Seda kõike saab teada Facebookist, YouTube’ist või Twitterist, kui sinna sisestada märksõna “Soros”. George Soros on juut, see vastab tõele, kõik muu on aga vale, väljamõeldis, ning kõigi aegade kõige alatuma ja mõjusama poliitilise kampaania sünnitis.

Veel mõni aastat tagasi oli George Soros miljardär, kelle sügavat kapitalismikriitikat hinnati isegi Davosi Maailma Majandusfoorumil. Valuutakaupleja, kes kuulus kunagi maailma kolmekümne kõige rikkama inimese sekka, siis aga määras suurima osa enda miljardivarandusest oma fondile. Tema avatud ühiskonna toetusfondide võrgustik on maailma suuruselt kolmas avalikes huvides tegutsev fond.

Sellal, kui Bill Gates üritab inimkonna valusid leevendada, välja juurides näiteks malaariat, tahab Soros maailma parandada, toetades näiteks haridust või pakkudes migrantidele stardikapitali. Ta tahab teoks teha selle ideaali, mille kunagi formuleeris Sorosi poolt austatud filosoof Karl Popper totalitarismi vastandina: avatud ühiskonna.

Kontoriruumid New Yorgi nurgelise klaastorni 39. korrusel. Seal istub Michel Vachon, Sorosi isiklik nõunik, ning murrab pead: kuidas võis juhtuda, et tema ülemus muutus kogu maailmas lugupeetud filantroobist maailma üheks enim vihatud inimeseks.

2017. aastal alustas Vachon niinimetatud tunnete analüüsiga, et mõõta, kui suur see probleem tegelikkuses on. Seda näitab tema arvutiekraanil olev oranž graafikujoon. See kujutab internetis levivaid reaktsioone Sorosi nimele: seda nime mainitakse kümneid tuhandeid kordi nädalas, ning mõnedel nädalatel on ligi sada protsenti nendest mainimistest negatiivsed. See graafik on vihkamise palavikukõver.

Vachoni küsimusele teab vastust kaks inimest. Üks neist on surnud, teine seisab ühel 2018. aasta päikeselisel juunihommikul Berliinis Westin Grand hotelli rikkaliku Rootsi laua taga.

Tal on maratonijooksja kehaehitus, ta on sale ja pikakasvuline, ta pealagi ja nägu on raseeritud ühtlaselt paljaks, ning tema kiiskavsiniseid silmi ümbritsevad sarvraamides prillid. George Eli Birnbaum sündis aastal 1970 Los Angeleses. Nime sain oma vanaisa järgi, ütleb Birnbaum. Tema vanaisa olid natsid maha lasknud, omaenda poja silme all, kes pääses holokaustist üle noatera ning pages Ameerika Ühendriikidesse.

Kuid kuni Atlantani välja, kus noor George üles kasvas, saatis perekonda antisemitism. Ikka ja jälle värviti selle juudi erakooli seintele, kus George õppis, juudivaenulikke väljendeid. See avaldas mõju.

Igal nädalavahetusel andis isa talle lugeda ajalehte “Jerusalem Post”. “Kõigepealt on sulle tähtis see, kuidas juutidel läheb, ja alles seejärel muretsed sa ülejäänud maailma pärast,” ütles isa. Nii kasvas George Birnbaumis veendumus, et üksnes tugev Iisraeli riik saab juute kaitsta uue holokausti eest.

Tal on raske sellest rääkida, ja see on esimene kord, kui ta sellest ajakirjanikule juttu teeb. Aga seesama George Birnbaum on mänginud otsustavat rolli selles, et uusparempoolsus on maailmas jõudu kogunud ning antisemiitlusest on taas saanud poliitilise võitluse relv. Ta tegi seda, naelutades ühe juudi häbiposti: George Sorosi.

Kandidaat

Kõik algas 23 aasta eest Iisraeli peaministri Yitzhak Rabini atentaadiga. 1995. aasta 4. novembril jooksis verest tühjaks Iisraeli ajaloo suurim rahulootus. Pärast atentaati kuulutati kiirustades välja uued valimised.

Kandidaadid: Shimon Peres, Iisraeli riigi rajajate põlvkonda kuuluv sotsiaaldemokraat, kes tahtis jätkata Rabini rahuprotsessi, ning Benjamin Netanyahu, ettevõtlusnõustaja, uustulnukas, parempoolne. Paljud naersid Netanyahu ambitsioonide üle. Küsitlustes jäi tema toetus Peresist kakskümmend protsenti maha.

Ühtäkki aga hakkas Netanyahu Likudi-partei riiki pommitama ähvardava valimissõnumiga. “Peres jagab Jeruusalemma kaheks,” kõlas hüüdlause. See tekitas paljudes valijates ärevust. Seejuures oli tegu puhtakujulise loosungiga, Shimon Peresil ei olnud selliseid plaane.

Valimispäeval läks Peresi ja Netanyahu vahel tihedaks rebimiseks. Kella 22 paiku teatasid telekanalid, tuginedes esmastele valimistulemustele, et üle noatera võitis Peres. Seepeale haarab Netanyahu telefoni ja helistab “Arthurile” – oma salajasele kampaanianõustajale. Arthur Finkelstein on New Yorgis, aga võtab kohe telefonitoru. Netanyahul pole põhjust muretseda, ütleb ta. “Tasavägised valimised võidan alati mina.”

