Rubriigi toob sinuni  Sponsor

Internetita Netflix ja Kuuba kraapekaardid: reisimees Ivo Tšetõrkin jagab tehnoloogilisi reisinippe

Ivo Tšetõrkin. Foto: Stina Kase

Ivo Tšetõrkin on mees, kes hingab reisimise rütmis. Ta elas aasta otsa Amazonase vihmametsas ja on pea 10 aastat korraldanud pikemaid ja lühemaid Lõuna-Ameerika ekspeditsioone. Nii viibki ta inimesi paikadesse, kus vahel ei ole isegi mitte elektrit, rääkimata internetist. Äsja naases ta koos kaheksa reisikaaslasega paarinädalaselt reisilt Kuubale.

Kõikide reiside käigus on tekkinud ka hulgaliselt tehnoloogiaga seonduvaid nippe, mis võivad reisiarmastajatele kasulikuks osutuda.

Ma korraldangi rännakuid pisikestele gruppidele, aga need ei ole sellised tavalised reisid, pigem on need sellised väikese pundi elamusreisid,” ütles Tšetõrkin. “Reisil käimine ei ole see, et käisin kusagil ära ja nägin midagi. Meil on meeli palju rohkem ja reisimisel tähtsustatakse nägemist liialt üle,” ütles ta ja rääkis loo Kuubal kohatud autost, mis seal mail 30 aastat iga päev taksot sõitnud on.

“Ei saa nii, et vaatad, näe, vana rümakas, teeme pilti, on ikka elu! Sa pead sellesse Mossesse sisse istuma, tajuma iga keharakuga, mis tunne on läbi linna kihutada autos, mille kõik neli ratast vaatavad eri ilmakaartesse, kus loomulikult ei ole mingeid turvavöid ja mis igas kurvis suudab tänu kerelõtkudele võtta erineva kuju,” ütles ta.

Grupiga liigeldigi ringi 1952. aastast pärit Chevrolet bussiga, kus on kaks vastamisi asetsevat pinki ja ei midagi muud. Sellises antiikses sõidukis viibides tekib vast igal sotsiaalmeediaga sina peal oleval inimesel soov hulk fotosid oma Instagrami profiilile laadida või “Vaata  kus me oleme!” kilked läbi Facetime videokõne kodustele edastada.

Telefon peab jääma kotti

“Kui sa oled reisil, pead sa end välja lülitama oma tööst ja teinekord ka perest. Hea toon on see, et me jätame mobiili koti põhja. Loomulikult võid sa kodustele teada anda, et sinuga on kõik korras, aga ole hea, tee seda teiste eest salaja. Kui me oleme seal samas bussis, joome Cuba Libret, mängime kasvõi hundimängu [seltskonnas mängitav rollimäng, kus tuleb tegelaste käitumise põhjal ära arvata, kes on paha ja kes on hea – toim.] ja keegi hakkab seal siis telefonitsi õpetama serveri kaablite paigaldust, tõmbab see teised ka lainest välja,” ütles ta.

Tšetõrkin täpsustas, et telefoni kasutamine loomulikult keelatud ei ole, kuna see on tänapäeval seade, millega tehakse palju enamat kui helistamine – väga paljudel on telefon ka fotoaparaat ning selle kasutamine reisil on tema sõnul täiesti sobiv. “Kuubal oli meil kaasas meie uus reisijuht, Karmen, kes on 26-aastane. Ta ütles, et oli kaks nädalat järjest ilma internetita vist viimati kuuendas klassis ja ehkki see võib kõlada totralt, on see tunne tegelikult võimas,“ ütles ta ning soovitas igaühel meenutada, kas ja millal ta viimati kaks nädalat järjest “võrgust väljas” on olnud.

