Eesti ostab idapiiri valvamiseks poole miljoni euro eest droone ning teeb neist piirivalvuri tavalise ametivarustuse nagu auto või püstol, mis on kogu Euroopa mõistes ainulaadne samm.
"Meil hakkab ta olema piirivalve abivahend, nagu on binokkel, nagu on püstol vöö peal, GPS ja nii edasi," ütles Politsei- ja Piirivalveameti integreeritud piirihalduse büroo juhtivpiiriametnik Kalev Sarapu. "Arvatavasti me oleme esimesed Euroopas, kes väljastab droonid kordonitele."
Eriline ongi just see, et Eestis saavad droonid oma varustuse hulka tavalised piirivalvurid, mitte spetsiaalselt selleks koolitatud üksus. See tähendab, et droonid peavad olema piisavalt lihtsalt kasutatavad, et ka ilma erilise väljaõppeta inimesed nende lennutamisega hakkama saaksid.
Sarapu sõnul peavad ostetavad droonid olema seljakotis kantavad ning vajadusel peab neid saama 5-10 minuti jooksul lendu tõsta. Piirivalvurid hakkavad juhtima droone komplektis oleva arvutiga kas kaardile kantavate koordinaatide järgi või neid arvutist käsitsi juhtides. Sarapu toonitab, et tegemist pole mänguasjaga, millega puude vahel ringi kihutada, vaid spetsiaalse jälgimisseadmega.
Piirivalvuri silmad 100 meetri kõrgusel
"Me tõstame piirivalvuri silmad 70-100 meetri kõrgusele," kirjeldas Sarapu droonide tulevast rolli piirivalvuri töös.
Droonil on peal tavaline ning termokaamera, mille abil näiteks piiririkkujaid või salakaubitsejaid kiirelt maastikul üles leida ning jälgida nii öösel kui päeval. Samas saab droon aidata otsida ka näiteks metsa eksinud marjulisi.
Sellisteks otstarveteks sobivad droonid maksavad Sarapu sõnul maailmas 40 000 kuni 140 000 eurot tükk. Ka Eestis on vähemalt kaks firmat, kes sellisel tasemel droonide konstrueerimise ja tootmisega tegelevad. Üks neist on Tallinnas Maarjamäel asuv ELI Group ning teine Viimsis asuv Threod Systems.
Kes tulevase hanke võidab ja kas ELI ning Threod sellel üldse osalevad, pole veel teada, aga Geenius käis mõlemas firmas vaatamas, mis vahet on poes müüdavatel tavatarbijatele mõeldud droonidel ja spetsiaalsetel militaardroonidel ja kuidas Eestis neid kalleid droone välja mõeldakse.
Kolme minutiga seljakotist õhku
ELI vastav droon kannab nime ELIX-XL ning on lennuasendis pisut rohkem kui ruutmeetri suurune ning ta suudab lennata kuni 7 kilomeetri kaugusele. ELIX-XLi hiiglaslik üle 20 000 mAh suurune aku (see on üle kümne korra suurem kui iPhone'i sees) suudab drooni õhus hoida umbes 45 minutit ning lennukiirus on kuni 43 km/h. ELI enda inimestel kulub seljakotti pakitud drooni töökorda seadmiseks ja õhku tõstmiseks vaid kolm minutit, aga arvestatud on, et tavakasutajal läheb veidi kauem aega, igal juhul peaks see olema minutite küsimus.
Droonil on peal kaks kaamerat, üks tavaline 10x suumiga Sony kaamera ning teine, FLIR- ehk infrapunakaamera objektide leidmiseks soojuse järgi. Mõlemad kaamerad on kolmel teljel stabiliseeritud ning kaugelt igatpidi juhitavad. Droon saadab reaalajas videopilti ka oma operaatorile tagasi.
ELIX-XLi juhtimiseks kasutab ELI ise Windowsil jooksvaid Panasonicu Toughbooke, aga kliendi soovil võib need asendada ka mõne muu sobiva seadmega.