Birnhaum ütleb, et Arthur Finkelstein oli geenius. Ta oli arvudeinimene, niinimetatud pollster. See tähendab poliitnõustajaid, kes töötavad küsitluste põhjal oma klientidele välja taktikaid ja strateegiaid. Pollsterid üritavad aimata rahva arvamusi, meeleolusid, seda, mis inimesi ühendab või lahutab – selleks, et klient sest kasu saaks.

Mõnikord töötavad nad välja kampaaniaid. Iisraelis arendas Finkelstein välja isegi ühe kandidaadi: see Benjamin Netanyahu, kes 1996. aasta mais kandideeris Shimon Peresi vastu, oli tema looming. “Kõik selle, mida Bibi valimiskampaania vältel tegi, oli Arthuri välja mõeldud,” kirjutavad Netanyahu biograafid Ben Kaspit ja Ilan Kfir.

Finkelstein oli inimene, kellele meeldis hoiduda tagaplaanile. Internetist võib leida vaid kaks tema kõnet. Keegi ei suutnud temast kunagi päriselt aru saada, isegi mitte tema kliendid. Ta lendas kohale, andis nõu ja kadus taas. Valimispäeval polnud ta kunagi kohal. Kohapeal töötasid tema inimesed, Arthuri poisid, nagu nad end nimetasid.

Infot Finkelsteini kohta tuleb eraldi välja otsida, selle kohta leiab vihjeid Iisraeli ja Ungari ajakirjandusest, teda mainitakse mõnedes dokumentides, lünki aitavad täita vestlused enam kui tosina insaideriga, sealhulgas George Birnbaumi endaga.

Finkelstein ennustas Trumpile poliitkarjääri

Finkelstein on vabariiklaste uuema ajaloo juhtlõng, Ayn Randist ja Richard Nixonist kuni Donald Trumpini välja. Ülikoolis õppis ta tundma Randi, libertaarse liikumise ema. Hiljem aitas ta legendaarset Barry Goldwaterit, kes andis 1960ndate aastate keskel vabariiklaste paremtiivale uue hingamise. Finkelstein elas üle Watergate’i skandaali, oli osaline Ronald Reagani 1980. aasta valimisvõidus, töötas George Bush seeniori heaks ning ka ühe ettevõtja heaks, kelle nimeks oli Donald Trump.

Viimasele ennustas Finkelstein poliitikukarjääri. Trumpi kampaaniameeskonnas andsid tooni Arthuri poisid: Larry Weitzner, Tony Fabrizio ja tolle vana sõber Roger Stone. Finkelsteiniga oli seotud ka Richard Grenell, USA suursaadik Berliinis, nii nagu ka David B. Cornstein, USA suursaadik Ungaris.

Finkelsteini ja kaasaegse vabariikliku poliitkommunikatsiooni kokkupuutepunkti võib kokku võtta nii: kui Finkelstein mängis Ronald Reagani kampaaniameeskonnas keskset rolli, kuulutas too sedasama kummaliselt sünget, sügavalt reaktsioonilist hüüdlauset, mida tänapäeval teab igaüks: “Let’s make America great again”.

Hirmu jõud

Finkelstein järgis seejuures valemit, mida ta hiljem üha viimistles: negatiivne kampaania. Selle valimiskampaania meetodi tuum on rünnata vastase kampaaniat selle asemel, et kiita iseenda programmi. Finkelsteini lähtepunkt: kõik valimised on otsustatud juba enne valimispäeva. Enamik inimesi teab juba algusest peale, keda nad valida tahavad, mille poolt või mille vastu nad on. Neid on äärmiselt raske veenda vastupidises.

Lihtsustatult öeldes on inimeste motiveerimisest palju lihtsam neid demotiveerida. Nii võib kaasa aidata sellele, et vastane kaotab otsustava hulga hääli. Tänapäeval tuntakse seda kui voter suppression’it, valijate aktiivsuse mahasurumist. Trumpi digikampaania juht Brad Parscale kirjeldas seda kui 2016. aasta valimiste üht tähtsaimat instrumenti. See meetod on kui moodsa parempopulismi käsiraamat.

Finkelstein, kes alustas oma karjääri finantssektoris programmeerijana, analüüsis küsitletute andmeid nagu vanus, elukoht, eelistatud kandidaat, poliitilised hoiakud, kirikuskäimise sagedus.

Tema anne peitus võimes ära tunda mustreid. Näiteks: mis on need põhiteemad, mis enamikku inimesi huvitad? Ja millised neile enim peavalu teevad? Peagi märkas ta, et põhimõtteliselt on sageli tegu ühtede ja samade teemadega: “Uimastid, kuritegevus ja nahavärv.” See olevat lõhestav, kirjutas ta aastal 1972 ühes memos Richard Nixonile.

Finkelsteini eesmärk oli valijaskonda võimalikult polariseerida, vastasleere üksteise vastu üles ässitada. Süüteaineks pidi olema hirm. “Tuleb teha nägu, otsekui vasakult tiivalt tuleks hädaoht,” soovitas ta Nixonile. Ta pidi panustama teemadele, mis valijaskonna seas hirmu tekitavad.

Omistada kõik halb konkurendile

Üleüldse, ründamine olevat kohustuslik. See, kes esimesena ei ründa, saab pihta vastaselt. Ja Finekelsteinile meeldis asju isikustada. Igas kampaanias oli vaja vastast, kelle üle tuli saavutada võit.