Loomulikult pääseb Kuubalgi soovi korral internetti. Kioskitest on võimalik osta kraapekaarte, kus tund aega interneti aega maksab kaks dollarit. Kaart annab õiguse kasutada pargis olevat avalikku wifi-võrku. Samas on kaardid tihtipeale otsas ning kohalikele pole ka hind kuigi soodne – kaks dollarit tunnis interneti eest maksta riigis, kus näiteks õpetaja palk on 25 dollarit, ei ole just naljaasi. “Ilmneb, et ka Eesti inimestele on tegelikult väga värskendav ja uus kogemus olla kaks nädalat netist sunniviisiliselt eemal. Isegi kui sa oled kusagil välismaal ja okei, roamingu eest ei viitsi maksta, hostelis ja kohvikus ikka on nett, kus saad pilte üles laadida, siis Kuubal seda ei ole. Selline sunnitud netipuhkus on täitsa tore,” sõnas Tšetõrkin.

Samas ei ole sellistes paikades reisimine täielikult tehnoloogiavaba. Tšetõrkin kasutab mõlemas oma põhilises reisipaigas, nii Peruus kui ka Kuubal, aktiivselt offline-kaarte rakendusest Maps.me. “Peruus on mul vaja seda kasvõi selleks, kui ma sõidan öises Limas tundmatusse või kaugemasse kohta taksoga. Sellises kohas pead sa teadma, kuhu sa lähed, sest kui taksojuht saab aru, et see gringo ei saa eriti aru, kus ta viibib, võivad mõnedel neist tekkida ideed. Ta võib teha valepöörde ja sul võib minna veidi kehvemini,” ütles ta.

Kuubal on kaartidest kasu ka tänaval autoga sõites, kuna viidad seal enamasti puuduvad. Ainult GPSist ei ole ka seal kasu, kuna Kuubal võib signaali ja kaardi täpsusega kohati kehv lugu olla. Sestap kombineerib ta seal liikudes paberkaarti, Maps.me kaarte ning kohalike käest küsimise võimalust. Kusjuures viimase puhul ei ole mõtet kohalikele GPSi ekraani näidata, pigem osatakse seletada sulle seda, millise puu juurest paremale pöörama peaks.

GPS ei pruugi aidata ka metsas – vähe sellest, et puuvõra GPSi signaali segab, ei pruugi kaardile kantud tee olla alati tee. “Mul on olnud au käia teel, mis on kantud Google Mapsile, kuid tegelikult on see tee matšeetesälk puul iga 300-400 meetri järel. Meie inimene eksib selle peal kindlasti kohe ära,” ütles ta.

Mädanev kellarihm ja eksinud giid

“Mul oli igavesti uhke Suunto käekell, kus on GPS peal, aga paraku ta reo seal metsas ei levi. Ja Amazonase keskkond on nii intensiivne, et kõik kõduneb ja mädaneb seal metsas ära. Meil oli kaamera küljes uhiuus roostevaba kruvi, mis hoidis mikrit kinni ja see läks esimese päeva õhtuks rooste. Ja selle Suunto kella kummist rihm mädanes mul poole aastaga ära,” ütles Tšetõrkin.

“Samas on ta mind korra päästnud, sellepärast et meie giid eksis ka ära ja mul oli vaja selle pealt kompassi vaadata. Päike on enamuse päeva seniidis, pilvekatte taga ning sina oled all puuvõrade varjus,” ütles ta ning märkis, et sellises olukorras navigeerida lihtne ei ole. “Tegelikult ei ole mitte ükski märk looduses nii selge ja ühene, et sa ainult selle järgi selgeks saad, kuhu minna. Nagu üks inimene mul “Reispassi” saates ütles, et kui sa oled metsas eksinud, siis otsi puude pealt sammalt. Sest sambla vaatamine rahustab.“

Kuidas üldse seadmeid vihmametsa tohutu niiskuse eest kaitsta? Ka siin on Tšetõrkinil väga lollikindel lahendus, mis välistab muuseas veekindlad kotid ja ümbrised, kuna temperatuuri muutudes tekib nende sisse kondents. “Kui sul on tavaline peegelkaamera, mis ei ole veekindel ja objektiiv läheb seest uduseks, siis on hästi lihtne. Paned ta korraks päikese kätte ja ta tõmbab kohe kuivaks” sõnas ta. “Ma ei korralda ainult reise, vaid ka visuaal-antropoloogilisi uurimisretki, mis viivad veidi kaugemale ja veidi kauemaks, ning siis peavad ikkagi ka muud töövahendid, laptopid ja muu, ligi olema.”