ELI juhi Tõnu Vaheri jaoks sai droonide valmistamine alguse üle kümne aasta tagasi, kui ta käis abiks ühte metsa kadunud last otsimas.
"Uitasin terve öö metsas. Igal pool, kuhu taskulambiga näitasin, vaatasid mingid silmad vastu," meenutab ta. "Ma ei leidnud ööl seda last, aga õnneks hommikuks leiti ta ilusti üles. Mul oli sel öösel aega mõelda, et küll oleks tore, kui saaks lennata ja ülevalt vaadata. Siis droone polnud. Aga sellest hetkest hakkasin kodus hobikorras multirootoritega tegelema ja paari aasta pärast tõin nad ka firmasse."
Droon leidis hädasolija paari minutiga
Nüüd on droonitehnoloogia nii kaugele arenenud, et Vaheri sõnul pole mingit kahtlust, et piirivalvel oleks droonidest abi.
"Piiri ääres toimib tegelikult ju salakaubandus kogu aeg. Põhiliselt sigaretid. Isegi, kui tuvastatakse piiririkkumine, siis puhtalt inimsilmaga rikkujaid metsast leida on suhteliselt võimatu," räägib ta. "Aga kui tuleb häiresignaal, siis on võimalik ju patrullil minna sinna kohale ja nad sealt drooniga üles leida."
Ka metsa eksinud inimeste otsimine on Vaheri sõnul drooni jaoks sobiv ülesanne. "Avatud maastikul või jääl on soojuskaameraga väga lihtne inimest üles leida, aga metsas on keerulisem, sest Eesti puude võrad ja leht on sellised, et on väga hea kamuflaaž," räägib ta.
ELIl on ka demovideo drooni kasutamisest ühel Eestis toimunud õppusel, kus tuli üles leida Peipsil jäälahvandusse vajunud inimene. Videos on näha, et tegelikult piisab vaid sellest, kui droon järve kaldalt õhku tõuseb ning juba ilmubki kaamera vaatevälja mitme kilomeetri kaugusel olev täpp. Lähemale lennates tuvastab termokaamera kiiresti jääaugus sipleva kogu ning saab ta täpsed koorinaadid kohe päästemeeskonnale edastada.
ELIX-XL mehhaanika ja kontseptsioonon Vaheri enda loodud ning pikkade katsetuste tulemus. Enamus detaile tuleb välismaalt nagu süsinikfiibrist kere ehitamiseks sobivad torud, mootorid, propellerid, kaamerad, akud ja nii edasi. Aga kokku panevad selle kõik ELI inimesed Tallinnas, drooni juhtimiseks vajalik tarkvara on Tallinnas tehtud ning seljakotid drooni kaasas kandmiseks tehakse Viljandis.
ELI droone lendab maailmas praegu ringi kümmekond, neist kaks Eestis.
Threodi juhivad endised sõjaväelased
Kui ELI kontor meenutab oma loomingulise segadusega pigem andekate häkkerite pesa, siis Viimsis asuv Threod pigem mõnd USA filmi tegevuspaika. Põllu serval asuva mittemidagiütleva tehasehoone lukus ukse taga avaneb suurte kõledate hallidega haudvaikne keskkond, kus kingade klõbin betoonpõrandalkajab seintelt vastu. Kohe fuajees võtavad meid vastu Euroopa Liidu ja NATO lipud ning teisele korrusele jõudes ka hallid kõvade tiibadega droonid. Nende puhul pole mitte mingit kahtlust, milleks nad mõeldud on: need on sõjamasinad.
Threodi juhib Sten Reimann, üle 20 aasta sõjaväes töötanud mees, endine luurepataljoni ülem, kes oli muuhulgas ka Eesti kontingendi ülemaks Iraagis ja hiljem ka Afganistanis. Tema kõrval istub hiiglasliku kontorilaua taga Threodi äriarendusjuht Villiko Nurmoja, kes on samuti pika missioonidel käimise kogemusega endine sõjaväelane.