Ta arendas välja negatiivse kampaania tehnika, mida ta kutsus nimega “rejectonist voting”. Asja mõte peitub selles, et mitte rääkida omaenda kandidaadi tugevustest, vaid projitseerida kõik halb konkurendile, et hävitada tema valijate usaldus. Seejuures ei pööranud ta mingit tähelepanu tundlikele asjaoludele. Ta tegi oma tööd, nii nagu advokaat kaitseb mõrvarit.

Selle meetodi abil seadis Finkelstein vastasele lõksu: ta tuli välja mingisuguse faktiväitega ja panustas sellele, et kui vastane üritab seda ümber lükata, mässib ta end sisse. Niipea, kui vastane reageerib süüdistusele, hakkab ta sellega seostuma. Aga kui ta ignoreerib seda, jätab ta selle ümber lükkamata. Parimal juhul on väide iseenesest nii eriskummaline või šokeeriv, et meedia seda võimendab.

Finkelstein sai kuulsaks sellega, et ta muutis mõiste “liberaalne” sõimusõnaks. Vastaseid kutsus ta “ultraliberaalseks”, “hullumeelselt liberaalseks” või “häbiväärselt liberaalseks”. Demokraatide kampaaniaguru Mark Mellmann kutsub seda väljendiga Finkel-Think: “kedagi kutsuda liberaaliks, halvustada, ja seda lõputult korrata.” Meetod oli lihtne, aga tõhus, ning ilmselt ei ole keegi aidanud rohkematel poliitikutel USA kongressi pääseda, kui Finkelstein.

Euroopasse!

Iisraelis viiakse aastal 1996 täielikult ellu Finkelstein retsept: kõigist kanalitest annab ta tuld Peresi pihta. Kogu meedia on täis tema lühikesi, halastamatuid hüüdlauseid.

Viimases talkshow’s astub Peres lõksu: ta tahab kohe alguses selgeks teha, et ta ei kavatse Jeruusalemma osadeks jaotada. Netanyahu haarab saates juhirolli. Kui Peres päev pärast valimisi ärkab, on Netanyahust saanud peaminister. 50,5 protsenti 49,5 protsendi vastu.

Iisraeli tööotsa vahendas Finkelsteinile tema sõber ja klient Ron Lauder, kosmeetikaimpeeriumi Estée Lauder miljardite pärija ja tollane Netanyahu rahastaja. Alguses oli see vaid kõrvaltegevus. Finkelsteini põhitöö oli kampaania, et takistada Bill Clintoni tagasivalimist.

Iisraelis avastab Finkelstein, et tema valem töötab ka mujal. Alates Netanyahu tagasivalimisest panustavad kõik parteid negatiivsele kampaaniale, ja seega on Finkelstein väga nõutud. Just tema oli Ariel Sharoni üllatava edu taga aastal 2001, hiljem astub ta koos järgmise kliendi, Avigdor Libermaniga sammu veel kaugemale paremale.

Iisraeli triumfid tähistavad uue faasi algust: Finklelstein suundub Euroopasse. Selleks alustab ta koostööd George Eli Birnbaumiga, maratonijooksja kehaehitusega mehega. Nad loovad meeskonna, mis loob Finkelsteini pärandi – tema koletise.

Arthur oli eraelus sõbralik ja edevusest vaba mees

Birnbaum on üks “Arthuri poistest”. Ta sai selle USA vabariiklaste salajase staariga tuttavaks 1990ndate aastate keskel Washingtonis, räägib Birnbaum. Siis tõi noor Finkelstein igal hommikul kohale kuhjade viisi küsitlustulemusi. “Kõik, mida Arthur tegi, tugines arvudel,” meenutab Birnbaum, “aga keegi teine ei suutnud arvudest välja lugeda seda, mida luges Arthur.”

Väljaspool olijate jaoks oli Finkelstein üks suur mõistatus – strateeg, kes töötas parempoolsete jaoks. Aga Birnbaum õppis peagi tundma Arthurit ka eraelus. Sõbralik, nutikas, särav ja ometi kadedusest vaba mees – kes teadis lõbusaid lugusid võimuringkondade siseelust. Queensi juudiperekonna võsuke, kes heitis nalja kosheri reeglite üle. Nohik, kelle triiksärgi rinnatasku oli täis pliiatseid ja märkmepabereid, et iga mõttevälgatus üles tähendada.

Jäigas poliitikamaailmas liikus Arthur ringi, lips lõdvaks lastud, ning büroos kõndis ta sokkide väel. Ta võis endale kõike lubada, sest tema oli parempoolsete parem ajupoolkera. Ükskord, jutustas Finkelstein ühele kaastöötajale, oli Reagani kabinetiülem teda kirjalikult selle eest tänanud, et ta Valge Maja ovaalkabinetis kingi “seekord enamuse ajast jalas hoidis”.

Tema kireks olid valimiskampaaniad. Finkelstein rääkis Prahas üliõpilastele, et valimiskampaaniad meenutavad talle liivaranda, mis esmapilgul näib alati ühesugune, tegelikkuses on aga alati muutumises. Tuleb üks laine või torm – ning kõik on teistsugune.

Arthuri armastus aga kuulus ta kahele tütrele – ja tema mehele. Arthur Finkelstein, kes aitas radikaalsetel vabariiklikel homofoobidel ametisse jõuda, oli homoseksuaalne. Tema elu armastus oli Donald.

