Rubriigi toob sinuni 

Loodusfotograaf Remo Savisaar alustas karjääri kaameraga, mis maksis 26 000 krooni

Loodusfotograaf Remo Savisaar. Foto: erakogu

Kes: Loodusfotograaf Remo Savisaar
Asukoht: Tartumaa
Üks sõna, mis kõige paremini kirjeldab, kuidas te töötate:  Efektiivselt
Arvuti:  Kokkupandud PC, Intel Core i7-6700, GTX 970, 16 GB mälu
Telefon: Ajutiselt üks vana Samsungi telefon, mille mudelinumbritki ma ei tea

Kuidas teist fotograaf sai?

Kui me võtame fotograafi, kui ameti, siis see elukutse tekkis ajapikku, mil mu tööd hakkasid müüma. Oli näha, et piltidel läheb aina paremini. Tellimusi ja avaldamisi ajakirjades ning ajalehtedes tuli üha rohkem. Niimoodi vaikselt sai minust elukutseline fotograaf. Pildistamise huvi on mul koguaeg olnud. See on loomulik, et kui sul tuleb mingi asi hästi välja ja tegeled sellega süvitsi, võib saada sellest ka sinu töö, mida naudid.

Millega ta enne fotograafiks hakkamist igapäevast leiba teenisite?

Tegin kujundustöid, trükiseid ja veebi. Sealt see huvi fotograafia vastu edasi kasvas. Esmalt sai pildistatud kõike, mis huvi pakkus. Ühel hetkel jõudis see välja looduseni ja tärkas huvi ka looduse vastu, et mis või kes see on, mida ma pildistan. 15 aastat tagasi oleks ma osanud nimetada ehk 20 erinevat linnuliiki, täna jääb suurusjärk 500-700 kanti.

Nimetage kolm olulist asja, mis teie töölaual on.

IPS-paneeliga monitor, välised kõvakettad ja telefon.

Mis on teie kõige olulisem töövahend?

Peegelkaamera, mark ei mängi rolli. Tänasel päeval on kõik profikaamerad tasemel, muidugi oskusi on vaja, et ainuüksi kaamerat pimesi ja kiirelt käsitseda. Oskaja, kes pilti näeb, võib teha tasemel fotosid ka nn seebikarbiga. Ma ei ole ühte usku, et ainult Canon ja ei midagi muud. Kaamera on vaid tööriist.

Rebasekutsikas nautimas soojal kivil peesitamist. Foto: Remo Savisaar

Kui on kaamera, siis peab ka optika olema. Aastate jooksul olen objektiive varunud kokku seitse või kaheksa. Alates makroobjektiividest ja lõpetades pikema teleobjektiiviga. Abivahendeid, näiteks ujuvvarje, varjetelgid ja muu säärane kuluvad samuti marjaks ära. Ja muidugi auto, et pääseks kodust ka kaugemale.

Olen saanud selgeks, et talvel paukuva pakasega ei ole mul mõtet oma diiselautot väga piinata. Elan sellises kohas, kus saan pildistamiseks kodust minna välja ka jala. Kõnnin selleks teinekord maha 15-20 kilomeetrit. Kui ma elaksin linnas ja läheksin tiirule nii, nagu ma praegu jalgsi lähen, kaamera käes ja fotokott seljas, siis tõmbaks see linnas kohe soovimatut tähelepanu.

Millise kaameraga alustasite oma karjääri?

Alustasin 2005. aastal, mulle pakkus huvi üks fotokonkurss, proovisin üht pildiideed oma Olympus 720 ultrazoom seebikarbiga realiseerida aga ma ei saanud seda tehtud. Tehnikast jäi vajaka. Tegin investeeringu ning ostsin peegelkaamera Canon 20D, mis maksis toona 26 000 krooni.

Tänasel päeval saab alustada märgatavalt soodsamalt, seesama kere on järelturul hinnaga 50 eurot. Uue kaameraga sain aga idee realiseeritud ja läks ka nii, et see pilt tõi fotokonkursilt preemia. See oli tore motivatsioon!

Alustades leidsin, et minu fotode üheks väljundiks võiksid olla ka mõni rahvusvaheline pildipank. Seal oli nõue, et pildid peavad olema vähemalt kaheksamegapikslised. Kui olin kaamerat otsimas, siis olid valikutest sõelal Canon 20D ja Nikon D70, Nikonil oli kuus megapikslit ja Canonil kaheksa, seetõttu sai valitud Canon. Pildipankades on megapikslinõue endiselt alles aga tänapäevastel kaameratel on kõigil megapiksleid üle nende nõuete.

Kas teie põhiline töötasu tuleb pildipankadest?