"Ilma droonita NATO tänapäeval enam sõda ei pea," ütleb Reimann. "Afganistanis oli lõpuks õhk UAVdest paks."
Ka tema nägemuses on drooni roll piirivalves eelkõige piirivalvurile silmade pakkumine. "Kui binokliga vaatad, näed mõnesaja meetri kaugusele, aga kui saadad drooni valja, siis mitme kilomeetri kaugusele," räägib Reimann. "Droon annab piirile sügavuse. UAV läheb nendele koordinaatidele, kus statsionaarne sensor rikkumise avastas, lukustab sihtmärgi ja saadab sedanii kaua, kuni saadetakse patrull vastu."
Threodi väike multirootor kannab nime KX-4 ja ka sellest on YouTube'is tutvustav video. KX-4 suudab õhus püsida kuni 40 minutit, aga lennata kuni 11 km kaugusele kiirusega kuni 45 km/h. Droonikaamera on 36-kordse optilise suumiga ja tal on lisaks tavalisele kaamerale ka infrapunakaamera.
Miks DJI kümme korda odavam on?
Reimann ja Nurmoja toonitavad Threodi droonidest rääkides mitu korda süsteemi tähtsust. Nende sõnul peaksid droonid sobituma suuremasse süsteemi, mis suudab omavahel suhelda. Näiteks droonidelt tulevat videopilti peaks saama soovi korral edastada ka kordonisse ning kui tulevikus näiteks osta lisaks kõvatiivalisi droone, peaks ka neilt tulev videopilt jõudma vajadusel näiteks väikese drooni operaatori ekraanile. Kõik peab omavahel sobima.
See on üks põhjuseid, miks ELI ja Threodi droonide sugusedmasinad on kümme korda kallimad kui parimad tsiviildroonid nagu näiteks DJI toodang.
"Vahe on sama nagu sel puhul, kas sa kasutad kruvikeerajat või akudrelli," räägib Reimann. "Tegemist on põhimõtteliselt erinevate asjadega. DJI ei ole halb, ta teeb 500 meetri raadiuses oma töö ara. Aga kui sa tahad, et ta lendaks kaugemale ja näitaks pilti ka öösel, siis on vaja täiesti teistsuguseid tehnoloogilisi lahendusi."
Sama räägib ELI juht Tõnu Vaher, kui loetleb militaardroonide eeliseid. Need püsivad õhus 15 minuti asemel 45, neil on lisaks tavalisele kaamerale ka infrapunakaamera, need lendavad kaugemale, nende andmeside on krüptitud, nende sidet pole nii lihtne segada ja drooni taevast alla tuua. Nad on ehitatud modulaarselt ning neid on seetõttu kerge kokku-lahti pakkida ning remontida. Neil on ilmastikukindlad kontrollkeskused tavaliste tahvelarvutite asemel ja veel terve rivi pisiasju, mida kommertsdroonidele pole mõtet peale ehitada, sest tavakasutaja neid ei vaja.
Muide, kui lihtne oleks näiteks salakaubitsejatel sellist drooni taevast alla tuua?
“See on võimalik, aga selleks vajalikud seadmed maksavad vähemalt sama palju, kui droon ise,” ütleb Villiko Nurmoja. "Hinnad jäävad sadadesse tuhandetesse eurodesse."
Eesti piirivalves hakkavad aga droonid tulevikus veelgi olulisemat rolli mängima kui ainult piirivalvurite patrullikaaslastena.
"Drooniga me ei valva piirilõiku. Selle jaoks tulevad kunagi jäigatiivalised ehk lennukid," ütleb Kalev Sarapu. "Need peaksid lendama vähemalt kuus tundi, neil on oma piloot ja kogu süsteem on tunduvalt keerulisem kui multirootorite puhul."
Teine uuendus, mis ka piiri ootab, on droonipesad ehk kui kordon saab automaatselt seiresüsteemilt häire, siis tõuseb droon kordonist antava käsu peale pesast ise õhku ning suundub sündmuskohale.
"See pole kauge tulevik, me töötame selle nimel," ütleb Sarapu.
