Rubriigi toob sinuni 

Droonikinomees ja ettevõtja Jaan Kronberg alustas karjääri McDonaldsis ning jõudis välja Bollywoodi

Jaan Kronberg tellimustööl Jordaanias. Foto: Mart-Melchior Sard

Droonikinomees ja ettevõtja Jaan Kronberg räägib loo sellest, kuidas sai temast kõrgelt hinnatud droonivideograaf ning kuidas ta leidis üldse tee droonideni.

Kronbergi töökarjäär algas McDonaldsis, jätkus Radiolinjas ning viis isegi Skype’i välja. Juba mõned aastad on ta aga olnud ettevõtja, kes on droonifotograafia teenuseid pakkunud kõikjal maailmas.

Alles hiljuti naases ta Jordaaniast ning töö käigus on ta filminud ka India autotootja uusi maastureid, rääkimata mitmetest filmiprojektidest Eestis ning välismaal. Kronberg puudutab põgusalt ka oma suhet alkoholiga, mille ta oli sunnitud ühel hetkel katkestama.

Asukoht: Õues! Vahetevahel hoonetes ka, aga enamus ajast ikka õues.
Üks sõna, mis kõige paremini kirjeldab, kuidas te töötate: Kirega-ja-hingega (häkkisin üheks sõnaks)
Arvuti: MackBook Pro
Telefon: OnePlus Two

Töötasite varem IT sektoris, kuidas see nii läks, et teist ühel päeval hoopis droonifotograaf sai?

See kasvas aastate jooksul vaikselt hobist välja. Oma esimesele mudelkopterile üritasin kohe alguses kaamera külge kruvida. GoPro’d sel ajal veel polnud, kasutasin alles välja tulnud ja tänaseks tundmatusse kadunud Saksa firma FlyCamOne kaamerat.

2011. aasta lõpus registreerisin Kronja OÜ ja õudsalt originaalse nimega kronja.com. Natuke hiljem kinkis Siim Jänes mulle domeeni www.skycam.ee, mille eest olen talle lõpmatuseni tänulik.

Sealt hakkaski see asi tõsisemaks minema. Kümneaastane karjäär Skype’is lõppes 2014. aasta mais ja tänaseni olen Eestis vist ainuke, kelle jaoks droonidega filmitegemine on põhileib. Aeg-ajalt on Skycamil muid tegemisi ka, muidugi – pildistame, mõõdistame, kaardistame, ehitame, seadistame, koolitame, jooksutame kaablikaamerat ja muid lõbusaid asju ja vahel isegi produtseerime, aga esikohal on ikkagi droon ja sellelt filmitegemine.

Kuhu maailma nurka on kliendid teid kutsunud ning mida olete filminud?

Ma ei hinda end fotograafina kuigi kõrgelt ja see on ka üks põhjustest, miks kutsusin meeskonda fotograaf Xenia Shabanova. Foto ja video on vähemalt minu jaoks oma loomult väga erinevad asjad ja just video/filmitegemine on ala, kus ma end nüüdseks päris kindlalt tunnen.

Kõige huvitavam koht oli ilmselt Jordaania või siis Himaalaja. (Viimasest kirjutasin ka 7-osalise loo: “Droonilenduri päevikud, Kedarnath“) Loomulikult Soome, Rootsi ja roadtrippide armastajana ei saa kuidagi mööda Norrast.

Filmitöös jagunevad reklaamid ja mängufilmid peaaegu võrdselt. Jordaania Wadi Rum kõrbes (piirkond, kus osaliselt võeti üles film “The Martian”) filmisime ühe India autotootja uue maasturi reklaami.

Eelmise aasta sügisel oli põnev projekt kõrgel Himaalajas, kus me koos sõpradega Koptercamist osalesime täispika Bollywoodi filmi tegemisel. Siiski Eestis on alati väga kodune tunne olla ja ma ei tahaks siit lõplikult lahkuda, kuigi koostööpakkumisi välismaale on tulnud.