Kapten ja tüürimees

Kui Finkelstein küsib aastal 1998 Birnbaumilt, kas too sooviks Iisraelis töötada Likudi heaks, täitub üks Birnbaumi unistusi. Isegi, kui Netanyahu tagasivalimine ei õnnestu, saab kahest mehest meeskond. Finkelstein on kapten ja Birnbaum on tüürimees. Sellal, kui Finkelstein pendeldab New Yorgi ja Iisraeli vahet, on Birnbaum Iisraelis, kus ta on Netanyahu kabinetiülem, organiseerib tolle esinemisi, esindab teda meedias ning hoiab aegajalt ta lapsi.

Aastal 2006 asutab Birnbaum ettevõtte GEB International – ja Finkelstein on tema partner. Nad tahavad üheskoos vallutada Ida-Euroopa. Rumeenias aitavad nad võimule Călin Popescu-Tăriceanu, Bulgaarias Sergei Staniševi.

Aastal 2008 tahab Ungaris üks mees tagasi võimule. Tema nimi on Viktor Orbán ning ta on endine peaminister. Seejuures aitab teda ta vana sõber “Bibi” – Benjamin Netanyahu. Kaht meest ühendab pikaajaline sõprus, mis on nii lähedane, et mõned kutsuvad seda “bromance’iks” (see inglisekeelne väljend viitab lähedasele, kuid mitte seksuaalsele suhtele kahe mehe vahel, olles tuletatud kahest sõnast – brother (vend) ja romance (romanss) – toim).

Nende kahe mehe suurim sarnasus on aga Finkelsteini ja Birnbaumi töö. Päevalehe “Haaretz” andmetel oli Netanyahu vahemeheks, kes viis oma kampaaniategiad kokku Orbániga. Alustati aastal 2008, meenutab Birnbaum, ja otsekohe saavutati võit referendumil, kus Orbán ja tema konservatiivne Fidesz end 2010. aasta valimiste jaoks positsioneerisid.

Kui keegi soovib Finkelsteinis näha kunstnikku, siis Ungari oli tema meistriteos, koos Birnbaumi kui kaasautoriga. Nad palgati Ungaris esiotsa aastaks. Ametlikult Fideszi lähedal seisva Századvégi fondi heaks. 2010. aasta valimistel panustati Finkelsteini patenteeritud retseptile, andes tuld vastaste nõrkustele – ja hoides oma kandidaati rambivalguses. Vastastest, toona valitsenud sotsiaaldemokraatidest, sõideti erinevates rünnakutes lihtsalt üle. Veel praeguseni on Birnbaum hämmingus, kui lihtne see oli: “Me tõmbasime aastal 2010 sotsiaaldemokraatidel vahetult valimiste eel vaiba alt.”

Uusi vastaseid leida on lihtne: aastal 2010 kannatab Ungari finantskriisis, ning vajab päästmiseks rahasüsti. See omakorda viib laenuandjate – Maailmapanga, ELi ja Rahvusvahelise Valuutafondi – kokkuhoiudiktaadini. Niisiis soovitavad ameeriklased Orbánil defineerida oma vaenlastena “bürokraate” ja välismalist “suurkapitali”. Sellele järgneb suur ühiskondlik nihe parema tiiva suures, Orbán võidab kahe kolmandikulise enamusega.

Birnbaumil ja Finkelsteinil, kes nüüd kuulusid Orbáni lähikonda, tekkis pärast valimisi mure. Valimised võitnud Orbán tahtis muuta põhiseadust, ning Finkelsteinil ja Birnbaumil oli vaja taas vastast.

“Opositsiooni enam polnud,” ütleb Birnbaum. Äärmusparempoolne Jobbik ja sotsiaaldemokraadid olid alistatud, ja ülejäänud jõud olid killustunud. “Ungaris oli võimukandja sellise toetusega, mida ajaloos varem polnud olnud.” Et toetust hoida, oli vaja “kõrget energiataset”. “Massi tuleb hoida voolu all, andes talle põhjuse minna järgmistel valimistel taas urnide juurde.” Vaja oli midagi jõulist, midagi sellist nagu tänane Trumpi “Ehitame müüri!”

Täiuslik vastane

Finkelsteini valem näeb ette, et igal edukal kampaanial on vaja vastast. “See on parim viis vägede koondamiseks,” selgitab Birnbaum. “Arthur ütles alati, et ei võideldud mitte natside, vaid Hitleri vastu; mitte al-Qaida, vaid Osama Bin Ladeni vastu.” Ainult – millist vastast oli nüüd vaja Ungaris? Kus oli tuldpurskav draakon, kelle vastu Orbán rahva toel võitlema pidi?

Viktor Orbán pühendus sellele, et leida oma rahvale uus, dramaatilisem narratiiv. Selle üks tõukejõude oli Orbáni sõpruskonda kuuluv ajaloolane Mária Schmidt, kelle ta veel oma esimesel valitsusperioodil aastal 2002 tegi diktatuuriohvrite rahvusliku memoriaali juhatajaks.

See on võitlusvaimu täis naine, kes ühtlasi on ka pärinud palju raha. Ta kujutab Ungarit, mis Hitleri paktiga liitus, süütu ohvrina, kes vaenlastest ümbritsetuna kaitses vankumatult ja vapralt oma põlist identiteeti. Tema jaoks on ungarlased rahvas, kes on igaveses piiramisolukorras. Algul osmanid, siis natsid, siis kommunistid. Ungari missiooniks on välismõjude tõrjumine ja kristluse kaitse.

Arthur Finkelsteini intuitsioon lähtus sellest taustast. Tal tekkis kampaaniaks idee, mis oli nii suur ja mefistolik, et elas oma autorist kauem.

