Kas vinüül on parim salvestatud helikandja? Lühike vastus ja pikk vastus

nageigcctd.jpg

Lühike vastus

Ei.

Pikk vastus

Muusika salvestamise ajaloo algusest saadik on otsitud helisalvestuse "püha graali“ ehk viisi, kuidas “mahutada” heli võimalikult muutumatuna, nii nagu see kõlas stuudios, helikandjatele. Nendeks helikandjateks on olnud nn saviplaat, traat, magnetlint, vinüüplaat. Ja digitaalse ajastu saabumisega tänaseni tuntud CD ehk Compact Disc. CD saabumisega 1980-ndate aastate alguses tundus, et enam paremaks minna ei saa.

Miks aga pöörduvad audiofiilid minevikku ja eelistavad kuulata oma lemmikmuusikat näiteks vinüülilt? Või miks räägitakse tänases digimaailmas nukra nostalgiaga vanast heast magnetlindist? Kas tõesti on need ikkagi paremad kui digitaalne salvestus? Ja kas viimasel ajal haibitud Hi Res Audio toob tõesti hoopis “eepilisema” heli kui “õnnetu” CD?

Nagu paljude asjade puhul siin maailmas, pole ka nendele küsimustele olemas seda ühte ja õiget vastust. Küll aga võib puude taha piiludes näha ka metsa, kui võtta appi mõistus ja faktid.

Mida kujutab endast grammofoniplaat ehk “vinüül”

1950-ndate alguseks muutus populaarseimaks helikandja formaadiks 12-tolline 33 1⁄3 pööret minutis tegev vinüülplaat. Nagu nimigi vihjab, oli heliriba pressitud vinüülmaterjalist kettale, kummalegi plaadi poolele “mahtus” nii umbes paarikümne minuti jagu muusikat. Sellest kujuneski tänaseni tuntud albumi standardpikkus LP (Long Play). Vinüüplaat on analoogformaadis helikandja. Plaadil “jookseb” spiraalikujuline helivagu, mille seinte profiil (või paksus) muutub vastavalt helisagedusele. Muusika taasesitamiseks peab plaat keerlema ning helivaos “istuv” 25 mikromeetrise läbimõõduga helipea või “nõel” muudab helivao ebatasasused taas elektrisignaaliks, mida omakorda võimendatakse ning muudetakse kõlarite vahendusel kuuldavaks heliks. Esimesed “vinüülid” olid monofoonilised – helivao servad olid sümmeetrilised. 1957. aastal tuli turule esimene stereofooniline vinüülplaat, mille puhul oli helivao mõlemal küljel erinev profiil, nagu see on tänaseni.

Vinüüli heli kirjeldatakse tihti omadussõnadega “pehme”, “mahe”, “naturaalne”, “soe” jne. Põhjuseid selleks on mitu. Esiteks seab vinüül helisalvestuse spektraalsele balansile omad, küllaltki ranged piirangud. Mida madalam on sagedus, seda keerulisem on seda helivakku salvestada piisava tugevusega — mis tähendaks suuri vao seinaprofiili muutusi ning piltlikult öeldes heli ei “mahuks” lihtsalt ära. Võimalikult “tüsedate” ja dünaamiliste basside “väljameelitamiseks” manipuleeritakse salvestatavat heli eelnevalt erinevate filtritega, mis sageduste langedes vähendavad n-ö stereokomponenti. Nii püsib nõel kenasti vaos ja ei vibreeri ülemäära, mis halvendaks heli kvaliteeti või tähendaks halvimal juhul üldse nõela vaost välja hüppamist.

Samuti pole vinüülide tugevaimaks küljeks väga kõrgete sageduste edastamine. Mida kõrgemad helivõnked, seda kvaliteetsemad peavad olema nii plaadi materjal kui helinõel. Kõrgemate sageduste osakaal kipub vähenema ka vastavalt plaadi kuulamiste hulgale, sest need sõna otseses mõttes kuluvad ära. Et vältida sellist kõla muutust ajas, on mõistlik plaadile pressitavat heli juba eelnevalt filtritega (ekvalaiseritega) pehmendada, vähendades sujuvalt kõrgemate sageduste osakaalu.