Ei, pildipangad kahjuks enam ei tööta. Veel kümmekond aastat tagasi töötasid pildipangad niimoodi, et need fotograafid, kel oli seal üleval 20 000 kuni 30 000 tasemel pilti, teenisid tänases mõttes meeletuid summasid. Mina pole neid vilju aga kunagi maitsta saanud, sest toona ma alles alustasin. Praegu tuleb sealt marginaalne tasu, odavpildipankade tulek on hinnad alla löönud. Põhiline töötasu tuleb piltide otsemüügist, fotokoolitustest, esinemistasudest, loodusõhtutelt, giiditööst ja artiklite kirjutamisest.

Värvikas päikeseloojang läbi vihma, Kõpu poolsaarel, Hiiumaa rannikul. Foto: Remo Savisaar

Kus on teie põhiline tööpõld?

Põhiliselt kodu lähedal Tartumaal. Hea koht on see, kuhu jõuan ruttu, maksimaalselt tund autosõitu. On olnud ka perioode, kus pildistatav asub kaugemal, kus päevakilometraaž jääb 300 juurde. Näiteks käisime sõbraga regulaarselt Ida-Virumaal habekakku otsimas. Sinna sõidud olid väga kulukad. Õnneks on Eesti piisavalt väike.

Olen ka välismaal pildistanud aga südamelähedane on just Eesti loodus. Olen pildistamas käinud Islandil, Baikali ääres, Hispaanias, Gruusias, Lapimaal ja mujalgi. Mõned mõtted on veel, et kuhu tahaks minna, aga need on kulukamad reisid ja nõuavad enam planeerimist.

Kas kannate pildistama minnes sülearvutit alati kaasas ja töötlete pilte kohapeal?

Sülearvuti on kaasas vaid siis, kui viibin pikemalt kodust eemal. Pildid laen arvutisse enamastu õhtul, kuid töötlemise peale suurt aega ei kulu, sest loodusfoto on autentne ning manipulatsiooni või lõika-kleebiga ma ei tegele.

Paraku on ka neid, kes selliste pettustega tegelevad, lisades oma piltidele näiteks lumesadusid, teistsuguse tausta, väänates värve ja mida kõike veel. Eks seda võib ju teha, aga loodusfoto puhul tuleks selline töötlus kindlasti ära märkida, et vaatajat mitte petta.

RAW-pilti konvertides või siis töödeldes teen fotost kolm versiooni, üks on trükifail TIFF-is maksimaalses kvaliteedis. Kui tuleb pilditellimus, siis on see juba olemas ja saan selle kiirelt üles laadida või tegemisse anda. Teine versioon on blogi jaoks, kus on peenike must raam ja signatuur ning kolmas on Facebooki jaoks.

Millist pilditöötlustarkvara kasutate?

Photoshopi ja Canoni enda vabavaralist tarkvara, Digital Photo Professional.

Praegu räägitakse palju, et tehnika arengu tõttu pole paljudel inimestel enam vahet, kus nad oma tööd teevad. Mida te sellest arvate?

Mulle meeldib see oma töö juures väga, et võiksin seda igalt poolt teha. Mul on väga kahju, et mu elukaaslasel ei ole sellist vabadust. Tahaksin seda väga nautida, võiksin olla kus iganes ja saan kõik üle interneti tehtud.

20 aastat tagasi pildistasid fotograafid filmile, lasid need ilmutada, valisid pildid välja, markeerisid ära ja saatsid laiali, et need jõuaksid toimetusse ja ajakirjadesse.

Kui mu elukaaslase töö seda võimaldaks, siis ma ei viibiks kodus nii palju. Reisiksin rohkem ringi, kaugtöö mõte meeldib mulle väga.

Kuidas näeb teie jaoks töörutiin välja? Kas teil on nippe ja nõuandeid, kuidas sellest vabaneda?

Vaiksemal ajal, kui mul ei ole käsil kindlat pildiprojekti, kulub mul hommikune aeg e-kirjade lugemise ja vastamise peale, niisamuti kolleegide värskete pildipostituste vaatamisele, minu oma blogi ja Facebooki-sissekande tegemisele, uudiste ja Facebooki ajajoone kiirele ülevaatele.

Pärast lõunat, kui aeg lubab ja ilm on soodne, suundun enamasti loodusesse. Samas tuleb ette ka aegu, kus ma ei jõua pildistama suisa nädal või kaks, olles hõivatud arvutis tehtavate töödega. Nädalavahetuse püüan hoida oma pere tarbeks ja siis ma e-kirjadega suurt ei tegele.