Sisuliselt on tegu väikese Ungari vastu vandenõud sepitseva “võõra suurkapitali” loo järgmise peatükiga. Aga seda koos dramaatilise pinge üleskruvimisega: mis siis, kui ühtäkki kerkiks kapitalismi vandenõu eesriie, ja selle tagant astuks välja tegelane, kes kõike oma käpa all hoiab? Keegi, kes “suurkapitali” mitte üksnes ei juhi, vaid seda koguni kehastab? Päris inimene. Pealekauba veel Ungaris sündinud. Võõras ja ometi tuntud. See isik on George Soros, ütleb Finkelstein. Ning Birnbaum nägi kohe läbi idee geniaalsuse: “Soros oli täiuslik vastane.”

Sellel hetkel sünnib koletis George Soros. Multimiljardär, sedavõrd võimas ja tugevate sidemetega üle kogu maailma, et tema alistamiseks pidi kogu rahvas koonduma Orbáni selja taha. Siin, Ungaris, luuakse see vihkamisobjekt, kes peagi on kogu maailma poliitikutel hambus. Kuni Saksa liidupäevani välja.

Esiotsa on Finkelsteini ettepanek arusaamatu. Valimiskampaania mittepoliitiku vastu. Inimese vastu, kes isegi mitte ei ela Ungaris. Vana mehe vastu, keda tervel maal tuntakse metseeni ja abistajana. Kes kommunismi kokkuvarisemise eel toetas opositsiooni kommunistide vastu, seejärel rahastas laste koolilõunaid, ning hiljem rajas Budapesti keskele ühe Ida-Euroopa parima ülikooli.

Isegi Orbán ise oli kunagi Sorosilt raha saanud: tema opositsioonipäevil andis tema põrandaalune fond Századvég välja kriitilisi ajakirju, mida paljundati Sorosi makstud koopiamasinal. Orbán oli ka üks Avatud Ühiskonna fondide 15 000 stipendiaadist. Ainult tänu Sorosile sai Orbán õppida Oxfordis filosoofiat. Nad on kohtunud vaid üheainsa korra elus: kui Soros aastal 2010 pärast üht üleujutust Ungarisse tuli, et eraldada hädaabiks miljon dollarit.

Tegelikult polnud mingit põhjust olla tema vastu.

Eesmärk pühendab abinõu

Finkelstein ja Birnbaum nägid aga George Sorost sootuks teise nurga alt. Sorosi kriitikal on pikad traditsioonid. See sai alguse juba aastal 1992, mil Soros üheainsa valuutadiili abil teenis üleöö miljard dollarit – ning omandas inimese maine, kelle tõttu Ühendkuningriigi kodanikud vaesusid.

Paljude vasakpoolsete jaoks oli Soros kapitalismi hävitava jõu sümbol. Seda seni, kuni ta hakkas oma äkitselt saabunud kuulsust kasutama selleks, et tutvustada üllatavalt vasakliberaalseid ideaale. Ta oli kõige selle poolt, mille vastu olid parempoolsed: võitlus kliimamuutustega, ümberjaotamine, Clintonid. Ta võttis aastal 2003 sõna teise Iraagi sõja vastu, võrdles George W. Bushi natsidega, ja temast hakkas kujunema USA demokraatide suurtoetaja. Nii tegi ta end vabariiklaste vaenlaseks.

Aga selle kõige taga oli veel midagi. Finkelstein ja Birnbaum olid oma tegevuse suunanud just nendesse riikidesse, kus avatud ühiskonna toetusfondid olid eriti intensiivselt püüdnud üles ehitada liberaalset kohalikku eliiti ja kodanikuühiskonda: Ukraina, Rumeenia, Tšehhi, Makedoonia, Albaania. Birnbaumi, ustava parempoolse jaoks, on Soros vastuvõetamatu. Ta leiab, et Soros esindab “sotsialismi, mis on selle regiooni jaoks vale”. Finkelstein seevastu, ütleb Birnbaum, olevat seda näinud “täiesti ratsionaalselt”: Soros kui vastane oli vaid vahend, mille pühitses eesmärk.

Selleks et välja selgitada, kas Georg Sorosi nimi on Ungaris ikka piisavalt tuntud, testiti seda telefoniküsitlustes koos rea teiste võimalike vastaste nimedega, jutustab üks inimene, kes neis küsitlustes osales. Birnbaum ise ei taha Sorosi teemalist küsitlust kinnitada.

Nüüd tuli veel veenda ka Orbánit. Birnbaum ütleb, et Orbáni “usaldus Finkelsteini suhtes oli piiritu”. Orbáni pressiesindajad keeldusid selle kommenteerimisest. “Orbáni poliitika jaoks polnud keegi olulisem kui Finkelstein,” ütleb ta üks endine Fideszi pollster. “Ja Finkelsteinil pole olnud paremat õpilast.”

Orbáni jaoks oli Sorosi-vastane kampaania mõttekas nii välis- kui ka sisepoliitiliselt. Välispoliitiliselt pidi see meeldima Venemaale. Putin kartis niinimetatud värvilisi revolutsioone nagu Ukraina oranž revolutsioon või Araabia kevad ning oli hakanud Sorosile ja tema toetatud liberaalsetele jõududele vastu astuma. Ühine vaenlane ühendab.