Ka pole vinüülide dünaamiline diapasoon kuigi suur. Mis lihtsamini väljendudes tähendab, et vinüüplaadid sahisevad ning füüsiliste defektide puhul ka krõbisevad.

Need ongi peamised põhjused, miks vinüülplaadi heli on selline nagu ta on — tegu on formaadi piirangutega, mis aga kokkuvõttes võivad hoopis kuulajale meeldida. Plaadiheli pole aga kaugeltki sajaprotsendilise täpsusega koopia sellest, mida kuulis artist stuudios. Halvemal juhul võis plaadi “saund” isegi tulla üllatusena helirezissöörile – kui viimane ei osanud lugude miksimisel või masterdamisel arvestada vinüüli eripäradega. Tasub veel mainida, et keerulisema helipildi ja dünaamilisema bassiga lood paigutati alati plaadi välimisele servale – sest seal oleva helivao joonkiirus nõela suhtes on kordades suurem sildi juures olevast.

Compact Disci saabumine

Kahkesakümnendad tõi digitaalse helivormingu ja Philipsi ning Sony koostöös digitaalse helikandja nimega Compact Disc, lühendatult CD. Digitaalse heli parameetreid ei valitud juhuslikult. Eesmärgiks oli luua standard, mis suudaks salvestada heli kogu inimkõrvale kuuldava spektri ulatuses perfektselt. CD-l oleva muusika digitaalsed näitajad on 16 bitti ja 44,1 kHz. Esimene number tähendab dünaamikat – teisiti öeldes seda, kui suur võib olla kõige vaiksema (vaikuse) ja kõige tugevama heli erinevus. 16-bitise vormingu puhul on teoreetiliseks dünaamika ulatuseks kogu spektri puhul 96 dB.

Mida see aga päriselt tähendab ja mis on üleüldse “vaikus”? 0 dB SPL (Sound Pressure Level) tähendab kokkuleppeliselt helirõhku, millest alates on kõrv võimeline heli tajuma. See aga ei tähenda, et vaiksemat heli poleks “olemas”. Vaikseim “tuba” maailmas asub USAs Minneapolises, väidetavalt on seal taustaheli tugevus -9 dB SPL sama skaala järgi. Piisab selles umbes pooletunnisest viibimisest ja inimesel hakkavad tekkima hallutsinatsioonid ja tasakaaluhäired. Kõrv nimelt kohaneb heli tugevusega ning vaikuses muutuvad kõik keha tekitatud helid ajapikku talumatult kõvaks.

Tavamaailmas on aga õnneks praktiliselt võimatu leida 10 dB-st (SPL) vaiksemat kohta. Näiteks vaikses magamistoas oleva taustaheli tugevus on nii umbes 20–25 dB. Mõnes Tallinna bussipeatuses, näiteks Mustamäel, on üleval helitugevuse indikaatorid, mis näitavad tavaliselt 68–74 dB. Töötava reaktiivmootori kõrval aga ulatub helinivoo 140 dB kanti. Helinivoo üle 100 dB pole enam inimese kõrvakuulmisele pehmelt öeldes tervislik. Seega on CD 96-detsibelline ulatus kaugelt rohkem kui piisav mistahes muusika esitamiseks- Vaevalt tahaks keegi plaadilt kuulata, kuidas öisest magamistoast Boeing äkitselt lendu tõuseb.

Teine number – 44,1 kHz – on diskreetimissagedus (sampling rate), millest sõltub talletatud heli suurim sagedus. Ilma valemiterägastikku sukeldumata olgu öeldud, et heli suurim sagedus on täpselt pool diskreetimissagedusest. CD peale mahub seega 96 dB dünaamikaga heli sagedusspektriga 0–22,05 kHz.

Mida suurem on heli sagedus, seda “kõrgem” on selle tonaalsus. Üldistatult: bassihelid on vahemikus 20–200 Hz, “kõrged” on kusagil 10–15 kHz juures. Teise oktaavi La, see, mida kuulavad koorijuhid heliharki kõrva äärde pannes, on 440 Hz. Beebi tajub helisid vahemikus 8Hz–20 kHz, ent vanusega kuulmise tundlikkus kõrgete sageduse osas langeb. Seda, kui “terav” teie kuulmine hetkel on, saate lihtsalt kontrollida mõnega paljudest äppidest, mis esitab sagedusi, nagu näiteks see siin.