Teine ja pildistamise mõttes kiire aeg on aga kevad või siis, kui ma mingit loomaliiki jälgin. Siis on tavaline rutiin see, et juba enne päikesetõusu olen väljas ja alles pärast loojangut jõuan tagasi. Aga see on karm aeg, mis enamasti pikalt ei kesta.

Niisamuti giiditöö, kus teinekord nädal-kaks järjest igal hommikul enne valget juba väljas oleme. Suvisel ajal tähendab see äratust poole kolmest ning öine uni on siis napp kolm tundi, kui sedagi. Keset päeva, kui päike on kõrgel ja valgus terav, saab õnneks paar tundi puhata.

Kui oluline on teie jaoks Facebooki-postituste like’ide arv?

Kui panen pildi üles ja vaatan, et like’e ei ole siis teeb nõutuks, aga neid like’e ma muidugi taga ei aja. Tore on näha, et inimestele läheb pilt korda, see annab signaali, millised pildid inimestele eriti meeldivad. Ideaalis sooviks näha, et kõik postitatud pildid on populaarsed.

Kui pildil on alla 200 like’i, siis ei ole see korralik tulemus. Keskmiselt on igal pildil 300-500 like’i. Vahest on mõni rahvusvaheline staar pilti ka edasi jaganud ning seal on saanud üks pilt üle miljoni vaatamise.

Loojanguhetk Tahnuka poolsaarel, Hiiumaa rannikul. Foto: Remo Savisaar

Kas olete puutunud kokku sellega, et keegi varastab teie pildi?

Neid on harva tulnud ette, viimase aasta jooksul meenub vaid üks juhtum. Aga kui mõni ettevõte võtab pildi ja kasutab, siis see teeb pigem heameelt. Kostitan neid siis arvega. Vestlust, et miks nad nii tegid ei ole, vaid saadan arve ning mitme isiku poolt allkirjastatud dokumendi, kus on fikseeritud ja kirjeldatud antud pildi kasutus.

Kui näen, et on mindud ülekäte, siis saadan välja nn trahviarve, kuid üldjuhul küsin sel juhul piltide eest tavapärast hinda. Sellistel puhkudel on vabandatud, aga kõik arved on alati tasutud saanud.

Kui palju e-kirju päevas saate ja kuidas neis korda peate?

Sellele on raske vastata, mul on meilide saabumine ära kategoriseeritud. Mul on kolm last ja kõigi nende puhul lähevad lasteaiast tulnud kirjad eraldi kaustadesse. Blogikommentaarid ja kõik muu on samuti eraldi kaustades.

Päevas laekub mulle kusagil 40-60 e-kirja. Kirju, millega pean tegelema, mis ootavad vastamist, on päevas kaks kuni kaheksa. Kategoriseerimine lihtsustab protsessi. Ma ei kiirusta meilidele vastamisega, kui tegu ei ole just kirjaga või tellimusega, millega on kiire. Seega tuleb ette ka olukordi, kus vastan alles päeva või kahe pärast.

Nimetage üks tehnikavidin, mille mõttekusest te aru ei saa ja mida ebavajalikuks peate.

Raske öelda. Võib-olla sammulugeja? Kas on oluline näha, kui palju samme oled päevas teinud? Mulle tundub see natuke mõttetu. Eks ta kasutajates hasarti ja motivatsiooni tekitab. Homme astun rohkem, kui täna!

Millised äpid on teie telefonis kõige olulisemad?

Telefon on mul oluline töövahend aga mul sai hiljuti tööleping nutitelefoniga läbi ja ma ei ole jõudnud veel uut soetada. Praegu kasutan vana Samsungi panni. Mul oli Nokia Lumia 1020, mil oli megapiksleid rohkem, kui mu fotokaameral. Tasemel optika ning võimas pildikvaliteet. Seal oli minu jaoks kõik olemas.

Olen ekraani poolest vaadanud Samsungi Note 8 peale, kaamera osas on Google Pixel arvestatav kandidaat, iPhone ei ole päris minu teema, ei tea veel, mis telefoni järgmiseks ostan.

Nutitelefonis olid olulisel kohal e-kirjade lugemisvõimalus, pildistamise võimalus, Instagram, Here Maps, Foursquare ja Endomondo.

Facebook, Instagram, Twitter või hoopis oma blogi, miks?

Facebooki hakkasin kolm aastat tagasi pilte peegeldama. Algselt postitasin Facebooki blogi lingi, aga nägin, et algoritmi tõttu said lingitud viited palju vähem like’e, läksin siis ümber sellele, et hakkasin pilte sinna otse postitama. Vahe oli märgatav.

Instagramis olen peamiselt hoidnud selliseid nn köögipoole pilte. Minu jaoks on tüütu see, kui mõni inimene on Facebooki loonud enda isikliku ja siis nn artistikonto ning jagab igat artistikontolt tehtud postitust isiklikult kontolt edasi.