Sisepoliitiliselt sobis kampaania Mária Schmidtile, kes oli veendunud, et kui USA demokraadid kritiseerivad tema revisionistlikke kodumaalegende, siis on selle taga Soros. Ta oli näinud seda komöödiasõus “Saturday Night Live”, jutustas Schmidt äsja tõsimeeli ühele ameerika ajakirjanikule. Aastal 2008 oli seal üles astunud Sorosi tegelaskuju, tituleeritud kui “George Soros, Demokraatliku Partei omanik”. Ja Soros polevat kunagi sellele vastu vaielnud. Niisiis oli asi Schmidtile selge.

Esimene lask

Selle üle, et Finkelstein ja Birnbaum töötavad Orbáni heaks, arutatakse ikka ja jälle. Ungaris on Finkelstein peaaegu et müütiline figuur. Orbán pole nende rollist kunagi avalikkusele selgelt rääkinud, ning kui tema pressiesindajatele saata selleteemaline küsimus, siis vastust ei tule.

Birnbaum on esimene asjaosaline, kes räägib sellest nüüd minuga. Kuid ometi jätab ta paljudele küsimustele vastamata. Nii ei taha ta meenutada koostöö detaile, seda, kas nad osalesid üksnes juhtideede või ka hüüdlausete loomises, ning mil määral nad valimiskampaaniaid reaalselt juhtisid.

Igal juhul võisid kõik näha, mis järgnevatel aastatel Ungaris juhtus. Ja mis järgnes sellele maailmas. Tegelikult pidi kampaania endas koondama kõik argumendid Sorosi vastu idast ja läänest, paremalt ja vasakult poliitspektri tiivalt. Selle juures oli uudne, et Soros oli valimiskampaanias vastane.

Esimene lask toimub 2013. aasta 14. augustil, napid üheksa kuud enne järgmisi valimisi. Valitsuslähedases ajalehes “Heti Valasz” ilmuv artikkel ründab väidetavalt Sorosi poolt rahastatud mittetulundusühinguid. Esmakordselt maalitakse Ungari avalikkusele pilt Sorosi poolt orkestreeritud Ungari-vastasest vandenõust.

Järgneb Ungari riigiaparaadi võitlus väidetavalt Sorosi poolt kontrollitava keskkonnaorganisatsiooni Ökotárs vastu, kes saab arenguabi rahasid nii Norrast kui ka Šveitsist. Politsei tungib väidetavate Sorosi lakeide büroosse ja konfiskeerib arvuteid. Algavad kuudepikkused uurimised ja protsessid Ökotársi suhtes. Šveitsi rahad blokeeritakse. Olgugi et Ungari uurijad ei leia lõpuks midagi – pilt kahtlaste sidemetega mittetulundusühingutest on loodud.

Sellesse aega jäävad ka Süüria sõda ning abiotsijate tohutu tulv Euroopasse – niinimetatud põgenikekriis. Sellal, kui Finkelstein visandab selle põhjal põgenikevastase kampaania, avaldab Soros 2015. aasta sügisel essee, kus ta nõuab ELilt “ühtset plaani” põgenikega ümberkäimiseks. Ta ütleb, et EL peab “hoomatavas tulevikus arvestama miljoni põgenikuga aastas”. See on Orbáni jaoks tasuta lõuna.

Vaid mõned päevad pärast seda kui Ungari valitsus peab võitluses Ökotársi vastu alla andma, peab Viktor Orbán ühe kõne. Ta ütleb, et George Soros olevat selle lääneliku mõttepärandi “esindaja”, kes tahab “rahvusriiki nõrgendada” ja põgenikega üle ujutada. Esmakordselt käsitletakse Sorosi abi migrantidele siinkohal osana suurest vandenõust.

Alates 2015. aasta lõpust järgneb rünnak rünnakule üha väiksema ajalise distantsiga. Iga organisatsiooni, kes on millalgi saanud raha Avatud ühiskonna toetusfondilt, esitletakse kui “Sorosi juhitut”. Ühenduste töötajaid kutsutakse välismaalt rahastatud “palgasõduriteks”.

Kõik see toimub kõmutekitavate “paljastavate” artiklite ning valitsusesindajate ametlike “reaktsioonide” rafineeritud pingpongi vormis. Laimukampaania läheb üha ohjeldamatumaks: Ungari kopeerib Putini sammu, kes võttis ühelt Sorosi poolt kaasrahastatud Peterburi ülikoolilt litsentsi. 2017. aasta veebruaris algavad rünnakud Sorosi Kesk-Euroopa ülikooli vastu, mida juhib kanadalane Michael Ignatieff. See maineks ajaloolane kandideeris kunagi oma kodumaal poliitikuna konservatiivide vastu – kelle heaks töötas Finkelstein.

Kurjuse kehastus

Sorosi vastase kampaania esialgne kõrgpunkt saabub 2017. aasta juulis, kui riiki hakatakse täis kleepima plakateid, mis kujutavad tema nägu, all kiri: “Ära lase Sorosil naerda viimasena!” Pidevalt korratakse sloganit “Stop Soros”, fotomontaažid näitavad Sorost käsikäes koos väidetavate liitlastega, rippudes Orbáni migrantide-vastasel traataial. Orbán väidab, et Soros peab üleval maffiavõrgustikku.

2017. aasta sügisel viib valitsus läbi “rahvusliku küsitluse”. Miljonitele kodanikele saadetakse küsitluslehed. Inimesed võivad ristiga märkida, kas nad “Sorosi plaani” igal aastal miljon inimest Aafrikast või Lähis-Idast Euroopasse ümber asustada toetavad või mitte.

