Rubriigi toob sinuni  Sponsor

Kas virtuaalsed riigid on ajutine veidrus või meie kõigi tulevik?

Foto: The Times of Wirtland / kuvatõmmis

Kõik teavad, et Eesti on e-riik, meil on kõik asjaajamine elektrooniline ja wifi igal pool, nagu inimestele meeldib liialdada. Lisaks on meil e-residendid, kelle arv vaikselt, aga selgelt kasvab.

Me oleme nüüd seadnud endale ülesandeks, et peame välismaal elavaid eestlasi rohkem siduma Eestiga – füüsiliselt pole see võimalik rohkem kui “Talendid tagasi” kampaania laadsed üleskutsed, aga neid saab siduda Eestiga virtuaalselt.

Võib jääda mulje, et me oleme tõeline virtuaalne riik, maailmas esirinnas. Siin me aga eksime, maailmas on olemas kümneid rohkem või vähem tõsiseltvõetavaid virtuaalseid riike, kus kõik on täiesti virtuaalne ja ühisnimetaja on neil see, et ühelgi neist ei ole enda territooriumi rohkem kui mõni räkk kuskil serveriruumis.

Kas riik saab olla ilma maalapita?

Paljud lugejad tahaks siin vast pidurit tõmmata, sest siin oleks õige aeg küsida, et mis on riigi definitsioon? Ühest definitsiooni aga riigil ei ole, oleneb kas vaadata juriidiliselt, sotsioloogiliselt, poliitiliselt või hoopis mõne muu mätta otsast. Aga kui igast definitsioonist jätta välja sõna territoorium (mida muide igas definitsioonis ei olegi), siis suudavad need virtuaalsed riigid sellele vastata küll. Päriselus ja poliitikas on muidugi kõige selgemaks riigi definitsiooniks tunnustus teiste riikide poolt. Sellega on virtuaalsetel riikidel aga veel probleeme.

Mis aga need virtuaalsed riigid on, millest jutt käib? Sel nädalal ületas üks veidramaid, aga ka rahvarohkemaid virtuaalseid riike Asgardia uudistekünnise, teatades kavatsusest saata kõik enda kodanikud kosmosesse. Kuna tegu on virtuaalse riigiga, siis kavatetakse seda teha mõistagi… virtuaalselt.

Esimene tõeline kosmoserahvus

Asgardia, ametliku nimega Asgardia Kosmosekuningriik, on virtuaalne rahvus, mis loodi alles eelmise aasta 16. oktoobril ja mille ülleks eesmärgiks on inimkonna koostöö ja ülemaailmse rahu edendamine. Aluse pani sellele Vene teadlane Igor Ašurbeli ja asgaardlastel on oma kalender (13 kuuga, lisakuu nimi on mõistagi Asgard, igas kuus on 28 päeva), parlament ja selle valimised ning praeguseks üle 200 000 kodaniku.

Ja kuna nad on mingil põhjusel väga huvitatud kosmosest, siis saadavad nad enda riigi lipu, põhiseaduse ja andmed enda kodanike kohta kosmosesse. Kahjuks veel siiski ainult andmed, mitte näiteks virtuaalselt inimeste teadvuse. Pardale lubatakse mahutada virtuaalselt kuni 1,5 miljonit kodanikku, nii et sinu jaoks veel ruumi on, kui soovid riigi kodanike reaga liituda. Muide, topeltkodakondsus on neil täiesti lubatud, nii et Eesti passi PPA-sse ära viima ei pea.

Kodanike kosmosesse saatmise põhjustest on raske aru saada ja pigem on tegemist maineprojektiga, sest 40 tunni jooksul pärast selle uudise teatavakstegemist sai Asgardia juurde üle saja tuhande avalduse, kes kõik tahtsid virtuaalse riigiga liituda.

Kui Asgardia näol on tegemist veidrusega, siis teine tuntum ja ehk märksa tõsiseltvõetavam virtuaalne riik on Wirtland, mis loodi juba 2008. aastal ja mille kõige tuntumaks kodanikuks on tuntud vilepuhuja Edward Snowden.

Wirtlandi mündid, kus on kenasti ka wirtland.com veebiaadress peal. Ei mingit Bitcoini.

Wirtland kui virtuaalse riigi eksperiment

Wirtlandi puhul on selgelt tegemist eksperimendiga, et näha, kas virtuaalne riik ilma territooriumita kui selline saab toimida või mitte. Kõik muud riigile omased tunnused on neil olemas, alustades lipust ja kodanikest (witizenid, keda on üle 5000) kuni ja plastikust ID-kaardini välja. Neil on ka oma raha, päris mündid ja postmargid. Ja hümn, mille pealkiri “Watch What Happens” võtab väga hästi kokku selle riigi ideoloogia.

Praegu valitseb Wirtlandi kantsler, aga siht on parlamentaarse demokraatia suunas. Kodanikuks saab avalduse alusel astuda igaüks, kes on vähemalt 18 aastat vana.

Aastal 2010 proovis Wirtland endale osta Nauru käest väikest saarekest Vaikses ookeanis, sooviga saada endale ka territoorium, kuid siis neil see ebaõnnestus. Pärast seda on Wirtlandi hoog raugenud, kuigi nende ajaleht (virtuaalne muidugi) The Times of Wirtland ilmub regulaarselt edasi.

Täna veidrused, aga homme?

Selliseid virtuaalseid riike, mille keegi on enda magamistoa arvutis loonud, on veel palju ja mõned neist on veel uudistekünnist ületanud. Näiteks Globaalne rahuriik või  Ezarki kungingriik. Üks on aga selge, täna need veel tõsiseltvõetavad alternatiivid pärisriikidele ei ole. Väikeseid isehakanud riike, millel aga on ka mingi nõue territooriumile, neid on sadu.

Küll aga võivad need olla globaliseeruvas maailmas peagi tõsiseltvõetavad. Piisab lihtsalt mingist suurest päästikust, mis inimestele annaks põhjust nende juurde tulla. Nagu näha, võimalus enda andmeid asgaardlasena kosmosesse saata mobiliseerib kümneid tuhandeid inimesi loetud tundide jooksul.

Kui aga põhjus selleks on tõsisem, tõenäoliselt mingit liiki globaalne probleem, mille lahendamisel tavariigid eriarvamuste tõttu kokkuleppele ei jõua, siis võiks virtuaalsete riikide rahvaarvud küündida miljoniteni ja nendega tuleks juba pärisriikidel arvestada.