CD kujutas endast vinüüli puudustest vabanemise päästerõngast. Digiplaadile võis panna piltlikult öeldes kõik, mis “torust tuli”: nii laia spektri kui süda soovis, stereofaasidega ei pidanud salvestusmeediumi pärast arvestama, laulude paigutamisega plaadi servale või keskele ei tulnud pead murda. Sahinaid ja krõbinaid polnud. CD oli otsene koopia sellest, mis stuudio seinte vahel tegelikult toimus. Erinevalt “lampidest”, vinüülidest ja magnetlintidest ei lisa CD vorming helile midagi juurde ega võta midagi ära. Heli oli lõpuks võimalik osta sellisel kujul, nagu see stuudiost tuli.

Lindimaagia, ehk miks 90ndate popmuusika on parim

Hüppame korraks mõned aastad edasi, 1990-ndate algusesse. Sinna aega, mil ka stuudiotes olevaid suuri mitmerealisi lintmakke hakkasid välja vahetama digiseadmed. Kui n-ö lõppformaadina oli CD vaat et ideaalne, siis stuudiotes selgus nii mõndagi muud. Heideti ette, et esimestel digisalvestustel polnud “keha”, dünaamika ulatus oli küll suur, aga “soojust” ja “kompaktsust” polnud. Tuli välja, et “paksem” ja “pehmem” heli, mis on iseloomulik lintsalvestusele, mõjus meeldivamalt kui “aus” ja “alasti” digitaalne.

Heliinsenerid stuudiotes olid harjunud salvestama lindile ega osanud algul arvestada lindile omase kompresseerimise ja “soojuse” puudumisega digitaalse salvestuse puhul. Lindil olevad metalliosakesed, mida mõjutatakse elektromagnetväljaga, nimelt ei reageeri sellele lineaarselt. Helivaljuse tõustes hakkab magnetlint toimima kompressorina ehk dünaamika vähendajana, mis on popmuusika puhul tänaseni hinnatud omadus. Digisalvestil selline “kõrvalnäht” puudub ja kõik talletub täpselt nii, nagu “sisse” tuli – ülenivoo puhul tekib lihtsalt koledakõlaline moonutus. Samuti oli lint kõrgetel sagedustel mürarikas ning võis üleüldse heli spektraalset balanssi mõjutada. Need ja veel miljon “puudust” lintmakkide ehituses tekitasid unikaalse helipildi. Mida üldiselt meenutatakse nostalgiaga.

Kogu tänuväärse töö, mille enne tegi ära lint täitsa “tasuta”, pidi helirezissöör digimaailmas tegema n-ö käsitsi, kasutades erinevaid protsessoreid, et saavutada samalaadne kompaktne ja “soe” kõlapilt. Ja nagu selgus, polnud see üldsegi lihtne. Vajalikud protsessorid ja seadmed ei maksnud vähe ning olid kättesaadavad vaid suurtele stuudiotele. Ka kvaliteetsed mikserpuldid, kus näiteks igal kanalil oli sisseehitatud kompressor, olid erakordselt kallid ka paljude keskmiste stuudiote jaoks.

Nii tõi digitaalne multitrack küll sahinavaba salvestuse, suure dünaamika ja lihtsa tööprotsessi, aga viis ära kogu “lindimaagia” ja “sooja” kompressiooni. 1985. ja 90-ndate vahel välja antud popmuusika ongi paljude arvates saundi osas parim kraam läbi aegade. Salvestusel kasutati siis veel enamasti linti, vaid lõppheli kandjaks oli CD (nn AAD salvestusahel). Helirežissöörid olid lindikogemustega õppinud mehed, ent ei pidanud lõppmasteri puhul end enam vinüüliga piirama.

Tulemuseks oli superkvaliteet. Sama heli, mida nad stuudios kuulsid, jõudis krõbinate ja sahinateta ka CDle.

Tänaseks oleme aga jõudnud sinna, et digitaalses salvestusmaailmas on olemas lintmakkide emulaatorid.