Avatud ühiskonna toetusfondid eraldasid Ungari projektideks 2016. aastal ligikaudu 3,6 miljonit dollarit. 2017. aasta Sorosi-vastane kampaania maksis enam kui kümme korda rohkem, umbes 40 miljonit eurot. Sellel oli oma mõju. Sorosi populaarsus langes. Terve maa pöördus ühe mehe vastu. Sorosist sai kurjuse kehastus.

Soros oli lõksus. “Mida enam vastulööke ta oleks andnud, seda enam oleks ta kinnitanud ju meie väidet, et ta sekkub poliitikasse,” ütleb Birnbaum. Toona 87aastase Sorosi jaoks olnuks mõeldamatu ise Orbáni vastu kandideerida. “Härra Soros ei ole poliitik,” ütleb tema nõunik Michael Vachon. Soros oli matistatud.

Sorosi näol leidis Arthur Finkelstein täiusliku vastase. “Härra Liberaali” – vastase, kellesugust ta oli alati soovinud. Kõigi nende vastuolude kehastuse, mida konservatiivid majanduslikult edukate vasakpoolsete juures nii väga jälestavad: finantsspekulant, kes samas nõudis leebemat kapitalismi. Ja mis kõige parem: seda valimiskampaania vastast polnud ei poliitikas ega üldse riigis kohapeal.

“Täiuslik vastane on keegi, keda sa ikka ja jälle lööd ning kes kunagi vastu ei anna,” ütleb Birnbaum. Veel praegugi uneleb ta sellest. “Ta oli meil täiesti peos! Ta oli kõigist toodetest lihtsaim. See oli vaja veel vaid pakendada ja turundada.”

“Toode” oli nii hea, et see turundas end ise ja levis kõikjale maailma. Aastal 2017 fabuleeriti Itaalias Sorosi rahastatud põgenikepaatidest. 2018. aastal pajatati USAs, et Soros peituvat Mehhiko migrantide “karavanide” taga. Itaalias häbistas Matteo Salvini oma vastaseid kui “Sorosi poolt rahastatuid”, sama tegi Nigel Farage Euroopa parlamendis ning Saksamaal Stephan Brandner ja Jörg Meuthen paremäärmuslikust AfDst.

Kolumbiast Iisraelini ning Iisraelist Keenia ja Austraaliani ilmuvad ikka ja välja Sorosi-vastased argumendid. Üks Poola parlamendisaadik nimetas Sorost “maailma kõige ohtlikumaks inimeseks”. Putin mainis Sorost alandavalt oma pressikonverentsil Helsingis koos Trumpiga. Ja Trump omakorda toppis Sorosi 2016. aastal oma viimasesse valimisreklaami. Äsja väitis ta, et protestid tema ülemkohtu uue kohtunikukandidaadi Brett Kavanaugh’ vastu olevat olnud Sorosi poolt spondeeritud.

Ungaril on Trumpi ja Putini vahelises retoorilises meeskonnatöös sillapea roll. Austrias kerkis Sorosi nimi esile valimiste kontestis seoses niinimetatud Silbersteini afääriga. Hiljem tuli välja, et Sorosi plaani mainimiseks kasutati muuhulgas võltsitud Facebooki-kontosid. Seda koos Birnbaumist ja Finkelsteinist koosneva kampaaniameeskonnaga.

Kurja juudi tagasitulek

Birnbaum kaitseb end oletuse eest, justkui ta oleks ka väljaspool Ungarit korraldanud Sorosi-vastaseid kampaaniad. Aga võibolla seda polnudki vaja. Tema ja Finkelstein lõid Ungaris parempoolsete viimase aja jõuliseima vaenlasekuju – täiusliku materjali interneti jaoks. Ühelt poolt haaras Ungari kampaaniast kinni parempoolne digitaalne meedia nagu “Breitbart” ja “Russia Today” – nad tõlkisid selle teistesse keeltesse ja toitsid seda argumentidega. Teisalt leidub sotsiaalvõrgustikke, kus Soros kujunes meemiks.

Kui parempoolsed liikumised tahavad tänapäeval teha valimiskampaaniat, siis võivad nad lihtsalt otsida internetist Sorosi kohta käivat materjali. Anti-Soros on globaliseerunud, vabalt kättesaadav ja kergesti mugandatav avatud lähtekoodiga relv. Birnbaum kutsub seda “natsionalistliku liikumise ühisnimetajaks”. Polnud juhus, et Sorosi-vastasele võitlusele kutsus üles Steve Bannon, kui ta teatas soovist sekkuda 2019. aasta Euroopa valimistesse.

Siinkohal peaks tähelepanu pöörama veel ühele selle loo aspektile, mis on ühtaegu nii oluline kui ka iseäralik: kaks juudist poliitnõustajat teevad antisemiitlike joontega kampaania sihtmärgiks juudi.

See, mille Finkelstein ja Birnbaum lõid, on lahutamatult seotud ühe Lääne kultuuri vanima antisemiitliku teemaga: kuri, rahaahne juut, kes tahab maailma valitseda.

Olgugi et Orbáni kampaanias ei kasutatud kordagi sõna “juut”: Orbán ütles, et võideldakse “vaenlasega”, kes olevat “teistsugune”, “juurtetu” – ja tahab valitseda maailma. Loogiline, et hiljem kritseldati Sorosi plakatitele ka juuditeemale viitavaid sõnu – valijad ise andsid kampaaniale lõpliku “lihvi”. See, kes tänapäeval otsib internetist infot Sorosi kohta, satub otsekohe montaažidele: Sorosi pea kaheksajala haarmete otsas, klassikaline juudivaenulik motiiv.

