Siis on veel see jama, et kui mingi ime läbi leiad kusagilt üles ühe vana paari, siis need oma pulgaga ei lähe enam uue telefoni lightning-pistikusse. No hea küll, läpakal on õnneks veel ümmargune auk.
Kolmas suur probleem on see, et linnas liikudes peksab tihti tänavamüra üle, eriti vaiksemast jutust. No mis ma teha saan, et Jordan B. Peterson nii tasa räägib? Istun teinekord trammis nagu tola, sõrmedega kõrvadele litsudes, et midagigi aru saada. Rattaga ringi tuhisedes ei tasu üldse lootagi.
Aga elada on ka hea
Miks ma siis nende pealtnäha kohutavate klappidega mässan? Kui on valge, viska hange, eksole. Aga ei ole nii lihtne. Apple’i klappidel on mõned olulised eelised.
Esiteks, suured, kõrva peal käivad klapid isoleerivad loomulikult välist müra palju paremini. Aga samas teevad nad seda nii hästi, et rattaga sõites ei julgeks ma neid pähegi panna, rääkimata millegi mängimisest. Ka jala käies on päris lihtne juttu süvenedes ümbritsev unustada. Apple’i klapid on nii tehtud, et ükskõik kui põhja neid ka ei keera, ei kaota sa kunagi kohataju. Tõenäosus piimaauto alla jääda on palju väiksem.
Teiseks, nad istuvad mul kõrvas mõnusalt. Kindlasti on häid kõrvasiseseid klappe veel, aga need, mis mulle ette on sattunud, on alati kõrvad valutama pannud.
Kolmandaks, kes oskab asju kaotada, see kaotab neid sõltumata tootjast, värvist ja ilmselt ka hinnast.
Neljandaks, nad tulid telefoni ostes kaasa. Ja olles elu jooksul kasutanud erinevaid telefone mitmelt tootjalt, pean tõdema, et Apple on ainus, kes paneb kõrvaklapid kaasa mitte lihtsalt linnukese pärast, vaid selleks, et inimesed neid kasutaks. Mina tänan, nagu ütleb Olaf Suuder.