Ja siis tuli… Loudness War

Inimese kõrv on küll keerukas ja täpne seade, ent teisest küljest ka ääretult subjektiivne. Nimelt sõltub tajutava helispektri ühtlus heli tugevusest. Mida vaiksem on heli nivoo, seda erinevama tugevusega kõrv erinevaid sagedusi tajub. Selle panid graafikuna paika aastal 1933 Harvey Fletcher ja Wilden A. Munson, mis tänaseni tuntud kui Fletcheri-Munsoni kurv. Täpsemad mõõtemeetodid on algset graafikut veidi täiendanud, aga olemus on sama.

Graafikult selgub, et mida vaiksem on heli, seda tugevamad peaksid olema kõrgemad ja madalamad sagedused, et kõrv tajuks spektrit ühtlasemalt. Tõlkes tähendab see, et mida vaiksem on heli, seda kõhnem ja tuhmim see tundub. Ilmselt on igaüks näinud võimenditel, kodukinodel, “sangadel” jne nuppu “Loudness” või “Midnight mode”. Nende reziimide mõte on sama: võimendada madalamaid ja kõrgemaid sagedusi, et ka vaiksemalt kuulates tunduks helipilt samaväärselt tüse tugevamaga.

Lühidalt öeldes: mida kõvem heli, seda parem tundub. Piisab isegi 0,5–1 dB muutusest, et täpselt sama lugu kõlaks “säravamalt”, “avaramalt” ja nõnda edasi. Muidugi võiks nüüd küsida, et mis see CD-formaati puutub – igaüks võib ju volüüminuppu keerata nii palju või vähe kui soovib. Väga arukas küsimus. Aga kui te juhtumisi seda nuppu ei keera ning kuulate erineva tugevusega lugusid? Kõvemad tunduvad muidugi paremad. Ja CD kui digitaalne andmekandja kannatab kahjuks palju kõvaks keeramist.

Nüüd peaks võib-olla korraks lahkama mõnda tavalist poplugu. Sellist hea “trummilaksuga” lugu. Rütmipillide mõte on tekitada võimalikult suure dünaamikaga lööke. Helinivoo tõuseb järsult ja palju ning langeb siis kiirelt. Sama kehtib ka teiste pillide puhul, milles on oluline osa nn attackil nagu teravamd bassihelid, kitarrid jne. Need helitugevuse tipud saavad olla just nii kõvad kui salvestusmeedium “mahutab”. Järelikult peab muu, ühtlasema nivooga kraam olema selle võrra vaiksem, et trumm ikka hästi “laksaks” ja loos oleks avarust. Aga kuidas seda “hingamist” mõõta?

Lühidalt öeldes on see üks väga segane ala. Valemeid appi võttes võib vaielda lõputult (ja vaieldaksegi), aga fakt on see, et uuem muusika kõlab tuimemalt, aga kõvemalt, kui vana. Kõige lihtsamini on arusaadav ja adekvaatse pildi annab mõõdik nimega TT Dynamic Range. Mis mõõdab maakeeeli väljendudes loo dünaamilist ulatust, ent tähte närides pole see termin siiski päris täpne. Loos võib ju olla väga vaikseid kohti, või lausa pause – need aga “rikuksid” kõik ära. DR-mõõdik “otsib” loost üles kõige tugevama keskmise nivooga osad nagu refräänid, jagab need 3-sekundilisteks lõikudeks ning siis võrdleb saadud lõikude keskmist valjustust (RMS) kõige kõvemate peakidega. Ning tulemuseks teatab nende erinevuse detsibellides.

Milline siis on aga “hea” DRi näit? Üldistades, võiks see olla suurem kui 8-10 dB, miks mitte isegi 20 dB kandis nagu vanadel popsalvestustel. Kõige lihtsamini mõistetava näite võib tuua kinost, kus inimestevaheline jutt on vaikne, aga märulistseenid ja “paugud” väga valjud. Filmi heliribade DR on isegi rohkem kui 20 dB. Muidugi, poplugu päris filmiheliga pole otseselt võrrelda mõtet, aga natuke siiski.