Skycami poolt paar aastat tagasi filmitud reklaamvideo India autotootjale.

Kuidas kliendid teid peamiselt leiavad ja millised on kõige huvitavamad tellimused olnud?

Filmimaailm ei tööta päris loogiliselt. Olen üritanud seda lahti mõtestada ja see on ilmselt eraldi artikli teema.

Ma ei ole kunagi teinud reklaamikampaaniat. Isegi minu veebisait on väga primitiivne — meil oli sel teemal Kaupo Kaldaga kunagi mõttevahetusi. Talle ei mahu pähe, kuidas saab ettevõte kasvada ilma “korraliku” veebisaidita. Aga näe, saab.

Minu juurde tulevad inimesed soovituse põhjal, või on juba ise minuga juba varem filmisetil olnud. Usaldusväärse inimese või sõbra soovitus on kõige väärtuslikum valuuta üldse ja olen väga uhke, et koostööpartnerite arv kasvab.

“Huvitav tellimus” on raskem küsimus. Igast olukorrast saab õppida ja iga õnnestumine või ebaõnnestumine viib edasi. Tuleb lihtsalt õppematerjal välja kaevata. Ja ma usun, et ma olen praegu aktiivses õppimisfaasis, nagu kõik tõsisemad droonitajad.

Mul õnnestus olla Skype’i plahvatusliku kasvu juures, droonivaldkond on praegu samas faasis – kogu aeg ainult õpime.

Palju teil ettevõttes töötajaid on ja kas teil endal jääb üldse aega drooniga lendamiseks?

Selged kokkulepped on sõlmitud kuue inimesega. Täiskohaga oleme praegu kahekesi Mart Sardiga, aga mõtted käivad, no vaatame.

Väikefirma omanikuna on käed kogu aeg tööd täis, kui ei ole lendamist siis on miljon muud asja. Droon on ju sisult tiivikutega arvuti, mis lisaks mehaanilise poole kontrollile ja hooldusele vajab tarkvarauuendusi, testimist, proovimist jne.

Peaaegu kõik uued suhted, mulle ei meeldi koostööpartnereid klientideks nimetada, võtan enda peale. Erandiks on hiljutine Superstaari saade, kuhu esimesena sukeldus Xenia Shabanova. Ka logistiliselt ebamugavad või pikad ettevõtmised on tavaliselt minu ja Mardi teha.

Kuna mu töö on mu hobi ja hobi on suures osas mu elu, siis minu lähedased õppisid aastatega leppima, et minuga on ürituste planeerimisel väga raske arvestada. Kannatav eraelu on see kõrge hind, millega peab arvestama igaüks, kes filmimaastikul alustab.

Filmimaailmas kutsutakse tihtipeale kohale inimene, mitte ettevõte ja seal on oluline vahe. Setil tahetakse näha konkreetset inimest, sest filmitegemine on väga isiklik protsess. Me ei tahaks ju päris suvalist inimest oma isiklikku asja ajama, nii ka siin.

Ehk selle pika mõtte lõpuks tahan öelda, et lendan täna pigem isegi rohkem, kui kaks või neli aastat tagasi. Inimesed näevad, et filmindus köidab mind siiralt ning et see pole mu jaoks lihtsalt “biznes” teiste ettevõtmiste kõrval. Mulle tundub, et seda hinnatakse.

Kas drooniga lendamine on teie jaoks endiselt paeluv või on see juba muutunud üksluiseks rutiiniks?

Drooniga lendamine ei olegi paeluv. Küll aga on seda lendav kaamera: otsida uut lähenemist, rääkida lugu, leida nurk, mida pole varem proovitud. Ka suhe režissööri ja operaatoriga on iga kord midagi uut. Kui lendasime Jorma Suumanni ja Kaiti Lillipuuga Lõuna-Eestis mängufilmi “Eia Jõulud Tondikakul” jaoks, siis Anu ja Heiko (režissöör ja operaator) usaldasid meid päris iseseisvalt tegutsema.