“Näiteks käisime koos fotograaf Kaupo Kikkasega pikemal ekspeditsioonil Momoni jõel ja korraldasime külas projekti, mille nimeks sai “Minu ainus foto”. Võtsime kaasa lisaks oma tavakamale ka fotoprinteri, fotopaberi ning generaatori ja tegime külas kõigist, kes soovisid, pere- ja portreefotod, siis printisime need välja, tegime fotonäituse ja kinkisime pildid asjaomastele.”

Telefonilevi pole? Kasutame raadiosaatjat! Millel ka levi pole.

“Meil on Peruu Amazonases nii-öelda baaslaager või lodge, kus ainukene kommunikatsioon välismaailmaga on lühilaineraadio ja ega seegi seal liiga hästi ei levi,” ütles Tšetõrkin ning selgitas, et tavaliselt on side kaks korda päevas ning siis püütakse edastada infot, kas kõik on korras või on vaja täiendavaid varusid lähedalt külast käiva vana puust liinilaevaga juurde saata. Säärane lihtne toiming tegelikult võtab aega vahel mitu tundi.

“Sa võtad selle kokkulepitud sageduse, aga see sagedus ei tööta, sest seal on mingi ragin. Ja enne ei tohi teisele sagedusele üle minna, kui teine pool pole aru saanud uue sageduse numbrist. Meil oli vaja üks telefoninumber edasi anda. Ja teine pool kordab seda numbrit  meile vastu. Räägidki et Uno! Uno. Ocho! Ocho.  Kui meil oli peaaegu see telefoninumber öeldud ja tundus et kõik toimib, siis auto aku, mille pealt meil see asi töötas, andis otsad ja kogu nali algas otsast peale.”

Salajased satipannid ja käest kätte liikuv Netflix

Iquitos on maailma kõige suurem linn, kuhu ei vii mitte ühtegi teed. Linna on võimalik pääseda mööda jõge või lennukiga. Sellest hoolimata elab seal linnas 400 000 inimest. Iquitosesse ei tule mitte ühtegi kaablit kiire internetiühendusega, vaid bitid jõuavad linna läbi satelliitühenduse. Nii juhtubki, et päikesepaistelise ilmaga on internet kole aeglane, kuna kõik on korraga võrgus, pilvistel päevadel pole sedagi.

Mõnevõrra sarnane olukord on ka Kuubal, kus ligipääs internetile on piiratud. Sellest hoolimata vaadatakse seal kõiki uusimaid seriaale ja filme, mis võrgus liiguvad. Kuubal on selline süsteem nagu El Paquete. Kuna satelliiditaldrikuid inimesed omada ei tohi, jõuavad antennid salakaubana riiki ning inimesed ehitavad endale näiteks veetünni sisse satelliittaldriku ja satelliitside vastuvõtja ning asuvad äri tegema.

“Sa tõmbad endale alla kõik need viimased seriaalid, paned need kõvaketta peale ja siis käid mööda oma tuttavaid, kes kopeerivad kogu selle paketi endale. El Paquete tähendabki, et see on nädalane pakett kogu viimase kamaga. Tõmbad oma Netflixi alla ja lähed linnapeale müüma seda. Ja nii jõuab kõigile paariteistkümnele miljonile inimesele kogu see värk kätte. Offline-internet väikese nädalase viitega, aga mis siis, sa vaatad oma Netflixist ka asju ju väikese viitega. Inimesed on leidlikud ja kaablite puudumine ei tähenda mitte üheski maailma nurgas seda, et info ei liiguks – olgu Amazonase vihmametsas või Kuuba düstoopilises ühiskonnas.,” ütles Tšetõrkin.

Vaata kõiki selle rubriigi artikleid