite andmeridadega, mis kirjeldavad klientide oste – aidata masinõppe palju vähema vaevaga kaasa tuua.

Masinõpe võib olla ka vahend üha keerulisemaks muutuvas küberturvalisuses, kus selle abil saaks leida “auke” ja neid lappida. Eriti peen tehnoloogia on generative adversarial network (GAN), kus sisuliselt pannakse üksteise vastu töötama kaks närvivõrku. Üks püüab reaalsete andmete põhjal luua kunstlikke, võlts-andmeid, nii edukalt kui võimalik. Teine püüab jälle päris-andmeid võltsidest eristada. Tulemuseks on tehnoloogia, mis võiks ühest küljest suuta näiteks väga hästi luua sünteetilist inimkõnet või fotosid, teisalt jällegi seda päris asjast eristada.

Kuidas päästa oma nägu

Hiinlane maksab KFC restoranis tellimuse eest näoga. Foto: Reuters/Scanpix

Näotuvastus on üha laiemalt igapäevases kasutuses. Hiinas, kus ühiskondlik tundlikkus privaatuses osas on madalam kui läänes, kasutatakse näotuvastust väga laialt nii julgeolekus (turvakaamerad) kui isegi igapäevastes rahaasjades. Alipay on juba testinud näopõhist makset: naerata ja arve on makstud. Apple ehitas samal ajal keerukama näotuvastuse oma viimasesse telefoni, iPhone X-i sisse.

2018 näeme näotuvastuse palju laiemat rakendust ja uusi tehnoloogiaid täpsemaks tuvastamiseks ning andmete kasutamiseks. Näiteks võib eeldada, et telefonide seas muutub näo-biomeetria kasutamine iPhone’i eeskujul levinuks.

Varem või hiljem tuleb ka mõni suurem tagasilöök, mille käigus saab selgeks näotuvastuse puudused. Kui keegi imiteerib teise inimese näokujutist, saab ta sellega tema identiteedi kaaperdada, inimene ei saa ise aga oma näo kujutist lihtsasti muuta (nagu kasutaja nime infosüsteemis). Selles mõttes on näotuvastus veel ohtlikumgi kui sõrmejäljetuvastus, sest avalikult ringi käies saame me üldjuhul vältida oma sõrmejälgede kõikjale jätmist. Moodsates suurlinnades (eriti läänes, kus on muide vastasseis islami näokatte niqābi vastu) ei ole aga võimalik sisuliselt oma nägu varjata.