Päeva alguses andsid juhised, mis lugu, mis emotsioon, mis mõte peaks kaadrist tulema. Leidsime iseseisvalt selle nurga, koha ja kaadri. See oli põnev, õpetlik ja innustav. Ei ole ju kassivideo tegemine, et võta telefon ja plõks-plõks valmis. Olen sellise usalduse eest väga tänulik.

Ja ka nemad jäid ilmselgelt rahule, sest algselt kokku lepitud kolmest võttepäevast kasvas koostöö terveks nädalaks ja üldsegi mitte sellepärast, et midagi oleks olnud valesti tehtud!

Me kõik õpime praegu, sest lendavad kaamerad on endiselt algusfaasis. Seal on veel nii palju võimalusi kasutamata, et hirmus hakkab.

Nimetage kolm olulist asja, mis teie töölaual on.

Ütleks “droon, propellerid ja akud”, aga see on vaid pool tõde. Komponente, milleta ei saa tööd teha, on rohkem. Aga kõige olulisem on, et kopter lendab, ma saan teda kontrollida ja ma näen, mida näeb kaamera.

Mis on teie kõige olulisem töövahend, drooni kõrval?

Ilmselt telefon või arvuti, millega saan inimestega ühenduses olla. Samuti oskus kuulata, kuulda ja kaasa mõelda, mitte “lenda siit sinna”, vaid “mida me täpsemalt teeme?”

Kuidas eelnimetatud töövahend teie tööd teha aitab või lihtsustab?

Kommunikatsioon on kõige alus, et nägemust ja eesmärki ühtemoodi mõista. See väldib niisama tõmblemist ja loob positiivse õhkkonna.

Praegu räägitakse palju, et tehnika arengu tõttu pole paljudel inimestel enam vahet, kus nad oma tööd teevad. Mida te sellest arvate?

See on üks parimaid asju üldse. Indias kohtusin ühe paariga Brasiiliast, kes reisivad juba kaks aastat ringi ja teevad tööd vaid selleks, et raha järgmise sihtkoha jaoks saada. Neile on vaja vaid elektrit ja internetti, kõik muu tehakse arvuti taga ära ja klient võib olla suvalises maailma otsas.

See annab uskumatu vabaduse olla seal, kus tahad ja teha seda, mida oskad ja üks Eesti startuppidest Teleport oma asutajatega Sten Tamkivi ja Silveri Keskkülaga sellele teemale muide ka keskenduvad.

Aga tegelikult juba Elisa (neiupõlvenimega Radiolinja) algusaegadel sai teha tööd seal, kus töötajatele paremini sobis ja see oli oma 20 aastat tagasi, nii et asjas pole midagi uut. Ma isegi ei räägi Skype’ist, kus minu osakonna serverid olid ligi 30 riigis laiali ja “kaugjuhtimine” oli üleüldse ainuke viis tööd teha. Eemalt töötamine läheb praegu võib-olla rohkem mainstreamiks. Osaliselt just sellepärast, et ta on hea nii tööandjale kui töötajale (kui olukorda muidugi mitte kuritarvitada).

Kuidas näeb teie jaoks välja töörutiin? Kas teil on nippe ja nõuandeid, kuidas sellest vabaneda?

Rutiin… Pigem nii, et iga töö juures on mingid ebameeldivad momendid. Peale Skype üleostmist Microsofti poolt rääkisin kolleegidele, kes olid frustreeritud mingite korporatiivpaberite täitmise pärast, “Mis sa vingud, sa ju pühid oma tagumiku puhtaks, et hiljem oleks hea ja puhas olla?”

Nali naljaks, aga igal tegemisel on oma põhjus ja firma omanikuna ma ei peaks tegema asju, millel puudub põhjendus. Seega ma võin natuke nina krimpsutada, aga see ei ole lasteaed. Kui ma täna ei kontrolli propelleri kinnitusi siis homme võib kopter kellelegi pähe kukkuda ja mina lähen vangi ja ometi ma ei saa oma koostööpartnereid niimoodi alt vedada… Lihtne.