2017. aastal hakkas Ungari juudi kogukond protesteerima, asja sekkus ka Iisraeli suursaadik. Kui tuntud Ungari rabi Zoltán Radnóti sai teada, et kampaaniat juhtisid juudi kogukonna liikmed, näitas ta avalikult välja sügavat hämmingut.

Küsimuses, kas tegu on antisemiitliku kampaaniaga, on juudid lõhestunud. Birnbaum meenutab, et kord USAs olevat üks Laimuvastase Liiga liige teda sel teemal kõnetanud. See organisatsioon jälgib juba aastaid internetis levivat juudivaenu ning on ühes viimases vihakõnet käsitlevas uurimuses Sorosi vastasele ässitustööle pühendanud terve peatüki.

Birnbaumi, kes peab sabatit ning kuulub arvukatesse Iisraeli ühendustesse, ajab see teema vihale. Kampaania puhul olnud tegu vaid “puhtakujulise ideoloogilise” projektiga, ütleb ta. Soros esindas kõike seda, mille vastu Orbán oli.

“Kui me kampaaniat planeerisime, ei mõelnud me sekunditki sellele, et Soros on juut.” Tema ise polevat seda asjaolu siis teadnudki. Ta ei tegevat kunagi koostööd antisemiitidega. Ja veel enne koostöö alustamist Orbániga uuris ta Iisraeli informeeritud ringkondadest, kuidas Orbán juutidesse suhtub. Ta polevat kuulnud midagi kahtlast. Vastupidi, Orbán suhtub antisemitismi tõsiselt. Oma esimesele tütrele andis ta juudi nime, Ráhel. Ja kõigele lisaks: “Kas ma ei tohi kedagi rünnata pelgalt põhjusel, et tegu on juudiga?”

Tasub siiski välja tuua, et mõlemad kampaaniameistrid teadsid Sorosi nime juba aastakümneid, ning Finkelstein oli juba 1980ndatel aastatel seotud skandaaliga, kuna ta oli uurinud ja ära kasutanud valijate antisemiitlikke hoiakuid. Seekord on aga tagajärjed tõsisemad. Kampaania muutis maailma. Sõnadest sai tegelikkus.

Oktoobri lõpus sai Soros ühelt Trumpi toetajalt kirjapommi. Viis päeva hiljem tungib üks relvastatud mees Pittsburghis sünagoogi ning mõrvab üksteist inimest. Ta arvas, et võitleb juutide vandenõuga. Oma sotsiaalmeedia kontol rääkis ta “Sorosi karavanidest”. Kui Birnbaumiga sellest rääkida, kõlab ta nurka surutuna: “Tagasivaadates tundub see võib-olla hullumeelsena, aga tollasest vaatevinklist oli see õige.”

Ainult üks uus ohver

Kuus kuud pärast kohtumist Berliinis saadab Birnbaum kutse Washington DCs oleva Trumpi hotelli lounge’i. Ühel ta sõbral on esitlus: Corey Lewandowski esitleb oma raamatut Trumpist. Läbi astub presiendi nõunik Kellyanne Conway, müüakse kaaviari, 100 dollarit unts. Mängib tantsumuusika, pea kogu teenindav personal on tumedanahaline, peaaegu kõik külalised on valged. Birnbaum ajab eksklusiivse ürituse külastajatega juttu ning tellib kokteili Moscow Mule.

Kas tema arvamus Sorosi-vastasest kampaaniast on muutunud? “Antisemitism on midagi igavest, püsivat,” ütleb ta vaid. “Meie kampaania ei muutnud antisemiidiks kedagi, kes seda juba varem polnud. Võibolla näitas ta lihtsalt üht uut ohvrit. Ei enamat. Ma teeksin ka edaspidi täpselt samamoodi.”

Detsembris pidi Kesk-Euroopa Ülikooli rektor Ignatieff teatama, et ülikool kolib Budapestist Viini. Avatud ühiskonna fond viis oma peakorteri Budapestist Berliini.

Orbán seevastu tegeleb oma meediaimpeeriumi laiendamisega. Seda nii kodus kui ka teistes maades. Tal on suured plaanid. Maikuus on Euroopa parlamendi valimised. Ungari on kogu maailma parempoolsete jaoks saanud eeskujuks. Ning Ungaris on uuelaadne valitsusvorm, selgitab üks Fidesziga seotud allikas. Iga Orbáni sammu kohta tehakse rahva seas eelnev arvamusküsitlus. Orbán kutsub seda “illiberaalseks riigiks”.

Arthur Finkelstein suri 2017. aasta augustis. Ungari oli tema viimane projekt. Aastal 2011, ühes oma viimastest avalikest kõnedest, ütles ta: “Ma tahtsin muuta maailma. Ma tegin seda. Ma tegin maailma halvemaks.”

Hannes Grassegger on Šveitsi uuriv ajakirjanik, kellelt on Geeniuses varem ilmunud kübersõjast ja Eesti rollist selles kõnelev artikkel “Kujuta ette, et käib sõda, ja keegi ei märka”.

Käesolev artikkel ilmus esmakordselt väljaandes Das Magazin.
Saksa keelest tõlkinud Külli-Riin Tigasson.