“Me kohtasime inimesi erinevatest kultuuridest, religioonidest, perekondadest. Kohtasime tehnoloogia valdkonnas töötajaid ja filosoofe. Ja nendega rääkides tuli välja, et tihtipeale on sul elus suur probleem. Millised õieti on sinu lähedased? Milline sisu ja info nende jaoks on väärtuslik ja millisest infost sina hoolid?” Emonum pakub võimalust panna just see sama informatsioon ühte kindlasse teenusesse, kus ta on varundatud ja õigel hetkel õigetele inimestele kättesaadav. Hyyrylainen räägib, et intervjuudest selgus, et säärase teenuse olemasolu paneb inimesed tundma end hulga vabamalt – kui nad teavad, mis juhtub pärast nende surma.
Üheks idee allikaks sai ka see, mis juhtub inimeste sotsiaalmeedia profiilidega pärast nende lahkumist. “Olen kaotanud oma noori sõpru, kes lahkusid vara. Ja mulle ei meeldi, kuidas nendega käitutakse pärast nende surma sotsiaalmeedias. Mõned kontod kustutatakse ära, osadest saavad mälestusleheküljed ja mõned profiilid on lihtsalt olemas ning keegi peale nende lähedaste ei tea, et nad on surnud. Mulle ei meeldi, et nendega käitutakse suvaliselt. Kui me vaataksime reaalset maailma ei saa olla nii, et osad inimesed on maetud maha ja teised vedelevad tänaval. Igal inimesel peab olema õigus otsustada, kuidas tema informatsiooniga peale tema surma käitutakse.”
Teated pärast surma
Emonum ei ole seega vaid tehniliste dokumentide edastamiseks pärast surma, vaid ka reaalselt oma surmajärgse elu korraldamise rahulolutunne ning ka teistest hoolimine, räägib Hyyrylainen. Emonumi mõte on see, et pärast sind läheb elu edasi ning ka teised tahavad oma traditsioone jätkata.
Hyyrylainen toob näite olukorrast, kus peretraditsiooniks on saata üksteisele sõnum mõne kindla sündmuse puhul. Emonumi abil on sul võimalik säärased sündmused ette planeerida ja sinu surma korral teated automaatselt saata.
Tänaste kasutajate puhul ongi saanud keerukaimaks probleemiks ülimalt emotsionaalse teemaga tegelemine. Hyyrylaineni sõnul võivad inimesed laadida võrgustikku sisu ja mõtteid, mida nad iialgi ei avaldaks, vaid soovivad teha seda alles pärast enda surma. “Sa saad olla kindel, et mitte midagi ei avaldata enne, kui sa oled surnud. See on teistmoodi sisu. Inimesed võivad peljata või tunda häbi, et avaldada mingit informatsiooni, kui nad on elus. Me loome justkui uut tüüpi kommunikatsiooni.”
Kultuurid on erinevad
Ehkki meile võib tunduda idee võõrastav, on Hyyrylainen teistes kultuuriruumides kogenud just vastupidist. “Elasin peaaegu kaks aastat Hispaanias. Lõunamaade kultuuris on surnud inimesed rohkem meiega. Ollakse rohkem avatumad, et neid näidata, näiteks piltidena, me hoiame neid endi juures. Soomes, luterlikus maailmas on tava pigem see, et kaks nädalat leinatakse kadunukest, seejärel on matused ning suhteliselt varsti püüame me olukorra unustada.”
Täna teeb Emonumi 12-liikmeline meeskond tihedat koostööd professionaalidega, kellede hulgas on nii arste, psühholooge, filosoofe, juriste kui ka valitsusliikmeid. “Me tahame teada, kuidas inimese mõtlemine töötab, kuidas saaksime inimesi innustada ja nende elu paremaks muuta,” räägib Hyyrylainen. Koostöös Soome valitsusega seoti Emonum ka riikliku rahvastikuregistriga, nii et surmateade jõuaks võrgustikku automaatselt. Sama süsteem on valmis ka Eestis, kuigi pärast tänast käivitumist seda koheselt kasutusele ei võeta.