Kes: Anu Saagim, seltskonnategelane, Õhtulehe veebi loovjuht

Asukoht: Tallinn ja Helsingi

Üks sõna, mis kõige paremini kirjeldab, kuidas te töötate: Mesilane

Arvuti: Tänavune HP EliteBook, kuna olen Windowsi-usku

Telefon: iPhone 7, kuna len iPhone’i-usku

Kuidas teist sai meelelahutusajakirjanik?

Minust sai meelelahutusajakirjanik umbes kakskümmend aastat tagasi, siis kui ajakirja Trend peatoimetaja leidis, et ma võiksin hakata kirjutama neile kolumne. Trend kuulus soomlastele ning nad hakkasid tegema ajakirja Just! ning mulle pakuti peatoimetaja kohta.

Olin seal kolm ja pool aastat ning kui sealt lahkusin, tegi Postimees mulle pakkumise hakata online-portaali Elu24 arendama. Samal ajal tehti pakkumine ka Kroonika peatoimetaja kohale, kuid kümme aastat tagasi tundus online tulevikuteemana ja õnneks ma valisin selle ning läksin juhtima Elu24 portaali.

Inimestel on erinev ettekujutus meelelahutusajakirjaniku tööst. Kuidas teie tööpäev välja näeb?

Minu tööpäev näeb välja hektiline. Niipea, kui ärkan teen, kas arvuti või telefoni lahti ja üritan kõikidest uudistest läbi ujuda, mis maailmas voogavad ja pildi toimuvast ette saada. Siis tuleb kohe meilid läbi vaadata, sest seal on palju üllatusi – meeldivat, palju ebameeldivat ja seal terad sõkaldest eraldada.

Siis tõmban natuke hinge ja keedan kohvi, kuid samal ajal aju raksutab ja eristab olulise ebaolulisest ning siis panen päevaplaani paika. Siis torman tööle, selleks ajaks olen sada korda telefonis rääkinud, meile saatnud ja vastu võtnud ning juhtnööre jaganud.

Vahel ma ei jõua kontorissegi, kui mõni kuum uudis ootab avaldamist ning seda tuleb teha kohe, oled sa siis kodus, kohvikus või kus iganes. Uudiseid on tulnud teha väga erinevates situatsioonides – ka käigupealt nutitelefoniga.

Kuidas erineb töö online- ja paberväljaandes?

Kui maailmas midagi juhtub, siis on mind ka öösel kell 3.00 jalule aetud ning tuleb hakata välismeediast uudiseid kütma. Seetõttu on online hullumeelne, et seal pole üheksast viieni tööaega. Mis on omamoodi tore, sest Just!-is oli see väga raske, et kogu aeg tuli leida igaks nädalaks see kompvek esikaanele, kes kõnetaks ja pakuks huvi.

Internetis käib töö kogu aeg, aga sul on ka hingetõmbepause. Veebis saab ka pisut rohkem vigu lubada, avaldad küll kohe olulise uudise ning siis loed kümneni, rahuned maha ja loed uudise üle – hakkad seda korrigeerima, parandama, täiendama. Internetiväljaande hektilisus meeldib mulle kohutavalt palju rohkem, see on minu natuurile ja iseloomule hästi sobilik.

Mis on suurim erinevus paber- ja online-väljaande toimetamise vahel?

Kui varem kirjutasid ajakirjale loo valmis, siis korrektor ja toimetaja vaatasid loo üle ning kujundaja kujundas ajakirja. Kuid online’is teed sa kõike ise – lõikad, kleebid, riputad üles, sätid ja samal ajal kirjutad lugusid. Vastutus on kõvasti kasvanud, aga see on ka kasvatanud selles mõttes, et grammatika peab olema viis pluss ja ma olen korduvalt tänanud oma eesti keele ja kirjanduse õpetajat, kes meil oli väga tugev ja tubli. Olen ka ise kasvanud üles raamatute otsas ja humanitaarpool on mul hästi tugev.

Kas praegu loete raamatuid paberilt või iPadist?

Ma loen nii ja naa, aga ma olen ikkagi paberiinimene. Mul peab raamat laual olema, pean saama seda katsuda. Ma ei laenuta raamatuid ka sellepärast, et ma olen tohutu märkmete tegija – olen see vanakooli inimene, kellel on käes pliiats ja joonin raamatus alla lauseid või tsitaate.

