Universali Soome ja Baltikumi juht Petri Mannonen, kust te ise muusikat kuulate?
Ma olen juba aastaid Spotify kasutaja. Kuigi mul on töö pärast ka näiteks Deezeri, Apple Musicu ja teiste kontod, siis nn stickyness faktor on väga tugev. Ehk kui sul on playlistid ja lemmikmuusika ühte teenusesse pandud, siis ei kipu inimesed sealt ära kolima, sest teistel teenustel on sarnased hinnad ja sarnane muusikavalik. Ühes võib olla paar miljonit lugu rohkem kui teistes, aga see on ka kõik.
Ja levitajad annavad kogu uue muusika välja kõikidesse muusikateenustesse?
Jah. Kuigi on mõned nimekad erandid.Artisti seisukohast on mõistlik muusika välja lasta kõigile platvormidele samal ajal. Teate, kui oma muusikat “kinni hoida”, siis on väga ebatõenäoline, et tänapäeva kuulajad lähevad tagasi ja hakkavad CD-plaate ostma ning neid autos kuulama.
Nii, et oluline on muusika teha kõigil platvormidel kättesaadavaks. Sest no muidu ei jää muud üle kui piraatlus.
Mis seisus meil piraatlus praegu on?
Muusikatööstus on pikki aastaid piraatlusega võidelnud. Kasutasime võtteid, et inimene võis mingit muusikat alla laadida, aga ei saanud seda ühelt seadmelt teisele tõsta ja nii edasi. Ja nii oligi piraatlus lihtsam ja mugavam valik.
Ja siis tulidki mõni aasta tagasi need voogedastusteenused nagu Spotify ja Deezer ja see on olnud tõeliselt suurepärane. Sest muusikat legaalselt tarbida on mugavam kui piraatlusega tegeleda. Piraadina sa ei tea, mida sa täpselt alla laed, sul peab olema suure mahuga kõvaketas ja nõnda edasi. Et tõmmata alla 30 miljonit lugu nagu pakuvad voogedastusteenused, siis peaks olema sama suur kõvaketas nagu see tuba.
Piraatlus on ikka probleemiks. Aga see väheneb. Soome ja Rootsi andmete põhjal näeme, et inimesed liiguvad piraatluselt üle voogedastusele.
Kui palju inimesi Eestis voogedastusteenuste peale läinud on?
Ükski teenusepakkuja ei avalda täpseid numbreid, me ei saa neid jagada, aga need kasvavad selgelt. Üks uuring näitab seda pilti päris huvitavalt (Mannonen tutvustab Juko-Mart Kõlari läbiviidud uuringule Eesti inimeste muusikakuulamise harjumuste kohta – siin ja edaspidi ajakirjaniku märkused).
Vaata: 7 graafikut näitavad, kuidas Eesti inimesed Spotifyd ja teisi muusikateenuseid kuulavad.
Varasematel aastatel on probleemiks olnud, et inimesed lihtsalt ei teadnud voogedastusteenustest nagu Spotify ja teised. Nad ei teadnud, kust neid saada, ja ei osanud neile läheneda. Nüüd on kõik see muutumas, muuhulgas ka tänu sellele, et kahte teenust pakuvad mobiilioperaatorid koos oma pakettidega (Mannonen viitab Telia Eesti Spotify pakkumisele ja Tele2 Deezeri pakkumisele).
Inimesed on rohkem teadlikuks saanud teenuste olemasolust, et neid saab tasuta proovida või isegi kogu aeg reklaamiversioone kasutada. Ja siis nad avastavad, kui mugav ja mõnus see päriselt on, et sa saad ülimalt lihtsalt 30 miljoni pala seast oma lemmikmuusikat kuulata.
See on suur töö, et inimesi harida. Seda teevad teenused ise, teeme meie muusikatööstuses, teevad mobiilioperaatorid.
Te siis arvate, et see nõuab koostööd, et inimesed uuest muusika kuulamise vormist teada saaks? Ma julgen arvata, et minu demograafiline grupp teab Spotifyd ammu. Aga kuigi minu vanemate põlvkond kasutab YouTube’i ja Skype’i, siis muusika voogedastus pole nendeni veel jõudnud.
Jah, seda peavad tegema kõik muusikamaailma osalised. Ja ka mobiilioperaatorid teevad nii Eestis kui paljudel turgudel seda tööd, et ütlevad inimestele, et te saate nüüd niimoodi muusikat kuulata. See annab ka neile lisaväärtust juurde.
Aga see ei ole ainult nende töö, meie plaadifirmana peame seda ka tegema. Täpselt samamoodi on see artistide, muusikute töö, et inimestele meelde tuletada või neid üldse informeerida: te saate meie loomingu CD-lt, alla laadides (nt iTunesi muusikapoest) või siis voogedastusteenusest.
Kas Eestis on need kolm võimalust sama levinud?
Üks põnev nähtus Eestis on see, et inimesed hüppavad siin otse CD-de ostmise pealt voogedastusteenuste tellimise peale. Allalaadimine jääb ära.
Paljudel teistel turgudel nagu Põhjamaad on see nii toimunud, et piraatluse kõrval ostsid inimesed CD-sid. Siis tuli võimalus osta muusikat allalaadimisega näiteks iTunesist. Ja nüüd selle järel tuli alles Spotify ja teised.
Selline on praegu Soome turg (näitab graafikut soomlaste muusika tarbimise harjumustest): füüsilisel kujul muusika ostmine kukub, digitaalses muusikatarbimises asendub allalaadimine järk-järgult voogedastusega.