Mis siis aga juhtus digiajastul? Nimelt saabusid digitaalsed limiterid ehk lõpmatu suhtarvuga kompressorid. Mis võimaldasid võtta näiteks loo, mille trummilöökide tugevused olid juba maksimaalsed (jõudsid digitaalse nullini), ning nende “tippude” äralõikamise arvelt kogu keskmist nivood (RMS) kergitada. “Ära lõikamine” pole samuti täpseim termin, sest otsest moonutust (clipping) polnud (mis ongi limiteri eesmärk), ent tegelikult siiski helilaine tippu kärbitakse. Olgu igaks juhuks selgituseks öeldud, et digitaalset helinivood mõõdetakse “tagurpidi” — piiriks on 0, sealt allapoole saab minna ainult vaiksemaks.

See andis võimaluse tõsta lugude keskmist valjusust (RMSi) ilma, et oleks tekkinud kuuldavad moonutused. Tulemuseks oli, et iga uuem release kõlas küll natuke kõvemini eelmisest – aga samas oli väiksema DR-ga, sest tugevamatel löökidel polnud ju piltlikult öeldes enam kusagile minna. Sein nimega null oli ees. Digilimiterid aga muutusid üha paremaks ja kiusatus teha oma lugu “naabrist kõvem” oli liiga suur, survet avaldasid produtsendid, plaadifirmad jne. Kõik ikka selle nimel, et “kõvem” tundub “parem”.

Vinüül pääses helivaljususe võidujooksust tänu oma “puudustele” helikandjana ning omal ajal ka digilimiteride puudumisele. Helitugevust lisades muutusid “helikraavide” seinad vinüülil teatud piirist edasi liiga peenikeseks. Kogu informatsiooni ei saa nii väikesele alale lihtsalt ära mahutada, ilma, et helipilt ei muutuks oluliselt kõhnemaks ja mudasemaks.

CD puhul sellised takistused puudusid, vähemalt näiliselt. Keskmist valjusust muudkui lükati ja lükati juurde, kuni helipildist jäi järele “hägune vorst”, ilma “laksavate” trummilöökide ja dünaamikata. Kui vanast albumist anti välja uus remaster/väljalase, siis võis kindel olla, et selle RMS on suurem originaalist ning DR loomulikult väiksem. Ja nii on see kahjuks kestnud tänase päevani.

Albumite dünaamilise ulatuse vahe võib aastate lõikes olla kümneid detsibille. Asi läks aina hullemaks kuni eskaleerus Metallica 2009. aasta plaadi "Death Magneticuga", mille keskmine DR oli 3dB. Muide, täpselt sama näitaja on siinuslainel! See absurdne nivoo tõstatas isegi muusikameedias natuke kära. Aga ilmselt mitte piisavalt, sest paraku pole tänase popmuusika seis oluliselt paranenud. Adele viimase plaadi „25“ keskmine DR on 5 dB…

Foto: Justin Tallis (AFP/Scanpix)

Tekkinud olukord on täiesti ebaloogiline, et mitte öelda absurdne. Palju vanemale, iganenud ja puudustega helikandjale pandi ja pannakse tänapäevani parem ja dünaamilisem saund, samas kui palju enamaks võimeline CD, mille dünaamiline ulatus on mäletatavasti 96dB, sisaldab tihti “vorstiks” vajutatud hägust jama, kus kogu dünaamika piirdub loetud detsibellidega. Pehmelt öeldes idiootne, sest kõigil kuulajatel on ju enamasti käeulatuses volüüminupp . Kadudeta helisalvestus ja suur dünaamiline ulatus, mille CD tõi, on kaotanud oma mõtte.

Kas pidurit õnnestub tõmmata?

Põhjus, miks EBU (European Broadcast Union) heli valjususe võidujooksu lõpuks sekkus, ei olnud mitte helikvaliteedi pidev langus, vaid liiga valjud reklaamid teleprogrammis. Töötati välja uus helivaljususe mõõteühik LUFS (Loudness Unit Full Scale), mis suurusjärgult RMSist väga ei erine, aga arvestab inimese erinevat heli tajumist erinevatel spektritel/sagedustel.  