Randtiir loojangupäikese sillerduses, Hiiumaa rannikul. Foto: Remo Savisaar

Facebookis on ka erinevad grupid, kus mõne fotograafi üht ja sama pilti näen oma ajajoonel neli või viis korda. See on üsna tüütu. Läksin küll Facebooki üpris hilja aga see on hetkel põhiline kanal. Blogi saaks ka paremini kasutada, näiteks RSSi abil, aga kõik ei oska seda kasutada.

Kui läksin Facebooki üle, siis kodulehe külastatavus langes kohe. Samas on blogi ikkagi asendamatu. Piltide otsimine ja leidmine on seal tänu otsinguvõimalusele asendamatu. Lisaks erinevad kategooriad ja muud säärast.

Kuidas kasutada sotsiaalmeediat nii, et temast oleks kasu ja et ta ei oleks ajaraisk?

Tegusema peaks fokuseerituna ja läbimõeldult. Olen seadnud endale reegli, et igal tööpäeval postitan Facebooki uue pildi. Hoian liikidel seitsmepäevast vahet ehk kahte rebasepilti ei pane ma järjest üles. Jälgin ka seda, et pildid sobituksid aastaajaga ehk kui lund ei ole maas, siis ei pane ma ka lumist pilti üles.

Selleks, et minu postitused jõuaksid laiema vaatajaskonnani, ei ole ma Facebookile maksnud sentigi. Samas on aga Facebook kraani juba nii kinni keeranud, et minu 16 000 jälgijast jõuab pilt vaid aktiivsemate jälgijate ajajoonele.

Kuidas vabal ajal tehnoloogiast lahti saada ja hästi puhata? Või kas puhkate koos tehnoloogiaga? Kuidas?

Kui selleks on tõepoolest vajadus ja inimene ei suuda ennast distsiplineerida, siis tulebki need tehnikavidinad maha jätta! Näiteks võtta puhkamise ajaks kasutusele hoopis nuputelefon. Minul sellega probleemi ei ole, ega näe vajadust midagi maha või ära jätta.

Mida te arvutimängudest arvate? Kas mängite või olete mänginud ja on mõni lemmik?

Kunagi olin ma kõva mängur, konkreetne sõltuvus oli. Kui server avati, olin kohe platsis. See aeg jäi enam kui 20 aasta taha. Toona sai mängitud J. R. R. Tolkieni teostel rajanevat tekstipõhist mängu MUME, visuaalsetest mängudest meenub Diablo ja SimCity. Lapsena jäi pisik sisse.

Pruunkaru õhtuses kontravalguses, Alam-Pedja looduskaitseala lähistel. Foto: Remo Savisaar

Kas tunnete vahel, et olete nutisõltuv? Mida siis teete?

Kerge nutisõltuvus mul on. Hetkel ei ole see nii raske, kuna ei ole nutitelefoni, millega kogu aeg midagi teha. Nutisõltuvusest vabanemiseks tuleb telefonist lahti saada, nii on ehk kõige lihtsam. Kui kogu aeg telefoni näpid, siis on targem sellest lahti saada, samas sõltuvuse korral hangid sa ju kohe uue.

See on sama asi nagu alkoholi või suitsetamisega, kerge on öelda, et ära tee aga kui sul on see sõltuvus sees, siis on raske seda maha jätta. Minul tõsist nutisõltuvust ei ole. Olles nüüd juba kolm kuud nutitelefonita, siis mingit karjuvat vajadust ma selle järele ei tunne, puudust tunnen aga ikka.

Mis on parim nõuanne, mille olete saanud? Kellelt?

Raske öelda, ma pigem annaks ise nõu. Kui tahta midagi saavutada, siis on vaja selle kallal südamega tööd teha ja pühendunult. Siis see ka saavutatakse, kõik on saavutatav. See ei ole midagi uut, aga nii lihtsalt ongi!

Mis on suurim õppetund, mida sooviksite ka teistega jagada?

Õppetund oleks sama, mida juba ütlesin, kui teha südamega asja, siis jõuab kaugele. Kui teha vastumeelselt, siis see ei ole päris õige. Mina leidsin oma ala kohati juhuslikult. Inimesed peavad selle oma tee üles leidma, siis läheb elu edasi justkui rööbastel, väikeste tõusude ja mõõnadega.

Kellele esitaksite needsamad küsimused? Miks?

Näiteks Sander Loitele, kes on samuti tegus mitmel rindel. Kindlasti saaksin tema kohta teada midagi uut ja see võiks olla põnev lugemine ka teistele.

Vaata kõiki selle rubriigi artikleid
|| is_search()