Aga Eestis allalaadimist üldse pole olnudki! Ja me arvame, et ei tulegi. Nii et Eesti teeb hüppe piraatluse ja CD-de ostmise juurest otse voogedastusse.
Praegu domineerib Eestis veel CD, eks?
Ilmselt jah. Ametlikke muusikatööstuse numbreid pole nagu Soomes, kus muusikaprodutsentide liit oskab anda pildi rohkem kui 90%-st turust. Eestis sellist liitu pole.
Aga kui me vaatame ka kasvõi Universali arve, siis näeme, et CD-sid ostetakse ikka veel palju. Eesti turg on Soomest praegu umbes kaks aastat tagapool.
Mis vahe on plaadikompanii jaoks kahel kliendil, kellest üks ostab CD ja teine kuulab läbi Spotify või muu teenuse muusikat?
Me eelistame… seadusekuulekat, maksvat klienti, mitte seadust rikkuvat (naerab).
Meil on hea meel, et inimesed kuulavad muusikat. Muidugi toetame CD edasikestmist ja laserplaat ei kao mitte kuhugi. Eriti palju ostetakse plaate kinkide tegemiseks näiteks aasta lõpus. Ka fännide jaoks omab plaat erilist tähtsust ja siin on näha kahest kasutust. Näiteks Soomes on väga populaarne laulja Robinja tema fännid kuulavad teda näiteks Spotifyst, vaatavad YouTube’ist ja lisaks veel ostavad ka CD kui mälestuseseme.
Ärilisest perspektiivist on kuutasuline tellimus muidugi huvitav, sest see pakub stabiilse käibevoo. CD puhul annab käibele tugeva tõuke albumi väljaandmine, siis hakkab see langema, kuni teha mingi järelkampaania või uus versioon.
Olgu, aga räägime elevandist toas. Muusikud on kurtnud, et nad teenivad kontsertide andmise ja plaatide müümisega. Voogedastus leiba lauale ei too. On see tõsi?
Ma võrdlen seda selle ajaga, kui hakati CD-sid müüma. Siis oli selliseid poode paar tükki ja artistid ei teeninud CD-lt olulisel määral. Kui selliseid poode oli 30 tükki ja kui supermarketid hakkasid neid müüma, siis mahud kasvasid.
Tellimuspõhises voogedastuses on asi tegelikult üsna läbipaistev. Spotify on selle väga selgelt lahti teinud, kuidas raha artistideni jõuab. Mida rohkem inimesi voogedastuse peale läheb, mida rohkem nende käive tõuseb, seda rohkem raha jõuab muusikuteni.
Muusikute puhul on igaüks neist erinev. Mõni on kõige populaarsem live’is, mõni CD või vinüülplaatide peal, mõni teeb hitte ja on menukas Spotifys, mõne jaoks on kõige tulusam brändipartnerlus. See on väga erinev.
Vahe on ka selles, et varem olid nn väravavalvurid ehk gatekeeper’id plaadipoed. Nüüd on võimalik voogedastuse kaudu igal artistil jõuda kuulajateni üle kogu maailma.
Tõsi, seda on rääkinud ka näiteks Eesti elektroonilise muusika tegijad Cartoonist…
Jah ja Cartoon on väga hea näide, sest nende muusikat on striimitud… (kontrollib arvu) 3,3 miljonit korda.
Kuidas neil oleks võimalik olnud samasuure auditooriumini niimoodi jõuda kümme aastat tagasi? Ma ei tea.
Muusikakuulamise vormidel on oma tehnoloogilised eripärasused ju ka. Kui ma pistan CD oma autos plaadimängijasse, siis ma olen sisuliselt isoleeritud muust maailmast. Kui ma panen loo mängima Spotifys, siis ma annan sellega pidevalt tagasisidet, andmeid, nii Spotifyle kui teile. On teil nende andmetega midagi kasulikku teha?
Tõsi, andmete kasutamine on palju muutnud seda, kuidas muusikatööstus toimib. Kui kümme aastat tagasi oluline artist tõi plaadi välja, siis tehti kõigepealt singel. Raadiod hakkasid seda singlit mängima, inimestele jäi see kõrvu, seepeale tehti järgmine singel, inimestel tekkis juba ootus albumi järele. Siis kohalik superstaar tõi albumi müügile ja müüs neid näiteks Soomes sadu tuhandeid eksemplare.
Mis edasi juhtus, meil polnud aimugi – mida inimesed plaadiga tegid, kui tihti kuulasid, mis lugusid kuulasid. Olime pimeduses.Paar aastat hiljem tegi artist uue albumi välja ja kogu protsess kordus.
Andmeid on meile väga olulised. Meil on oma artistide kuulamise andmed, mida me saame iga päev. Näiteks näeme, kui palju Jüri Pootsmani Eestis kuulati, kes kuulajad demograafiliselt olid, mehed või naised, vanusegrupid, kas nad kuulasid tasuta või tasulist teenust. Siis me saame neid andmeid kombineerida raadiote andmetega, sotsiaalmeediast tulevate andmetega.
Just need andmed lubavadki meil jooksvalt analüüsida, mida edasi teha. Enam ei põhine äri ainult kõhutundel. Nüüd kui album on väljas, siis näeme kohe ära, millised lood kõige kuulatavamad seal on. Me saame selle pealt otsustada, mis järgmine singel on – varem oli see lihtsalt kõhutunde küsimus. Lisaks saame muusikule ja produtsentidele tagasisidet anda ja see on ka oluline.
X-faktor ei kao muusikast muidugi kuhugi ära, seda tööd ei saa anda ainult arvutitele.
Avafoto: Sander Ilvest (PM/Scanpix).
Aleksi Ollila foto allikas ja litsents.