2010 tutvustati regulatsiooni nimega EBU-R128 (millest praegu on väljas kolmas versioon EBU-R128.03), mis määrab ära soovitusliku RMSi raadiojaamades ja üldises muusika edastuses. Regulatsiooni järgi peaks RMS soovituslikult olema -23 LUFSi (lubatud kõikumisega ±0,5 dB, otseülekannete ajal  ±1 dB). EBU-R128 põhineb rahvusvahelise telekommunikatsiooni liidu BS.1770 soovituslikul heliregulatasiooni standardil, mille põhjal on üles ehitatud ka USA ja paljude teiste riikide standardid. Kui EBU nivoosoovitus saaks täieõiguslikuks seaduseks kõikjal, oleks see kahtlemata võit kogu muusikatööstusele. Kaoks ära mõte oma “saundi” naabri omast “kandilisemaks” lükata.

Miks? Sest kui näiteks sinu laulu keskmine nivoo on valjem kui -23 LUFSi (dB), siis seda langetatakse raadiojaamas enne eetrit vastavalt. Kui see on vaiksem, siis tõstetakse. Asja konks on selles, et laulud, mis enne olid “kõvemad”, kõlavad -23 dB juurde langetatuna palju hägusemalt kui need, mis pole limiteri näinud. “Vorstidel” puudub löök (nn punch), sest nende dünaamiline ulatus on kokku surutud. Samas laulud, mille RMS on vaiksem nagu vanem muusika, kõlavad paremini, sest DR on suurem ja peak saab lüüa palju kõrgemale. Tulevikus võiks sellisel juhul arvestada, et kõikide lugude RMS jääks nt -23 LUFSi kanti. Loomulikult ei keelaks see otseselt limiteride kasutamist – kui tundub, et need tõesti midagi saundis ägedamaks muudavad – aga vähemalt võtab see ära eesmärgi arulagedalt vaid “kõvemat” nivood taga ajada.

EBU kodulehel on regulatsiooni kasutamisest teada andnud 76 erinevat firmat ja teenuspakkujat. 60 firmat teatab EBU standardi kasutamisest oma toodetes.

Ameerikas on asjad kaugemale jõudnud, seal on ATSC A/85 – nende versioon heliregulatsioonist – saanud seadusliku õiguse. Tõsi, see kehtib ainult digitaalse telepildi edastusel, aga asi seegi. Tulevikus tahetakse ka muusikamängijaid manipuleerida nii, et need oskaks ise taasesitatava muusika nivoo seada -23 dB LUFS juurde.

YouTube hakkas oma sisu helivaljusust reguleerima juba 2014 detsembris. Ehkki YouTube ei kasuta EBU soovitatud standardit, seadistades helinivoo -23 dB asemel kesmiselt -14 dB LUFS juurde, on algatus kindlasti positiivne ja märgiline. Otsuse põhjuseks on ilmselt YouTube Red, uus rakendus, mis lubab YouTube’i kasutada tasulise muusikaedastusteenusena ja mille puhul on ühtlane helivaljusus ja stabiilne helikvaliteet oluline. Tulemusena ongi mõned uuemad YouTube’s leiduvad lood parema dünaamilise ulatusega kui CD või muusikastriimimisteenuste versioonid. Hakka või muusikat sealt alla tirima…

Super Audio Compact Disc

1999. aastal töötasid Philips ja Sony välja Super Audio CD (SACD). Compact Disci järglaseks mõeldud helikandja suutis mahutada rohkem kui kahte helikanalit ehk surround soundi. Plaadile mahtus 4,7 gigabaiti informatsiooni ja helivorminguks oli 1-bitine DSD, mis võimaldas kuni 120 dB dünaamilist ulatust ja laiemat sagedustevahemikku 20 HZ–100 kHz. Siiski pakiti DSD tavaliselt ruumi kokkuhoiu mõttes DST vormingusse, mis lubas 80 minutit 5.1 surround heli.