Kui palju e-kirju päevas saate ja kuidas neis korda peate?

Mitte palju. Hullematel päevadel ehk 15-20. Kord on lihtne: kõik tegemata asjad on Inboxis, kõik muu läheb delegeerimisele või arhiivi.

Teemad, kus ma ootan vastust või kus mul pole isiklikult vaja midagi teha lähevad samuti arhiivi. Asjad, mis on läbi arutatud ja ootavad oma päeva, lähevad kalendrisse.

Nimetage üks tehnikavidin, mille mõttekusest te aru ei saa ja mida ebavajalikuks peate.

Mul ei ole kasutusel mitte ühtegi tarbetut tehnikavidinat. Lahkudes Skype’ist teadsin, et finantsiliselt on see drooniettevõtmine enesetapp ja tegin otsuse, et ma ei soeta midagi ebavajalikku. Mis ei tähenda, et mul ei oleks kodu täis vidinaid, mis pole enam vajalikud, aga kes seda oskas ette näha?

Kui niisama irvitada, siis kõik need kalorilugejad sammujälgijatega on minu meelest täiesti mõttetud asjad. Aga ma üritan hoiduda teiste inimeste maailma lammutamisest. Kuni mulle veejoomismeeldetuletusi pähe ei määrita, on mul ükskõik.

Millised äpid on teie telefonis kõige olulisemad?

Email, kalender, erinevad chatid. Aasias näiteks ei saa ilma WhatsAppita üldse tööd teha. Lisaks droonide seadistamiseks ja juhtimiseks vajalikud äpid, aga need on droonide “oma” seadmetes juba olemas ja telefonis vaid igaks juhuks.

Mida eelistate: Facebook, Instagram, Twitter või hoopis oma blogi, miks?

Oleneb eesmärgist. Instagramis mõni pilt, Twitterit mul pole, Facebook on rohkem sotsialiseerumine, mitte ainult chat, vaid ka lihtsalt “saavutuste” jagamine, ühiste huvidega inimeste otsimine ja infovahetus.

Kuidas kasutada sotsiaalmeediat nii, et temast oleks kasu ja et ta ei oleks ajaraisk?

Mitte raisata aega ja kasutada nii, et sellest oleks kasu! Tegelikult on see kõik meie endi peas kinni. Mis on kasulik ja mis mitte on nii subjektiivne, et ma ei oskaks retsepti anda, isegi kui tahaks.

Ise lasen aeg-ajalt auru välja mingites gruppides või niisama Facebooki uudisvoos, aga teen seda vähem, kui kümme või isegi viis aastat tagasi. Minu jaoks algas sotsiaalmeedia hoopis teisel ajastul: IRC oli olemas juba aastal 1994 ja sealt sain oma esimesed virtuaalmaailma tuttavad. Muide, suuresti tänu neile “virtuaaltuttavatele” olen ma täna see, kes ma olen. Skype’i tööintervjuule kutsus mind IRCu sõber hüüdnimega “ets”. Tervitused talle siinkohal ja musi-kalli.

Natuke imelik on see mõte, et virtuaal- ja pärismaailma vahel on mingi piir. Minu meelest see eksisteerib vaid mõne inimese ettekujutuses. Kõik reeglid on ju samad?

Kuidas vabal ajal tehnoloogiast lahti saada ja hästi puhata? Või kas puhkate koos tehnoloogiaga? Kuidas?

See on natuke näpust imetud pseudoprobleem. Kui ma olen nõudepesija ja tulen koju siis minu puhkus võib olla arvutis first-person shooterit mängides. Kas see on halb? 100 aastat tagasi tuli inimene töölt koju, istus tugitooli ja luges ajalehte ,”tehnoloogia”, mis tollal saadaval oli, täna teeb lahti veebi ja vaatab kassivideot. Kuidas need asjad põhimõtteliselt erinevad? Aju puhkab, mis veel vaja?

Mul on vedanud, et 95% oma “tööst” ma veedan õues ja minu töö ongi mingis mõttes ilu otsimine ja see ilu on väga erinev erinevate projektide puhul.