Kas teete märkmeid paberile või nutitelefoni?

Nii ja naa, kui on ainult nutitelefon käepärast, siis teen telefoni märkmeid. Aga mul on alati ka kaustik kaasas ja kriban sinna ka igasugu asju.

Mis peab kindlasti olema ühes klassikalises töökohas?

Mulle piisab arvutist, printerist ja skännerist ning mobiiltelefonist. Kui on pastakas ja terve A4-paberipakk, siis sellest piisab täiesti.

Kui palju kirju päevas saate ning kuidas neis korda peate?

Kirju tuleb palju, aga ma olen väga spets nende sorteerimisel – ma ei peagi neid kõiki avama, ma saan juba enam-vähem pihta, mis on mis.

Milliseid sotsiaalmeediakanaleid te kasutate?

Twitteri-konto tegin küll, aga ma ei kasutagi seda, sest ma pole lühitsitaatide harrastaja, kuid jälgin huviga. Ma jälgin tegelikult kõiki sotsiaalmeediakanaleid suure huviga.

Facebookis ma polnud ka pikka aega, sest mulle tundus, et Elu24 ongi minu sotsiaalmeediakanal. Kuid ühel päeval ma avastasin, et seal on väga palju inimesi, kes on teinud Anu Saagimi konto, kuid see ei ole mina. Mina ei ole Anu Saagimi nime all Facbookis. Minu konto on tagurpidi ehk Una Migaas, see olen mina ja see on avalik.

Kasutan ka Instagrami, aga suhteliselt vähe, tegin konto ära, et keegi ei kaaperdaks seda.

Kui palju vabal ajal IT-vahendeid või tehnoloogiat kasutate?

Kui ma lähen jooksma või kõndima, siis mul on nutitelefon kaasas ja ma kuulan tavaliselt raadiot. Mulle meeldivad jutusaated, kuulan neid järele või ette ja taha või siis seda, mis parasjagu jooksvalt tuleb. Olen suur Raadio2, Kuku ja isegi Vikerraadio fänn. Puhkusele minnes on mul arvuti ja telefon kaasas ning ma üritan neid kasutada minimaalselt.

Millised äpid teie telefonis on teie jaoks kõige olulisemad?

Uber, et taksot tellida, samuti WhatsApp, ja Shazam.

Mida te arvutimängudest arvate?

Vihkan, totaalne ajaraiskamine. Isegi Angry Birds pole mind erutanud.

Kas tunnete vahest, et olete nutisõltuv? Mida siis teete?

Olen nutitelefonist sõltuv vaid siis, kui mul tõesti pole hetkel midagi teha ja ma pean passima või ootama kusagil. Või kui ma olen kohvikus ja mul pole seltskonda või jutukaaslast, siis ma upun märkamatult nutiseadmesse. Kui on igav, siis nutitelefon on väike hea abimees, sealt võib alati midagi kuulata, vaadata või sirvida.

Mis on parim nõuanne, mille olete saanud? Kellelt?

Lugesin hiljuti raamatut Lenita Airisto elust, ta on üks tuntumaid Soome meedia- ja äritegelasi, suur ilmadaam. Seal oli tsitaat, et sa võid kuulata teiste inimeste arvamust, selle üle pisut mõelda, aga sa ei tohi mitte kunagi teha nii, nagu teised ütlevad. Lõpuks tuleb teha ikka nii, nagu sa ise tahad.  

Mis on suurim õppetund, mida sooviksite ka teistega jagada?

Lahkus ja tähelepanelikkus – enda ja teiste inimestega arvestamine päriselt, mitte lihtsalt sõnakõlksuks. Teiste inimestega tasub suhelda silmast silma, võtta hetk ja rääkida. Ma olen seda viimasel ajal palju teinud, oma aega andnud ja see on tuhandetes kordades tagasi tulnud just heade suhete ja tarkuseseemnete näol ning hingerahu mõttes olen ma stabiilseks muutunud. Peale seda, kui oled õppinud teisi ja iseennast kuulama ja tähele panema, siis sa muutud ise palju tervemaks ja elurõõmsamaks inimeseks.

Kellele esitaksite needsamad küsimused?

Marju Lauristinile, tema on üks minu suurtest iidolitest.