SACDd ei saatnud edu. Et kuulata SACDd, pidi tarbija endale muretsema uue plaadimängija, autosse antud formaat aga kunagi ei jõudnudki. Samuti ei ilmutanud paljud sellel ajal kuulsad tegijad oma loomingust SACDd. Sellest on kahju, sest SACD peale jõudis ka suurem dünaamiline ulatus, mis näiteks Pink Floydi legendaarse "The Dark Side Of The Mooni" puhul on kesmiselt 11. Siiski ei olnud pingutus asjata, välja töötatud tehnoloogiat ja failivorminguid kasutavad praeguseks paljud muusikamängijad, mis võimaldavad optilist heli.

Päästma saabub High Res?

Muusikatööstus ise ei räägi dünaamika tähtsusest eriti midagi. Nende arvates on kvaliteetse helipildi tulevik hoopis nn High Res muusika. High Res on suhteliselt ebamäärane termin – muusika puhul peaks olema tegu failiga, mis on suurema lahutusvõimega kui tavaline 44Khz 16 bitine CD – nt 24 bitti ja 96 kHz jne.

High Res failivorminguid on mitmeid, peale FLAC’i veel näiteks WAW, DSD ja AIFF. Need vormingud võivad kasutada diskreetimissagedust kuni 192kHz. Bitrate on vähemalt 24 bitti või rohkem. Selliste failide mahamängimiseks vajaliku taskutehnikaga on turule tulnud juba mitmed firmad, nende seas Sony, Samsung, LG, Fiio ja teised. Ka Sony Xperia kallimad mobiilid toetavad nende formaatide mängimist. Võid endale soetada ka arulagedalt kalli Pono pleieri või mõne mõistlikumas hinnklassis oleva Fiio muusikamängija.

Kuigi High Res audiofailid ei tee just midagi kurja, siis kuulajate jaoks pole neist ka midagi kasu. Nagu öeldud, on CD vorming inimkõrvade jaoks rohkem kui piisav. Kasu saavad eelkõige tootjad, kes müüvad uusi seadmeid, suuremamahulisi andmekandjaid jne. Millegipärast ei pööra ükski High Res audiot pakkuv netilehekülg tähelepanu heli dünaamikale, mis omab heli kvaliteedi juures mitte vähem tähtsust, kui heli failiformaat.

Kolme euro eest HDTracks keskonnast alla laetud Adele Skyfall’i versioon, milleks oli 157 megabaidine AIFF (96Khz, 24 bitti), kõlas läbi arvutikõlarite esitatuna isegi halvemini kui tavaline mp3. Muidugi, tulemus võib olla erinev sõltudes muusikamängijast. HiRes versiooni dünaamiline ulatus valmistas samuti täieliku pettumuse, olles identne loo mp3-versiooniga – häbiväärsed kuus detsibelli. Failide tohutu suurus koos nende eest küsitava kallima hinna ja kesise helikvaliteediga teevad nende mõttekuse pehmelt öeldes küsitavaks.

Vinüül kui turundusnõks?

Vinüülplaatide osakaal muusikaturul kasvab hetkel isegi kiiremini kui striiimimisteenuste oma. Statistika näitab, et vinüülide müük on USAs tõusnud alates 2007. aastast keskmiselt 52% aastas. Mullu esimesel poolaastal oli vinüülimüügist tulenev kasum Ameerikas 222 miljonit dollarit, striimimisteenuste kasum sama ajaga vaid 163 miljonit.

Võib-olla polegi praegune kasvav vinüülitrend juhus, vaid hoopis kaval turundusnõks muusikatootjate poolt? Kuna vinüülidel olev muusika on vaatamata sahinatele ja krõbinatele parema dünaamilise ulatusega, siis tekib muusikatehnikast kaugema, ent hea kuulmisega inimese jaoks lihtne seos – vinüül kõlab paremini kui CD. Ta ei süvene tegelikku põhjusesse, milleks on lugude erinevad masterid, ning ei oska aimatagi, et kõige parema kvaliteedi saaks ta kätte hoopis siis, kui keegi suvatseks selle sama vinüüliversiooni CD-plaadile panna, vaid “süüdistab” jubedas helis ainult helikandjat. Muusikatööstusele on aga vinüül tõeline kullaauk võrreldes kergeltkopeeritava digiplaadiga.