Kui me poleks oma arengus seal kus me täna oleme, oleks drooniteema palju keerulisem ja “oma tarbeks” liiga kallis. Selline oli olukord veel viis-kuus aastat tagasi, oma plusside ja miinustega. Sain omal ajal vabalt ümber Pisa torni tiirutada ja politseinikud ei teinud väljagi, täna satuksin sama asja eest ilmselt vanglasse. Teisest küljest jootekolbi hoidsin käes umbes sama palju, kui drooni pulti.

See ei tähenda, et põristan nüüd valimatult igal pool ja segan linnulaulu kuulamist. Aga jah, olen harva kusagil nii, et drooni kaasas poleks. See ei ole ju imelik, kui maalija igale poole pintslid kaasa võtab?

Mida te arvutimängudest arvate? Kas mängite (või olete mänginud) ja on mõni lemmik?

Olen mänginud midagi stiilis HalfLife, CounterStrike, COD. Viimased neli aastat pole selleks olnud ei aega ega viitsimist. Muu elu on huvitavam.

See on muide põhjus, miks ma pole ka alkoholi oma ellu tagasi toonud. Kunagi sai tänu joomisele tervis otsa ja tuli väike paranduskuur läbi elada – see oli nii tore lugu, et ma pidin ka selle kirja panema.

Pärast seda oli mõni aasta sunnitud mittejoomist, aga siis avastasin, et karsklus annab meeletu vabaduse. Muidu on nii, et tahad minna Raekoja platsi kuuse süütamist filmima, aga kaks õlut on sees ja “oops, can’t do“. Mulle ei sobi nii, ma tahan olla vaba.

Kas tunnete vahel, et olete nutisõltuv? Mida siis teete?

Nutisõltuvus on minu puhul pigem suhtlussõltuvus. Hea näide oli see Himaalaja mängufilm. Mul ei olnud seal mobiililevi, internetist rääkimata. Aga meil oli suur võttegrupp ja kui oli mõni üksik vaba õhtu siis ümberringi oli palju inimesi, kellega rääkida.

Mitte ainult filmist, olla turist ja olla kolleeg on väga erinevad olemised. Kolleegina õpib meeletult palju rohkem riigist, kultuurist ja inimestest. Sain kõik suhtlusvajadused rahuldatud.

Mis on parim nõuanne, mille olete saanud?

“Jää vait!” :)

Mis on suurim õppetund, mida sooviksite ka teistega jagada?

Nüüd lõpus, kui ma olen väsinud, jõuame kõige keerulisema küsimuse juurde, eksole. Mul ei ole kõrgharidust, aga ma olen kogu oma elu õppinud. Ülikooli sain küll sisse, aga poole aasta pärast pidin minema tööle McDonaldsisse, kus öösiti peale inventuuri õppisin Visual Basic programmeerimist ja Excelit.

Radiolinja klienditeeninduses-kõnekeskuses sain õppida andmebaase ja lahkusin kaheksa aastat hiljem arveldussüsteemide osakonna juhina. Skype’iga liitudes ei olnud mul õrna aimugi, mis asi on Voice-over-IP, aga kümne aastaga ehitasin valmis meeskonna, mis on praegugi üks kõige tegusamaid Skype’is Eesti poolel. Nüüd õpin filmimaailmat ja ka seekord alustasin täiesti nullist. Kogu mu elu ongi vist üks pikk õppetund?

Ma jätkuvalt õpin hindama seda, mis mul on, tahtma vähem, tegema rohkem. Arvestama inimeste ja arvamustega, kellega ma pole absoluutselt nõus. Õpin olema parem inimene ka teiste jaoks, mitte ainult iseendale. Kuidas mul see õnnestub on muidugi hoopis teine küsimus, aga ma üritan..

Kellele esitaksite needsamad küsimused? Miks?

Ma arvan, et tean, mida mõtlevad inimesed, kelle arvamus on mulle oluline. Ei oskagi kedagi pakkuda, kahjuks.