Muidugi, eks kavalamad kuulajad tõmbavadki oma vinüüli arvutisse ning jagavad ka sõpradega. Kes on veel kavalamad, sest pole vinüüligi ostnud, aga saavad nautida täpselt sama kvaliteeti.

Tõsi, lisaks sahisevale helipildile kaasneb vinüüliga ka paras laks nostalgiat. 2000-ndate keskel pidi muusikaäri ennast uuesti leiutama, sest n-ö füüsilise muusika müük oli peale iTunesi ja teiste digitaalsete muusikaostukeskkondade turule tulemist oluliselt langenud. Muusika digitaliseerimisega oli kadunud selle katsutav, sentimentaalne väärtus. Inimesed sõna otseses mõttes ei tundnud enam ühendust oma lemmikartistidega. Kõhutundele mängides otsustati USAs 2007. aastal pühendada üks päev iseseisvatele muusikakauplustele, mille peamiseks müügiargumendiks oli seni olnud nostalgia.

Foto: Guillaume Souvant (AFP/Scanpix)

Record Store Day, nagu seda kutsuti, oli suuremat sorti edulugu. Vinüüli müüginumbrid, mis olid alates CD domineerimisest 1990-ndate algusest saadik vabalangusse läinud, tõusid poole võrra. Skeene, mida olid üleval hoidnud üksikud DJ-d kusagil keldrisoppides, näitas äkki elujõudu. Uudis oli seda suurem, et füüsilist muusikat, ka CD-de kujul, oli siis juba raske müüa.

See trend on jätkunud tõusuteel aastast aastasse. Record Store Day’d tähistatakse Ameerikas ja paljudes teistes riikides nüüd iga aastal, tänavu 16. aprillil. Selleks puhuks “pressivad” paljud artistid ainult sellele päevale pühendatud vinüülplaate.

Ärilises mõttes on tegemist küllaltki helde olukorraga. Igal helikandjal ongi oma nišš ja kindel ostja. Miks rikkuda kõike ära, pannes hea asja vaid ühele platvormile, kust seda oleks ja ongi imelihtne internetti jagada. Kes tahab head dünaamikat peab ostma vinüüli. Kes usub, et suurem failimaht näitab paremat helikvaliteeti, ostab HiRes muusikat. Tavaline kuulaja ostab poest CD või kuulab striimingust mp3-e. Või kui usub Tidalisse, tellib selle FLAC failiformaadis striimitava teenuse, mille muusika dünaamika pole küll karvavõrdki parem.

Helivaljususe võidujooksus ei ole võitjaid, on ainult kaotajad. Uuringud on näidanud, et muusika müüginumbrite ja helivaljususe vahel ei ole mingit seost. Ainult muusikatööstuse kollektiivne hirm on põhjus, miks saund jätkuvalt nii valjuks keeratakse. Kaotajaks jäävad aga kõik:

  • artistid, kelle muusika, mille kallal nad kaua vaeva nägid, kaotab detailsuse ja hingamise;
  • helirezissöörid, kes peavad selle tihti vastu tahtmist teoks tegema;
  • audiofiilid, kes peavad parema dünaamikaga muusika kuulamiseks soetama kallid vinüülimängijad, leppides samas sahinate ja krõbinatega;
  • ja tegelikult iga inimene, kellele normaalne helikvaliteet korda läheb.

Kes oleks aastal 1985. aasta võinud arvata, et paarikümne aasta möödudes saab parimat kvaliteeti osta ainult koos vinüüliga!

Mida mina teha saan?

Kui tahad helivaljususe võidujooksu lõpetamiseks midagi ära teha, siis jaga oma uusi teadmisi ja seda artiklit teistega. Ole muusikat kuulates ja seda ostes teadlikum, ära lase ennast hullutada ainult suurenumbrilistest parameetritest. Internetist saad hankida TT Dynamic Range Meteri ja teisi samasuguseid vahendeid, millega oma olemasoleva muusikakogu “läbipaistvust” mõõta. Uuri, kas sinu teenuspakkuja või seade, mida sa kasutad, on liitunud EBU R128 standardiga ja nõua alati paremat kvaliteeti. “Valjem” ei võrdu “parem”, kuni sa ei keera nivood juurde oma taskus, toas või autos olevast nupust.